(Algus 2. märtsi Vooremaas)
Teist korda hakkas Mart Reim samale õppejõule vastu langiposti maasse panekul. “Ta näitas meile ette, et tuleb kaevata auk ja pista post maasse ning lükata muld posti ümber. Mina julgesin öelda, et nii posti ei panda. Siberis nägin, kuidas elektriposte maasse pandi – üks serv jäetakse vertikaalne, kaevatakse astangutega vagu, pannakse post sinna ja lükatakse kinni. See jällegi ei meeldinud õppejõule. Lõpptulemus oli, et ta saatis mind eksamilt tagasi. Üks küsimus oli teadlastest ja mina julgesin öelda, et teadlastest tean ma ainult oma isa Paul Reimi. Küsisin, et millal ma jälle võin tulla. Ta ütles, et kui ma kiiresti õpin, siis nädala pärast. Küsisin, kas järgmisel päeval saaks, ja ta lubas. Läksin järgmisel päeval uuesti eksamile. Siis olid asjad korras, oleksin saanud “viie”, aga järelevastamise tõttu pani ta mulle “kolme”.
Veel puutusin sama mehega kokku diplomitöö kaitsmisel. Kõik kiitsid minu tööd kuusenoorendike hooldamisest ja ütlesid, et see on väärt kandidaadikraadi. Siis ütles seesama õppejõud, et ta on väga noor, las ta õpib veel edasi,” meenutas Mart Reim.
Käis isa rajatud kultuure mõõtmas
Juba õpingute ajal käis Mart Reim Kilingi-Nõmmel praktikal. “Ma tahtsin sinna minna ja näha, mis seisukorras on isa katsekultuurid, kas nende kohta on alles veel dokumente. Rändasin mööda neid metskondi. Olev Enno andis mulle paberid katsetükkide kohta, mida keegi on kunagi rajanud, ja palus üle mõõta, kuidas nende proovitükkide peal kuused kasvavad,” rääkis ta.
Proovitükke oli Kilingi-Nõmme metsamajandis mitmes metskonnas. Heino Teder oli siis seal metsamajandi direktor. Metsamajandis oli Mart Reim mõnda aega ka korteris. Vahepeal tahtis ta jalgratast, et saaks siin-seal sõita. Teder leidis küll jalgratta, aga sellel olid kummid tühjad, need tuli parandada. Kilingi metskonnas sai ta sõita ka 125-kuupsentimeetrise mootorrattaga.
“Ükskord jäin seisma, Teder sõitis oma Pobedaga mööda, mul polnud mutrivõtmeid. Autojuht andis mulle võtme, siis sain mootorratta jälle liikuma.
Kui oli töölemääramine, siis tuli Teder koos ühe õppejõuga Nooruse tänava ühiselamusse. Meie pidime kordamööda vett tooma, laadisime just kanistreid maha, kui Teder tuli. Ta pakkus mulle Kilingi-Nõmme metsamajandi hooldusraiete inseneri või Urissaare metsaülema kohta. Mõtlesin, kas Urissaares on elekter. Küsisin ka, kumb koht on raskem. Teder ütles, et loomulikult metsaülema töö. Ma ütlesin, et siis lähen Urissaarde. Mõlemal oli hea meel. Siis see õppejõud, kellega mõnikord ütlemist oli, surus esimest korda mul kätt.”’ Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse osakonna lõpetas Mart Reim 1961. aastal.
Urissaare tõusis eelviimaselt kohalt esimeseks
Urissaares oli Mart Reim viis ja pool aastat metsaülem. Elektri sai metskonda sama aasta jõuludeks. Metskond oli Kilingi-Nõmme metsamajandis sotsialistlikus võistluses eelviimasel, üheksandal kohal. “Küsisin ka Tederi käest, milles asi. Tema vastas, et organiseerimise viga,” meenutas Reim.
Kui Malle ja Mart Reim Urissaarde jõudsid, veeti just Massiaru kolhoosi elektriliine. Liin läks metskonnast poole kilomeetri kauguselt mööda. Projekti polnud, keegi ei olnud asju ajanud. Mart Reim hakkas kiiresti tööle selle nimel, et metskonda elektrivoolu saaks. Ta läks Massiaru kolhoosi esimehe Juhan Mälksoo juurde ja esimees ütles, et tal on kallid betoonpostid; kui need ära ostate, siis võiks edasi rääkida.
Reim kiirustas kohe metsamajandisse ning küsis, kas on võimalik midagi ette võtta. Metsamajand oli nõus betoonpostid ära ostma ja nii saigi Urissaare metskond jõuludeks elektri.
Sotsialistliku võistlusega oli nii, et järgmisel aastal tehti kõvasti tööd ja ka sporti. Aasta pärast oli laual kuus individuaalalade karikat ja üks üldvõitja karikas. Nii tõusiski Urissaare metskond poolteise aastaga esikohale, sest inimesed olid teinud väga tublit tööd. Heino Teder oli siis juba peavalitsuse juhataja. Reim saatis talle kirja, et inimesed on väga tublilt tööd teinud, oleme saanud esikoha ja nüüd oleks vaja ühte põdralaskmise luba, et korralik pidu maha pidada. Ta palus ka Tederi metskonna aastalõpupeole. Pärast seda helistas Reimile metsamajandi direktor ja ütles, et põdra laskmise luba oleks võinud ka temalt küsida.
Pidu oli tore, ka Heino Teder tuli kohale.
Mart Reimi abikaasa Malle oli 21 aastane, kui ta Urissaarde tööle läks. Ühel päeval tuli üks tööline, kilumannerg käes, ja ütles, et anna see vanale. Malle Reim ei saanud algul aru, kellele toodu mõeldud oli. Alles siis taipas, et mehed kutsusid nii metsaülemat.
Mart Reim elas päevad läbi metsas – hommikul läks kas suuskade või võrriga ja õhtul tuli. Ta käis palju ringi, suhtles inimestega ja teadis kõike, mis metsas toimus. Ka inimeste mured ning rõõmud olid talle teada. “Ma tahtsin töötada inimestega, mitte jääda teaduslikule tööle,” tunnistas Mart Reim.
Konstrueeris istutusmasina, mida kasutati 30 aastat
Urissaarest läksid Reimid ära sellepärast, et Malle Reim pidi töötama, aga lapsehoidjatega oli raskusi ja lasteaeda lähedal ei olnud. Tollel ajal pidi ema pärast lapse kahekuuseks saamist tööle minema. Nii asuski Mart Reim tööle Kilingi-Nõmme metsamajandi katsegruppi. Ta tahtis parandada inimeste töötingimusi ning asus välja töötama istutusmasinat. Ta hakkas taimekasvatustehnoloogiat omal riisikol muutma. Kõigepealt tulnuks teha projektid ja siis, kui ülevalt oleks öeldud, et võib tegema hakata, olnuks ta tehtud mees. “Mina hakkasin süsteemi muutma altpoolt, aga lõpuks läks kogu meie taimekasvatus sellele tehnoloogiale üle,” tunnistas mees. “Sarnast tehnoloogiat kasutati 30 aastat, paremat pole senini välja pakutud. Ainus, mis selle ära pööras, on minu oma poeg Tõnu, kes hakkas Maranal kasvatama potitaimi,” lisas ta.
Vahepeal tahtis Pärnu Metsamajandi direktor Mart Reimi Pärnusse peainseneriks. Kilingi-Nõmme metsamajandi direktor ei nõustunud sellega ja pani Reimi hoopis metsamajandi peainseneriks. “Hakkasin otsima, kuidas saaks panna palka juurde traktoribrigaadi brigadiridele, sest nad sõitsid ise ringi autodega, vedasid traktoritele kütust, korraldasid töid ja tegid veel palju muudki. Käisin ministeeriumis uurimas, kas oleks võimalik lubada kohakaaslust. Ministeeriumis oli üks tore daam, kes ütles, et on üks komissariaatide aegne seadus, mis rääkis tööde ühtivusest või millestki taolisest. Seda seadust polnud kehtetuks tunnistatud, järelikult sai seda kasutada. Nii saigi meestele 30 protsenti palka juurde panna,” rääkis Mart Reim.
Kilingi-Nõmmel oli vaid üks töökoda
Kui Tartusse asutati metsainstituut ja seda hakkas juhtima endine Suure-Jaani metsamajandi direktor, Heino Tederi kursusekaaslane Ülo Erik, moodustati tehnoloogiasektor. Tederi käsul hakkas seda juhtima Mart Reim. Istutusmasin Emmi sündiski põhiliselt Kilingi-Nõmmel.
“Tööruumid leidsime, inimesed samuti, aga treialid, keevitajad, konstruktorid pääsesid metsamajandi töökotta tööpinkide juurde alles pärast kella 17. Töö käis meil hommikul kella kolme-neljani. Niiviisi mitu aastat. Seal oli hea – kõik, mis öösel valmis, sai päeval kohe ka ära katsetatud. Öösel jälle parandasime. Naised hakkasid pahandama, et mehed on öösiti ära, tont teab, mida nad teevad ja kus nad on. Meile oli vaja omaette töökoda kuhugi Kilingi-Nõmme lähedale,” rääkis Mart Reim.
Katsegrupi töökoda rajati hoopis Kaareperre
Kui loodi Kaarepere metsakatsejaam, lubati sinna ehitada töökoda. Siis kolisidki Reimid Kaarepere metsakatsejaama. Malle Reim sai algul melioraatori koha, Mart Reim hakkas töökoda ehitama. Madalat maad on tohutult palju täidetud, majade ümber on drenaaž. Praegu asub seal muide SeiComi aknatehas.
Lõpuks otsustas metsainstituudi juhtkond rajada korraliku töökoja hoopis Tartusse. Mart Reim polnud sellega nõus, sest Kaareperes käis töö igasuguste raskete masinatega. Tartust oleks metsatingimustesse saamine olnud seotud raskustega. Pika nurumise peale ehitati Kaarepere metsakatsejaama angaar. Metsakatsejaamas tehti valmis kraavipuhastusmasin Jurr ning võsaniiduk ja kraavipuhastusniiduk. Veel valmis karjääride jaoks istutusmasin Maardu1.
Mart Reim tahtis esimesena saada metsamasinale leiutise tunnistust, ja saigi, pealegi veel kahel korral. Kui ring saab täis, tuleb mingil hetkel masinate katsetamine ja valmistamine tagasi. Kindlasti muutunud kujul, aga tihti kipub uus olema hästi unustatud vana.
i
HELVE LAASIK
