Mari-Liis Palu: „Elu tuleb ise huvitavaks teha“

Eesti Külaliikumine Kodukant on viimastel aastatel püüdnud ärgitada külaelus osalema just noori, et Eesti küladel oleks tulevikku.

Sellel eesmärgil algatati mõni aasta tagasi ka üle-eestiline liikumine “Noored külas”. Liikumisega ühinejaid ning koolitustel ja mõttevahetustel osalejaid oli alguses muidugi märksa rohkem kui neid, kellel jätkus tahtmist ja järjekindlust kohapeal noorte elu edendama hakata. Üks neist, kes innuga omakandi noori ühendama asus, oli Mari-Liis Palu Lustiverest, kes tegeleb noortetööga ka Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse juhatuses. Praegu on Lustivere koolis huvijuhina töötanud Mari-Liis kaheksakuuse Kaimari ema ning üritab uue hooga ja uute ideedega noori külakogukonda kaasa haarama ning omakandi elu huvitavamaks muutma hakata. Uurimegi siis Mari-Liisi käest, kuidas Lustivere kandi noored elavad ja mis plaanis.

Enam kui kaks aastat tagasi kutsusite omakandi noored kokku, et ühiselt otsustada, mida ette võtta. Kuidas vahepeal on läinud?

Oleme korraldanud üritusi ja pidusid, osalenud hoogtööpäevadel ja nõnda edasi. Kui tavaliselt on aktiivsemad tüdrukud, siis meil tulid kokku valdavalt poisid. Viimase aja suurimaks saavutuseks pean seda, et Lustivere kultuurimaja on enam kui kuu aega olnud esmaspäevast neljapäevani kella 18 – 21 avatud noortekeskusena, kus on võimalik koroonat ja lauamänge mängida ja noortel lihtsalt koos olla. Loodan, et õnnestub edaspidi projektirahade abiga ka piljard ja üht-teist veel juurde soetada ning ilmselt on tulevikus võimalik hakata kultuurimajas filmegi näitama. Koolimajas seadsime ühte tühja klassiruumi sisse jõusaali, mille sisustus enne kultuurimajas seisis. Kasutajaid on väga palju. 

Kas noored tulevad meeleldi kaasa?

Tulevad küll. Eestvedajat ja käimatõmbajat on vaja. Aga eestvedaja muidugi üksi midagi ka ära ei tee. Meeskonnatöö ja ühistegevus on peamine, et oma elu ise huvitavaks ja heaks muuta. Olen püüdnud omakandi noortele selgeks teha, et kui sa ise midagi ei tee, ei tasu ka viriseda, et midagi ei tehta. Üritame omavahel selgeks teha, mida keegi oskab, suudab ja tahab, et siis koos asju edendada ja midagi huvitavat ette võtta. Minu arvates on oluline ka, et noored sulanduksid külakogukonda, et nende häält kuulda võetaks ja et nad näeksid motivatsiooni tegutseda.

Mida peaks selle nimel tegema?

Eks tuleb tegutseda ikka tasa ja targu. Käsud ja keelud ei aita. Tähtis on üksteisemõistmine. Noortel on vaja tõestada, et nad suudavad ka midagi head teha.

Kas kultuurimaja kui noortekeskuse paika ei kiputa kurjasti kasutama?

Kooskäimise koht on noortele maal väga oluline. Ei ole sugugi nii, nagu tavaliselt arvatakse, et kus noored koos, seal ainult lõhutakse, tatistatakse ja ropendatakse. Reeglid on vaja sisse harjutada ja siis asjad toimivad ka.

Kui oluline on, et kohapeal oleks noortel tegevust?

Vägagi. Siis on loota, et tullakse pärast koolide lõpetamist kodukohta tagasigi. Muidugi, kui siinkandis mingit töökohta leida on võimalik. Praegu on Lustivere nagu kaluriküla, et naised on siin ja mehed käivad mujal tööl. Aga nii on paraku Eestimaa paljudes teisteski paikades.

Et lasteaed ja kool Lustiveres üksteise lähedal, kui tähtis see on?

Seni, kuni Lustiveres on lasteaed ja põhikool, on selles ümbruskonnas ka elu. Siit peab laps saama ellu kaasa põhilised väärtushinnangud. Igatahes mina tahaksin väga, et minu poeg saaks siin lasteaias ja koolis käia. Lustivere kooli eripära on veel seegi, et õpetajad elavad peamiselt kohapeal, vaid paar-kolm käib kaugemalt. Mujal on enamasti vastupidi. Õpetajatel on ümbruskonnale suur mõju. Ja see, et kõik tunnevad kõiki, distsiplineerib samuti noori.

Olete ise Tallinnast pärit, Saksamaal lapsehoidjana töötanud, kas elu Lustivere asulast eemal metsade vahel tüütavaks pole muutunud?

Vastupidi. Olen siin elanud viis aastat ja tean, et paremat kohta maailmas pole olemas. Läksin sellepärast Tallinna Ülikooli ümberõppesse matemaatikat õppima, et mul oleks ikka  tulevikus kindlasti koolis töökoht olemas, sest siit ma kuhugi ära minna ei kavatse. Kui nüüd nädalavahetustel Tallinnast koolist tulen, on nii hea koju tulla. Ma ei saa aru, mida ma Tallinnast üldse leidsin. See on ju nii hirmus, et isegi naabrid üksteist ei tunne.

Olete Lustivere külaseltsi liige, kas teete ka omavahel koostööd?

Lustivere külaselts on tegutsenud juba kuus aastat ja hõlmab ümbruskonna seitset küla. Mul on hea meel seltsi eestvedaja Riina Paluojaga koolis kõrvuti töötada ja ka seltsis koostööd teha. Temast saan tohutult tuge ka noortetegevuses. Igatahes võin kinnitada, et meie kandis on külaliikumise ja noorte vahel üksteist toetav side olemas. Külakogukond koosneb ju teatavasti igas vanuses inimestest ja toimib hästi üheskoos ning ühes suunas minnes.

Mida võiks Jõgevamaa  maanoorte elu edendamiseks ette võtta?

Ilmselt tuleks mõelda, kuidas üldse kogukonda maal paremini koos hoida. Huvitavad on olnud ka mitmesugused Kodukandiühenduse organiseeritud koolitused, kust saab alati ideid ja tuge. Mis noortesse puutub, siis minu arvates võiks olla igas vallas ka noortekogu. Maakonnas peaks tegutsema noortefoorum, mis noori ühendaks. Teretulnud oleksid kogemuste vahetamiseks ka külaseltside omavahelised sidemed.  

iii

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus