Margus Metsma: Internet sporti ei tee ja lehma ei lüpsa

Põltsamaa spordielu organisaator, SA Põltsamaa Sport juhataja ja põline põltsamaalane Margus Metsma (38) tunnistab, et ta ei oska Põltsamaalt ära minna – tuleb alati tagasi.

Margus Metsma on sündinud Sulustvere külas Põltsamaa vallas suure pere esimese lapsena.Vanaema Marta elab tänagi Sulustveres. Meid on neli venda ja neli õde, mina ise kõige vanem. Väikesest peale ei saanud arugi, milline rikkus see on,” tunnistas Margus, tõdedes, et elutarkus tuleb ajapikku. Üksteist aidatakse ja toetatakse kogu aeg ja meil ei ole ühtegi tüli,” rääkis pere vanim vend. 

Siin on mu vanemad, koolikaaslased ja seltskond

Ei tea, kas sellepärast, et kodus palju nooremaid õdesid-vendi, aga huvi pedagoogika ja lastega tegelemise vastu ärkas Marguses varakult. Ajaloohuvi, mis viis teda Põltsamaa keskkooli õpilasena maakonna olümpiaadidele, on säilinud tänaseni. Pärast keskkooli lõpetamist proovis Metsma kohe astuda Tartu Ülikooli, kuid ei saanud esialgu sisse. Juba samal 1989. aastal alustas ta õpetajatööga, andes tööõpetuse ja kehalise kasvatuse tunde.

“</span>Aasta olin Soomes ja Rootsis, õppisin rahvaülikoolis Põltsamaa sõpruslinna Sollefteå kommuuni stipendiaadina. Neil oli raha ja otsisid Põltsamaalt kedagi, ma läksin heameelega. Sai tookord linnapeale lubatud, et tulen tagasi ja siiamaani on mul see haigus, et ei oska Põltsamaalt ära minna, tulen tagasi,” rääkis Metsma, kes on kodulinnas vajadusel ka rootsi keele tõlk.

Võib-olla on see ka omamoodi laiskus, aga ma tunnen siin kõiki, tean, mismoodi elu toimib, kes kus ja mida teeb, kui midagi vaja, tean, kelle poole pöörduda. Ka mu vanemad on siin, siin on mu koolikaaslased ja muu seltskond, kellega läbi käin, nii Lions-klubi, spordi kui töö teemal,” arutles Margus Põltsamaa mugavuste ja vooruste üle. 

Valgustatud väljak kutsub

Miks mulle meeldib SA Põltsamaa Sport? Seepärast, et minu eelkäijad on siin hea töökeskkonna loonud ja seda hoidnud,” kiidab Metsma, kelle õlul on päevast päeva  kogu Põltsamaa spordielu organiseerimine, planeerimine ja kontrollimine.

Felixhallile lisaks on Põltsamaal mitmeid teisi spordiobjekte, millel tuleb silm peal hoida, Metsma ülesannete hulka kuulub ka linna võistkonna väljaviimine. Ja kui Põltsamaal on mingi niisugune üritus, kus on tegemist spordiga, siis on tema juhitav sihtasutus ikka partneriks.

Pärast spordihalli valmimist – Margus Oro vedas seda ehitust – on meie tingimused ikka palju paremaks läinud. Näiteks kunstmuruväljak, mis pole mõeldud vaid treeninggruppidele, vaid kõikidele inimestele. Mingi hetk tekkis juba tunne, et hakka või aegu jagama, sest huvilisi oli nii palju,” on Metsma uute tingimuste üle rõõmus.

Valgustatud ja puhas väljak kutsub Metsma sõnul ka noored kohale ja mida rohkem nad väljakul on, seda rohkem on väljak korras.

Hoiavad küll. Ei viska keegi koni maha. Ise kontrollivad ennast väga hästi ja see kehtib ka tenniseväljaku kohta. Me pole nimme läinud tasu küsimise peale, meil pole uksed lukus. Tabel on seina peal, kes tahab tulla, vaatab, millal aeg vaba, ja paneb ennast kirja,” kiitis spordijuht harrastussportlasi.

Margus Metsma on ka üks Põltsamaa Spordiklubi Nipi asutajatest.

Ei, maadlus pole mu lemmikala, klubi edukus on treener Arved Külanurme teene, tema otsis võimalusi, kuidas Põltsamaal maadlusklubina tööd jätkata, sest mingil ajal said võistlustel osaleda ainult klubid ja mitte spordikoolid. Nii sai sõpruskonnaga tehtud selline MTÜ, mõeldes sellele, et oma vaba aega kehaliselt aktiivselt sisustada,” meenutas Metsma. 

Ei kahetse, et kaua õppis

Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas õppis Margus Metsma aastatel 1990-2007, püstitades sellega omapärase rekordi: ta on kõige enam rektoreid üle elanud vilistlane.

17 aastat õppisin ülikoolis, teaduskonnas tuldi vastu, ei visatud ukse taha. Algul oli nelja-aastane programm, aga mõned eksamid jäid mul tegemata, siis lükkus õppimine edasi, vahepeal aga muudeti õppekava ja ainepunktid tulid juurde. Ma ei kahetse, et nii kaua õppisin ja see lõpuks tehtud sai. Mingil hetkel elus küsitakse paberit ja kui sul seda ei ole, siis sa lihtsalt ei pääse mingisse ringi,” rääkis ta.

Samas teab ta ka juhuseid, kus üleõppimine vilja pole kandnud. Jah ma nägin doktorikraadiga inimest, kellel pintsakunööbid lahti ja hinnasilt tagurpidi kraevahel. Sageli mõtlen, et mitte ainult naised ei pea peegli ees käima, vaid ka paljudele meestele soovitan: vaadake peeglisse!”

Kui kunagi veel edasi õppida, siis valiks Metsma midagi psühholoogiaga seotut.

Kui Mainoris psühholoogiat õppisin, siis veeres elu nagu lill, aga seal öeldi, et kui õigel ajal psühholoogi juurde ei pöördu, siis psühhiaatri juurde olete juba hiljaks jäänud,” muigas Metsma.

Marguse isa ja ema peavad siiani Pudiveres talu ja kuna suurem osa lastest on läinud kodust kaugemale, on just esimene poeg see, kes neid talupidamises aitab.

Mingisugune kogus vaba aega läheb sinna, ei saa kõrvalt vaadata, ikka mõtled, kas hein saab tehtud. Aga sellele, kas sinna ise päriselt elama võiksin minna, pole ma mõelnud,” arutles Margus, et vahest siis, kui endal peres lapsed kasvamas. Enne on aga tema sõnul vaja luua maale õiged tingimused  — tuua majja vee- ja kanalisatsioonitorud. 

Ma ei leia, et oleksin sellega midagi kaotanud, et mind lapsepõlves heas mõttes lausa veeti maale. Ehk lähengi kunagi tallu päriselt tagasi. Ma tean, kus seal seenekohad ja kõik muu on, ma ei oska ilma selleta elada. Linn on mu töökoht, aga kui enam pole vaja tööl käia, siis kindlasti lähen.” 

Esialgu ühiskondlikult üliaktiivne

Esialgu on Pudiveres talupidamist abistav Margus veel ühiskondlikult üliaktiivne Põltsamaa linnas. Ta kuulub mitmetesse klubidesse ja organisatsioonidesse.

Lionsiga me plaanime vastloodud lasteküla toetada, aga me ei ole veel sõnastanud, kuidas saame abiks olla nende missioonis. Kindlasti ei saa see toetus olla ühekordne, et täna teeme ja siis ei tea, mis edasi saab, sest tegemist on sotsiaalselt ja psühholoogiliselt küllaltki tundliku teemaga,” rääkis Margus.

Viimane organisatsioon, kuhu Metsma liikmeks astus, on Põltsamaa Jahiselts. Asi pole küttimises, vaid tahtmises mõista, kuidas loodus toimib ja käitub,” väitis ta, selgitades, et jahiselts mitte ainult ei küti, vaid eeskätt valvab ja majandab ühiskonnale kuuluvat metsaressurssi loomade näol.

Tänan küsimast, ma ei ole lasknud karu maha,” tunnistas ta ning lisas, et ei poolda ka mõtet igasse talusse haavlipüss – seda põhjusel, et lolle on liiga palju. Viimast näeb ka sellest, et teiste tehtut lõhutakse. Eks ikka kadedusest.

Kadeduse ütleb Metsma eestlasele üldse tüüpilise omaduse olevat. Kadeduse ja pealekaebamise. Kui pole kade, pole eestlane,” muigas ta ning kinnitas, et sotsiaaldemokraatliku mõttemaailmaga – kõigile võrdselt – ei jõuta kaugele.

2002. aasta kohalike omavalitsuste valimiste aegu liitus Metsma Reformierakonnaga. Tol hetkel oli aktuaalne ettevõtte vabastamine tulumaksust ja mulle see meeldis. Oli hea teada, et keegi on arvestanud sellega, et kogu raha ei pea tingimata Eestist välja viima, vaid et mõisteti, kui oluline on luua seda tunnet, et inimene tahab hommikul tööle tulla. Selleks oli aga ettevõtjatel vaja osta normaalsed töövahendid,” meenutas Margus Metsma neid aegu.

Ta pole kahetsenud, et astus erakonda, sest ilma poliitikata tema sõnul ei saa. Kui öelda, et pole poliitikat vaja, siis pole raha vaja, pole politseid ja kaitseväge ka vaja! Ei, Eestis pole liiga palju erakondi, meil on vaba maa, kes jõuab, võib teha uue erakonna, neid võiks olla rohkemgi,” selgitas Metsma oma veendumusi.

Kohalikul tasandil tehtavas poliitikas kehtivad tema sõnul aga ikka ainult inimsuhted; see, kes kellega läbi saab jne. Võtad koos napsu ja ei lähe ju pärast sõimama, et oled keskerakondlane või rahvaliitlane,” ütleb Metsma, kelle sõnul ei loe väikelinnas see tuhkagi, kui üleaedse vaated või seisukoht ei meeldi.

Samas aga ei tehta lõpuks otsuseid ikkagi mitte emotsioonidest, vaid seisukohtadest lähtudes. Metsma toob näite kirjandusklassikast: Kiir jootis küll Aaberkukke, aga volikogus ei hääletanud Aaberkukk sellele vaatamata Kiirele maa eraldamise poolt.”  

Et suudaks leida aega raamatu lugemiseks

Aeg on see, mis on kallis. Seda osta ei saa. Ja mina olen natuke laisk,” tunnistas mees. Kui siiski oleks võimalik saada päevas mõni lisatund, kasutaks Margus Metsma seda raamatute lugemiseks.

Viimati luges ta raamatut “Mister Fred”. See on Sirje Endre koostatud raamat, mille esimene osa on Urmas Oti viimane intervjuu Fred Jüssiga, teise osa moodustab valik Jüssi aastakümnete jooksul kirjutatud arvamustest ja esseedest.

Kui mõte sassi läheb, siis on Jüssi raamat väga hea, ta seletab lahti protsessi toimimised. Loed kolm-neli lehekülge ja kõik on jälle selgem,” rääkis Metsma, kes unistab ajast raamatute lugemiseks.

Margus Metsma pole alati raamatusõber olnud. Mingil ajal sai hakatud jahimehe käsiraamatut lugema ja viimasel ajal olen ikka pisut lugenud,” rääkis Metsma, kes ajalehtedest loeb Maalehe paberväljaannet ja Vali Uudistele viskab pilgu, kui läheb sõpradele tere ütlema.

Sirpi loen ka. Pole just otsinud, aga kui kätte satub, siis loen. See on ajaleht, mis on suutnud säilitada kultuuri ja seal pole horoskoopi.” Internetist Metsma lugu ei pea, vaid nimetab ennast uhkusega it-impotendiks. Tal pole põhimõtteliselt kontot facebookis ega mujal, tavaline toimiv e-mail ikkagi on, mida spordielu juht aeg-ajalt vaatab.

Ega internet sporti ei tee. Ega  interneti lehma ei lüpsa,” ütles Metsma, kelle arvates mõjub internet noorte käitumisele laastavalt. Noored istuvad arvutis ka tunnivälisel ajal ja õpetajaga või vanema inimesega suheldes istuvad nad ikka edasi. Õpetaja pole aga arvuti ja viisakas oleks püsti tõusta.” Võlurohtu, mille abil nohikud internetist spordiväljakule saada, ta aga ei tea. „Ainult tänu vanematele. Kes tulevad ise sporti tegema, võtavad ka lapsed kaasa,” teab ta oma töökogemustest.

Ent Metsma toob ka näite, kuidas internetist kasu võib olla.  Pühapäeval, juba hommikul vara  istuvad Põltsamaa noored facebookis. Ja äkki teeb üks ettepaneku uisutama või suusatama minna ja kõik on varsti väljas.

Kui minna terviserajale vaatama, siis keda seal ei kohta! Kõik tulevad välja, eriti just suusahooajal. Mulle teeb rõõmu, et inimesed on oma aega ja tööoskusi kinkinud ja keegi oskab seda nautida. See just motiveeribki tööd tegema, et ka niisugused inimesed tulevad sinna, keda ei oska oodatagi. Palk on vaid kompensatsioon,” rääkis Metsma, kes usub, et ei teeks midagi muud ka siis, kui poleks üldse vaja raha peale mõtelda. Või siiski. Ehk suitsetaks kala rohkem kui praegu. Ja pakuks sõpradele. Kevadel aga, kui värske räim müügile tuleb, on ta raudselt suitsuahju juures.

See, et räim on olemas, on eestlase õnnistus, see oli asi, mille eest tasus võidelda, kui naabriga räimesõda peeti,” kinnitas Margus Metsma.  

Margus Metsma elukäik

*Sündinud 25. septembril 1971

Hariduskäik:

1977-1989                     Põltsamaa Keskkool

1990-2007                     Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond

1992-1993                     Hola Rahvaülikool (Rootsi Kuningriik)

1995-2000                     Mainori Majanduskool, ärijuhtimine

2000-                            Audentese Kõrgkool, rahvusvaheline ärijuhtimine

Täiendkoolitus:

2001/10-2002/03            Juhtimiskursus, Helvetia Balti Partnerid

2003/12                        Meistrite koolitus, Edu Konsultatsioonid

2007/2                         Corporate Therapy, Jure Biechonski

Teenistuskäik:

1989/09-1992/08            Põltsamaa Keskkool, õpetaja

1993/09-1994/12            Põltsamaa Keskkool, õpetaja 

1995/01-2007/12            OÜ Tinatex, juhataja

2007-                            Sihtasutus Põltsamaa Sport, juhataja

i

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus