Möödunud teisipäeval tehti algust Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastatava projekti raames Keskkonnameti poolt korraldatavate loodusõhtute uue hooajaga. Ökoloog Mart Jüssi andis Betti Alveri muuseumis huvilistele ülevaate tänavuse aasta loomaks valitud viigerhülge ja teiste Läänemeres elavate hülgeliikide olukorrast.
Möödunud aasta lõpus valis Eesti Looduskaitse Selts koostöös Eesti Terioloogia Seltsi ning teiste loodusesõpru ühendatavate organisatsioonidega viigerhülge 2014. aasta loomaks. Valikut toetas ka asjaolu, et Läänemere kaitsega tegelev Helsingi komisjon kuulutas tänavuse aasta Soome lahe aastaks, mille üheks sümbolliigiks on just viigrid.
Soome lahes viigreid vähe
Mart Jüssi sõnul elab kogu Läänemeres praegu umbes kümme tuhat viigerhüljest, neist suurema osa elupaigaks on Botnia lahe ja Ahvenamaa veed. Eesti läänerannikul on loendatud umbes tuhat viigrit, eriti haruldaseks on viigerhülged jäänud aga Soome lahes, kus on teadaolevalt alles vaid sada looma.
“1980. aastal, kui viigerhüljes oli Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati maskotiks, elas Soome lahes umbes kolm tuhat selle liigi esindajat,” rääkis Mart Jüssi. “Kümmekond aastat hiljem, kui me hakkasime koos Venemaa kolleegidega piirkonna viigerhülgeid tõsisemalt uurima, oli alles vaid mõnisada isendit. Vahepeal oli Soome lahe ökoloogias toimunud mingi oluline muutus, mis uurijate poolt täiesti maha magati. Tänapäeval on Soome lahe idaosas tõenäoliselt järel vaid sada viigrit.” Arvatakse, et viigrite arvukuse vähenemine on seotud intensiivse inimmõjuga – laevanduse, mere reostamise ja ka kalandusega.
Eesti ja Venemaa hülgeuurijad on tänavu pannud mitmele Soome lahe viigerhülgele külge jälgimisseadmed, millega on võimalik väga täpselt kindlaks määrata piirkonnad, kus hülged Eesti, Soome ja Venemaa vetes liiguvad ja toituvad. “See annab meile arusaamise hüljeste elurütmist. Saame teada mitte ainult seda, kus nad käivad, vaid ka seda, mida nad teevad,” selgitas Mart Jüssi, lisades, et nende seadmetega on võimalik saada informatsiooni ka ümbritseva mere kohta: mõõta selle sügavust, temperatuuri jne.
Emasloomad naudivad linnatulesid
Esimeste kuudega on teada saadud nii mõndagi üllatavat. “Olime seni elanud teadmises, et viigrist aremat hüljest ei ole maailmas olemas,” lausus Mart Jüssi. “Tuleb aga välja, et vähemalt emased loomad on väga linnatulede lembesed.”
Nimelt asus üks uurimisseadmega varustatud emahüljes seadme paigaldamise järel elama suure Piiteri paisu juurde, kus ta kasutab elupaigana vanu tsaariaegseid merekindlusi. “See oli meile täielikuks üllatuseks. Oleme kogu aeg rääkinud, et viiger on väga arg loom ning ta kardab väga-väga inimest. Nüüd aga ujub üks loom praktiliselt iga päev läbi väga tiheda liiklusega neljarealise autotee all olevast paisuväravast,” lausus hülgeuurija, kes on arvutiekraanil nähtu tõttu pidanud oma seniseid seisukohti korrigeerima. Ise suhtub ta sellesse muidugi huumoriga: “Kui vennad Jüssid ütlevad, et viigrid ei uju silla alt läbi, kui ehitada mandri ja Muhumaa vahele sild, siis nad ajavad tegelikult jama, viigrid ujuvad küll silla alt läbi.” Samas ei ole Mart Jüssi sõnul seni laekunud uurimisandmetest veel selgunud, kas loom liigub silla alt läbi päeval või öösel.
Läänemeres elutsev viigerhüljes (Pusa hispida botnica) on maailmas laialt levinud viigerhülge (Pusa hispida) üks viiest alamliigist. Kui veeimetajate sugukonda kuuluvad hülglased on Mart Jüssi sõnul välja arenenud kahekümne miljoni aasta jooksul, põhiliselt merre tagasi läinud kiskjatest, siis Läänemerre sattus viigerhüljes alles suhteliselt hiljuti. “Läänemeri on noor ja värske meri,” rääkis Jüssi. “Balti jääpaisjärve ajal oli tegemist peaaegu mageda veega veekoguga, ühendus ookeaniga oli pigem põhja poole Valgesse merre, üle tänase Karjala. Esimesed viigerhülged tulid praegusse Läänemerre põhja poolt ja jäid siia lõksu, kui maa kõrgemale tõusis. Vähem kui neli tuhat aastat tagasi hakkas meri tõmbuma tagasi tänastesse kallastesse ning siis tekkis lõunapoolne ühendus Atlandi ookeaniga.”
Grööni hüljes on välja surnud
Piirkonnas toimunud muutused kajastuvad Mart Jüssi sõnul ka siinsete hüljeste ajaloos. “Esimestena tulid siia viigerhülged,” ütles Jüssi. “Hiljem leidus lisaks viigrile siin ka teist Põhja-Jäämere hüljest, grööni hüljest, kes tänaseks on Läänemeres välja surnud. Tema luid leitakse inimeste asulakohtadest väga palju, kuid ajaloolaste ja bioloogide arvates ei põhjustanud väljasuremist mitte inimene, vaid Läänemeres toimunud muutused.”
Lõunapoolse ühendustee kaudu saabus hiljem hallhüljes, kes on tänaseks muutunud Läänemere kõige arvukamaks ja kasvava asurkonnaga hülgeliigiks. “Möödunud aastal loendati 29 500 hallhüljest, tänavu juba 32 000,” ütles Jüssi.
Kolmanda hülgeliigina elab Läänemeres randalhüljes, kelle põhiline levila jääb mere lõunakaldale, Eesti rannikul on ta väga haruldane. Isegi 25 aastat Läänemere hüljeste uurimisega tegelenud Mart Jüssi julgeb vaid öelda, et ta on randalit siin vist näinud. Nimelt oli ta kord samuti hülgeuurijast venna Ivar Jüssiga näinud rannikul ühte imelikult käitunud hüljest. “Vaatasime, et üks loom käitub täitsa jaburalt ja otsustasime, et ei hakka teda lähemalt torkima,” rääkis hülgeuurija. “Pärast hotellis küsisid norralased, kes on selle liigiga palju kokku puutunud, et kas me randalit nägime. Selgus, et loom, keda me vennaga vaatasime, oligi randalhüljes.”
Mart Jüssi sõnul on Läänemere hülged meie esivanemate jaoks väga olulised olnud. “Ajaloolased arvavad, et meie esivanemad jäid Eesti aladel ja üldse Läänemere piirkonnas paikseks tänu hüljestele,” lausus ta. “Muidu oleksid siinsed talved olnud nii karmid, et meie eellased oleksid pidanud lõuna poole rändama. Kuna neil oli aga juurdepääs merele ja hüljestele, siis aitas see talve üle elada. Hülge kui väga rasvase looma kättesaamine on energiast sõltuvale inimesele hea õnn. Hülgerasv on ju söödav ja seda saab ka põletada. On alust arvata, et ürgsed kütid pidasid sellest loomast väga sügavalt lugu, sest nende elu sõltus temast. Leitud vanadele hülgepüügiriistadele on graveeritud hülgete kujutised, ajaloolased tõlgendavad seda kui väga suurt austust püügiobjekti vastu.”
Mart Jüssi meenutas kokkutulnuile hea sõnaga ka oma esimest kokkupuudet Jõgevaga. “Just siin sain ma looduseuurijana oma esimese tunnustuse,” rääkis ta. “Linnuhuvilisest kursusekaaslase Jaanus Auaga rõngastasime ühel kevadel politseimaja ees pargis künnivareseid. Üks politseinik pistis pea aknast välja ja küsis, et poisid, mis te teete seal puu otsas. Ütlesime, et linde rõngastame. Selle peale ta küsis, et miks te neist lindudest rõngastate. Vastasime, et selleks, et välja uurida, kuhu nad rändavad. “Väga hea,” ütles politseinik. “Rõngastage neid nii, et nad enam tagasi ei tuleks!” Siit sisemaalt läksid minu retked aga mere äärde, seal kohtusin ma hüljestega ja nemad võtsid minu südamest tüki endale,” ütles Mart Jüssi.
Kes on Mart Jüssi
*Sündinud 1965. aasta 21. märtsil Tallinnas
*1983. aastal lõpetas Tallinna 21. keskkooli ja
1992. aastal Tartu ülikooli bioloogina
*Magistrikraad loomaökoloogia erialal 1999. aastal
*Töötanud Eestimaa Looduse Fondis, Vilsandi rahvuspargis ning Riiklikus Looduskaitsekeskuses
*Riigikogu liige 2007-2011
*Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees 2009-2011
*Eesti Looduseuurijate Seltsi, Eesti Terioloogia Seltsi ja Mereimetajate Uurimise Ühingu liige ning Eestimaa Looduse Fondi nõukogu liige
i
MATI ALEV
