“Üks ja sama valgus toobki ju meid kõiki kokku,” selgitas Margus Rump näituse avamisele tulnud rahvale. Valgust ja helgust on Jõgeva kultuurikeskuses nüüd tõepoolest enam kui muidu. Väljas olevad maalid kõnelevad ise enda eest. Juba ainuüksi oma heleda ja kullase koloriidiga, mis on täielikult valdav. Vaatajal tarvitseb vaid pisut süveneda, et lasta ennast kaasa viia piltidelt hoovava erilise selguse, puhtuse ja rahuga. Omajagu kõnekad on ka maalide nimetused – “Valge mäe jalamil”, “Ringi ümber valguse”, “Palju päikest ja üksik kuulaja”, “Valgusmandala sünd”, “Ilmutus”, “Viimane tempel”, “Meil imed ei lõpe” jne.
Sümbolite keeles
Margus Rump, kes on sündinud 1968. aastal, on personaalnäitustega esinenud nii Eestimaa erinevates paikades kui ka Venemaal, samuti on ta esinenud ka ühisnäitustel koos teiste kunstnikega. Tema töid leidub erakogudes Soomes, Norras, Rootsis, Saksamaal, Itaalias, Venemaal, USAs, Kanadas, Indias ja muidugi Eestis. Näitus üldpealkirjaga “Valgusmandalad” oli 2003. aastal Põltsamaal.
Noor kunstnik on ennast täiendanud ka Indias ning peab seal omandatut enda jaoks väga oluliseks. Sellelt maalt, mida ta nimetab inimkonna vaimseks ürghälliks, ütleb ta käinud ammutamas just loomingulist jõudu. Tema jaoks on oluline siduda omal moel nii minevik, olevik kui ka tulevik ning selleks on tarvis olnud endale teadvustada, kes oled, kust tuled ja kuhu lähed. “Ma ei ela homses, vaid siin ja praegu,” leiab ta ometi, tunnistades, et piltide motiiviks on igavene teelolek vaheldumisi kulgemise ja mõtisklemisega.
Vaatajaga kõneleb Margus Rump kõige enam sümbolite ja märkide keeles. Üksikud inimkogud, püramiidid, muna kui kõige algse sümbol jne – need on lihtsalt mõistetavad sümbolid, mis ühtekokku mõjuvad helgelt ja selgelt. Kõige üle valitseb aga valgus.
Päike meis endis
“Minu maalid aitavad inimestel jõuda oma tõelise olemuseni,” loodab kunstnik ise, olles kindel, et suudab oma piltidega sisendada vaatajasse hinge- ja vaimuenergiat eelkõige sellega, et iga pilt on tegelikult sõnumikandja. Kõige enam on maalidel just päikest, mõnel koguni mitu korraga. “Päike pole mitte ainult väljas, vaid ka meis endis,” kinnitab ta.
Üht osa oma piltidest peab Margus Rump teelolija ja otsija piltideks. “Kunstnikul ei sünni kõik maalid mitte alati rõõmus ja rahulolus, mõnikord sünnivad need ka läbi valu ja otsingute,” märgib ta.
Jõgeva kultuurikeskuses praegu väljas olev näitus tundub aga igatahes vaatajale jagavat pigem nii hingerahu kui ka heas mõttes rahutust, püüdu puhtuse ja heleduse poole.
Väljas olevad maalid on valminud enamasti aastatel 2002 – 2006. Üks pilt nimega “Tulevad tagasi”, mis vähemalt avamise päeval oli sootuks eraldi põrandale asetatud, kandis aga aastaarvu 1997 ning sellel märkas silm esmalt linde. Eraldi seisis ta pigem seepärast, et kandis endas valgusepiltidest koosnenud näitusega võrreldes mõneti erinevat sõnumit. Kunstniku enda sõnul vajanuks see rohkem looduseteemalist näitust, milliseid tal oma maalidest on ka mõnel pool väljas olnud. “Need on hingelinnud. Nagu üks iiri legend räägib, tulevad hinged maa peale tagasi lindude kujul,” aitas kunstnik ise selle maali mõtet vaatajatele selgemaks teha.
“Kunstniku paljude tööde kuldne koloriit tuletab meelde legende ja pärimusi imelisest maast, kus ei paista päike, aga igal pool särab valgus. See päikese-eelne valgus viib meid ajapiiridest välja, andes võimaluse puudutada Igavest,” on kirjutatud ühes arvustuses Margus Rumpi näituse kohta Moskvas.
Jõgeva kultuurikeskuses saab Margus Rumpi valgusepilte vaadata kuni 29. septembrini. Aga et osa pilte on ühtlasi ka müügiks, on soovijatel võimalus endale seda valgust alatiseks seinale tuua.
VAIKE KÄOSAAR
