Teie ametiaeg saab umber 22. juunil. Kraamite juba sahtleid?
Otsin pappkaste, et oma asjad ära pakkida.
Miks Te uuesti Jõgeva maavanemaks ei kandideerinud?
Mulle anti väga selgelt mõista, et siia pole mõtet kandideerida.
22. juuniks vaevalt uus maavanem ametisse on nimetatud. Regionaalminister on suutnud omavalitsustele kooskõlastamiseks esitada vaid Res Publicaga seotud Viljandi ja reformierakondlasest Hiiumaa maavanema kandidatuurid ehk Kalle Küttise ja Hannes Maaseli. Ülejäänud 10 maavanemakandidaati või vähemalt osa neist on tekitanud valitsevas koalitsioonis tõsiseid erimeelsusi. Avalik konkurss on avalikult farsiks tunnistatud ja kinnitatud, et iga võimupartei peaks saama viis maavanema kohta.
Valitsuse seadusest lähtuvalt peaks maavanemad ametist vabastama valitsus. Viimane valitsuse istung enne minu ametitähtaja möödumist 22. juunil on 17. juunil. Valitsus oleks seega pidanud neljapäevasel istungil mingi otsuse langetama, sest järgmisel neljapäeval on riigipüha. Kuidagi peab selle asja ära korraldama. Seda ma ka regionaalministrile rääkisin, sest 23. ja 24. juuni on maavanemale tavaliselt tööpäevad seoses võidupüha, Kaitseliidu paraadi ja jaanitulega. Olen lubanud siinsele Kaitseliidu maleva pealikule, et 22. ja 23. juunil, kui on võidutule toomine presidendi juurest ning paraad, seisan nende ees. Võib-olla pole see küll kõige korrektsem, aga logisemist ma ei salli, kuigi ma ei tea, mis seisuses ma ise sel ajal olen.
Mida tähendab lause neljapäevasest Postimehest: Küll aga loodab regionaalminister, et Tartumaal panevad Rahvaliit ja Reformierakond seljad kokku Res Publica vastu, kelle kandidaat on senine Jõgeva maavanem Margus Oro? Kas olete tõepoolest valmis parteid vahetama?
Olen pikki aastaid olnud sotsiaaldemokraat. Regionaalminister Õunapuu suudab mind üllatada, ilmselt on temal infot, mida minul pole. Küsisin ka sotside juhi Ivari Padari käest, kas ma ikka kuulun veel sinna parteisse. Tema kinnitas seda.
Mul on raske mõista minister Õunapuud, kes püüab nüüd tuua avalikku konkurssi mingeid omapäraseid seoseid.
Olen tõepoolest rääkinud kahe valitsusliitu kuuluva erakonna juhiga, nemad aktsepteerisid minu kandideerimist Tartu maavanema kohale.
Maavanema institutsioon on muutunud. Kunagi kohalikku elu paljuski määranud inimene on muutunud vaid riigi kohapealseks käepikenduseks, kelle endisest pädevusest pole õieti midagi alles jäänud. Võib-olla pole maavanemat üldse enam vaja?
Kui hakati maavanemaid ametisse määrama, siis räägiti, et selles institutsioonis pole midagi muutunud. Tegelikult pole see õige.
Inimeste silmis on maavanema institutsioon just selline, nagu üks või teine maavanem on suutnud seda nende aastate jooksul kanda. Paljude jaoks on arusaamatu, et kunagi räägiti maavanematest kui 15 kohapealset elu suunavast väga olulisest inimesest. Praegu on nad tõepoolest kõrgemad ametnikud, kes juhivad üht riigiasutust. Maavanema võiks vabalt nimetada regionaalministri haldusbüroo kohalikuks direktoriks.
Ehk on põhjus selles, et ka maavanema koht on poliitikute määrata? Ja kõik on vaja kontrolli alla saada?
Lennart Meri presidendiks oleku ajal istusid maavanemad väga stabiilselt oma toolidel. Valitsused tulid ja läksid, aga maavanemad jäid. Maavanem oli riigi stabiilsuse tugitala. 10 aastat maavanemana ametis oldud aja jooksul vahetus mõnikord kuni seitse valitsust.
See on noore riigi arengu küsimus. Ühel hetkel tahab valitsus poliitikutega asja otsustada ja kui ajaloolist mälu on nii vähe, siis on otsused väga rasked tulema. Maavanemad tuli kontrolli alla saada, nad ei tohiks rääkida teistsugust juttu. Kui maavanem on valitsuse määratud, siis peab ta rääkima sama juttu kui valitsus. Valitsused püsivad viimasel ajal juba kaks aastat. Nii et maavanemad oli vaja kontrolli alla saada ja omavalitsuse poole pealt valitsuse poolele.
Olen seda öelnud nii peaministrile kui ka presidendile, et mulle meeldib ka lihtne riik, kuid mida rohkem on omavalitsusi, seda rohkem on vaja keskvalitsust ja vastupidi ? mida vähem on omavalitsusi, seda vähem on vaja keskvalitsust. Kui meil on 241 omavalitsust ja üks keskvalitsus, siis ma ei usu kuidagi, et keskvalitsus suudab suhelda kõigi 241-ga.
Täna peidame pea liiva alla ja koondame kõik väga selgelt nelja keskusse. Samas väidame, et Eestis on 15 maakonda, kellel on võrdsed võimalused. See on vale, juba mitu aastat ei ole.
Politseil, päästeteenistusel, haigekassal, kodakondsus- ja migratsiooniametil on ju neli keskust. Rahva vastu peaks aus olema ja ütlema välja, milline on Eesti uus haldusmudel. Arenevas ja väga kiiresti muutuvas ning edukas Eestis ei saa me kogu aeg üle õla ajalukku kiigata, et esimese vabariigi ajal oli niipalju maakondi. Kui tahame edasi minna, peame vaatama ette ja looma selle visiooni, mis Eestis võib tulla.
Kui sa spordis jõuad lõpusirgele ja hakkad üle õla tagasi vaatama, siis läheb keegi sinust mööda.
Kui me teame, millist haldusjaotust me tahame, siis tuleb see välja öelda. Ma usun, et eesti rahvas saab sellest aru.
Ametiasutuste koondamine nelja regiooni on Jõgevamaale tähendanud pea sadat kaotatud töökohta?
Riik peab käituma riigina ehk riik peab olema kogu tema territooriumil. Ühtepidi tähendab see, et praegu on teatud kohtadest lahkutud nii füüsiliselt, materiaalselt kui ka inimressurssidega.
Miks mitte kasutada sellist arengumudelit, kus keskustes on arendajad, visionäärid ja kontseptsioonide loojad, kuid kogu teenuse saab kätte sealt, kus praegu istuvad ainult üksikud ideoloogid.
Päästjaid ei saa keskustesse viia, kuid otsustuspädevust küll. See tähendab, et kohapealne juhtkond peab kuhugi helistama. Ka politseid ei saa ära viia.
Inimese ja kodaniku seisukohast ei meeldi mulle absoluutselt, et räägime e-riigist, kuid pole suutnud käivitada x-tee sellist varianti, kus igas asustatud punktis on võimalik saada kogu avalduste täitmise formularid ja need ära saata, mitte käia kusagil üksikus büroos üksiku töötaja juures ühe paberi järel.
Kodaniku seisukohalt peaksid teatud riigiametnikud istuma ühes majas koos teenindusletiga. Kui inimene tuleb majja ja kui talle öeldakse, et allkiri on puudu, siis saab ta selle korrus kõrgemalt kätte ning paari tunniga on tema küsimus lahendatud.
Kas Jõgeva maakond jääb alles?
Ei oska sellele kuidagi vastata. Tean, et maakonda on jäänud väga vähe otsustuspädevust.
Kui kaua eestlane veel tunneb uhkust, et mina olen selle valla kodanik?
Eestlasest saab maailmakodanik, kellele vahemaad on jäänud lühikeseks. Uue põlvkonna küsimus on kindlasti see, et kodu seostub küll oma kodulinna või külaga, mitte valla või maakonnaga. Ka võroke pole seotud terve Võrumaaga, vaid teatud osaga sellest. Samuti mulk.
Kui ma parimate lõpetajate vastuvõtul küsisin noortelt, mis saab edasi, siis mitmed noored ei nimetanud ühtegi kõrgkooli, kuhu nad lähevad, vaid ütlesid, et lähevad Saksamaale, Iirimaale või Austriasse, proovivad saada sinna kõrgkooli. Esimest korda minu 9-aastase maavalitsuses töötamise aja jooksul toonitavad noored maailmakodaniku küsimust. Kodu on tähtis, mis kodu umber on, see pole enam nii primaarne.
Mis puudutab valdade ühinemist, siis minu hinnangul on Põltsamaa linn aru saanud, et Põltsamaa vallaga ühinemine toob neile kaela nii palju asju, millega nad kunagi varem pole tegelenud ja seetõttu paistab, et esialgne ühinemisplaan on nurka visatud. Sama kehtib ka Jõgeva ümbruse kohta. Mis saab Puurmani ja Laeva valla ühinemisest, on samuti selgusetu. Ainsana võivad ehk ühineda Tabivere ja Tartu vald. Haldusreformi pole täna Eestis vabatahtlikult võimalik teha, niiviisi kuhugi ei jõua.
Ühtegi haldusreformi maailmas pole tehtud vabatahtlikult, sest inimeste seosed kohapealsete struktuuridega on niivõrd tugevad ja alati leitakse põhjused, miks ei saa ühineda. Isegi siis, kui paljud märkavad, et areng jääb seisma.
Teame täpselt, kui raske on teha otsuseid normaalses olukorras, kui peame kodu või töökohta vahetama, kellelegi halvasti ütlema. See võib õige olla, aga me ei taha seda teha. Kui üle saame, tunneme kergendust, et nüüd tuleb midagi uut. Miks me peame oma elus nii palju varjukülgi välja tooma?
Täpselt sama lugu on valdadega ? kohal käies ja inimestega rääkides saavad nad aru, et oleme Eesti avalikus halduses jõudnud tupikusse. Kõik küsivad, et miks mina pean muutused ette võtma, ma saan ju kuidagi ära elatud? Me ei saa valdu ega riiki juhtida projektipõhiselt. Nii ei tohi. Projekt võib ebaõnnestuda, riigi ja valdadega nii käituda ei tohi oma populaarsuse nimel. Vald ei ole mänguasi, et mängime ja siis ühel hetkel jätame sinnapaika. See ei ole nii.
Sellepärast jätsin ma ka maavanema ameti, sest väga palju asju ei sõltu enam minust ega minu lähikondsetest.
Kui Põltsamaa vald ja linn ning Pajusi vald ei leia koostööd, siis peame küsima, miks. Kui inimesed saavad aru ühinemise vajalikkusest, miks siis valitud ja volitatud inimesed ei suuda läbi rääkida? Kas on tehtud kõik selleks, et midagi üldse toimuks? Võin väita, et ei ole. Kas on pandud ühinemise etteotsa vedur, kes asja veab? Keegi ei ütle, et aastaga peaks kõik tehtud olema. Alustamine ei tähenda vaid volikogu otsuse vastuvõtmist, vaid aktiivset tööd eesmärgi nimel.
Kui me praegu ei taha rääkida avalikult sellest, et Eesti vajab kahetasandilist omavalitsust, kui ei taheta valdu liita, mis siis oleks alternatiiv? Jätta kõik omavalitsused alles ja suured asjad tuua maakondlikule või regionaaltasandile. Aga seda me ka ei taha. Mida me siis tahame? Kurta? Kiruda? Vinguda? Aga mitte midagi ei tee?
Meil on vaja neid heas mõttes hulle inimesi, kes peaga vastu seina jooksevad, ikka ja jälle püsti tõusevad ja edasi lähevad.
Jõgevamaa on 1. maist ka Euroopa Liidu idapiir. Mida see meile võiks tähendada?
Jõgevamaa on igavesti tore maakond, aga me peame sellest katlast välja vaatama, pea servakese peale saama ja nägema, et kui oled põllumajanduspiirkond, siis ükspuha millises maailma riigis, ongi seal madalamad palgad, puhtam elukeskkond, seal ei elatagi samasuguse auruga nagu citydes. Ja me ei saa nõuda, et Eestis oleks asi teisiti. Võime rakendada regionaalpoliitikat, mida muu maailm on kasutanud ja teadlased on ka meile soovitanud. Aga meie pole rakendanud.
Võtame ükskõik kui mitme aasta statistika, millest selgub, et Jõgevamaa on teatud tegevustes viimase kolme hulgas vabariigis. Meil pole mõtet rääkida eripiirkondadest jumal teab kus, vaid eripiirkondadest seal, kus neid juba on uuritud. Regionaalpoliitikat tuleb rakendada seal, kus regionaalselt on eripära, et seal ei tulda majanduslikke hoobasid arvestades toime. See ei tähenda, et peaksime sotsiaalset tuge juurde saama, peame rakendama regionaalpoliitikat seal, kus investoritel ja inimestel on huvi midagi teha. Ega meil polegi regionaalpoliitikat jõuliselt üldse arendatudki.
Loodan südamest, et olles nüüd Euroopa Liidu idapiiril, muutub äkki midagi mõistetavaks. Aga ega keegi meile seda näpuga näitama tule, peame ikka ise selleni jõudma.
Mida lubasite maakonna rahvale, kui maavanemaks saite? Kas need lubadused on täidetud?
Kolm lubadust ja need on täidetud. 1999. aastal oli teemaks Jõgevamaa kaotamine. Lubasin, et Jõgevamaa jääb lähema viie aasta jooksul alles. Mul on ametis olla veel mõned päevad, selle lubaduse olen täitnud.
Kaheldi, kas Oro Jõgeval viis aastat vastu peab või lüüakse ta varem minema. Hambad risti olen vastu pidanud. Võib olla peaks veelgi, aga elu on selline.
Kolmas asi oli, et Jõgevamaast räägitakse avalikkuses positiivselt. See on olnud minu südameasjaks. Jõgevamaad on ikka peetud põllumajanduspiirkonnaks, kus käivad ringi hallid talumehed kummikutes ja kalossides, kes joovad poe taga Sarviku õlut. Mulle see absoluutselt ei meeldinud, sest igas Eestimaa nurgas on ka taolisi inimesi.
Jõgevamaa ei pääsenud vabariiklikku ajakirjandusse. Praegu julgen väita, et Jõgevamaa on vabariiklikus ajakirjanduses, ja mitte ainult negatiivses valguses. See võttis küll paar aastat aega.
Mida peate viie aasta jooksul oma kõige suuremaks õnnestumiseks maavanemana?
Usun, et olen Jõgevamaa kilbile toonud. Eestis resideeruvatest suursaadikutest enamik teavad Jõgevamaad. Kõik, mis siin head on tehtud, oleme välja toonud. Oleme andnud jõgevamaalastele enesekindlust, et siingi saadakse asjadega hästi hakkama. Samuti oleme ehitanud inimeste vahel silda, tänu sellele on Jõgevamaal palju asju paranenud. Kindlasti annab see viie aasta jooksul alustatu lähiaastatel veel järelmõjusid. Paraku on alustatul peiteaeg paar-kolm aastat. Näiteks oleme aastaid rääkinud Via Hanseaticast. Praegu on olemas komisjoni otsus rahastada seda teed 1,2 miljardi euroga. Nüüd tuleb lahendada tehnilised küsimused, et seda raha saaks kasutada.
Mis jäi tegemata?
Jõgevamaal on samuti oma eripära nagu Ida-Virumaalgi, kuid viimasest räägitakse pidevalt. Nemad on hädas oma tööstuse ja meie oma põllumajandusega, rahvuslik koosseis on meil küllalt lähedane. Ma pole suutnud tõestada, et ka Jõgevamaa vajab pisut teistsugust kohtlemist.
Mis on selle viie aasta hind? Mis jäi tegemata?
Natuke kehvem tervis. Ma ei uskunud, et ka sportlik keha peab järele andma.
Loomulikult on kõik enda harimise plaanid jäänud pooleli. Magistriõpingud on mul lõpetamata.
Kuidas pere maavanema ametisse suhtus ja kui palju saite kodust toetust?
Pere on sellega, et isa üpris vähe kodus on, kindlasti palju kaotanud. Pere on mind igatpidi toetanud, aga iga pereisa teab, et kui on kasvamas väiksed lapsed või on nad ka teismelised, on oluline olla kodus. Et lastest kujuneksid õiged inimesed.
Mina olen sellele pidanud paraku lõivu maksma. Usun, et küll see mulle tagasi tuleb. Abikaasa ja lapsed on väga hästi ise hakkama saanud ja on mind pidevalt toetanud. Meil pole mingit suurusehullustust tekkinud. Maavanem on siiski nn orbiidiametnik, et orbiidilt lahkudes jäädakse meeldivat meenutama ja nauditakse edasist rahu.
Mis saab edasi?
Mul pole plaane A, B ja C. Nagu moodsalt öelda, puhkan, lähen õppima ja eks siis vaatan. Olen teinud omakasupüüdmatult riigitööd ega ole selle viie aastaga suurt mammonakotti korjanud. Ma pole loonud salafirmasid ega midagi kusagile ehitanud, ma ei istu nõukogudes ega ole juhatuste liige.
Paljud pakkumised olen venitamisega maha maganud. Sest tahan olla 2004. aasta 22. juunini Jõgeva maavanem, nagu ma 1999. aastal lubasin.
Mul on väljavaated, mida kavatsen rakendada, ja elan edasi.
HELVE LAASIK
