Jõgeva alevikus tegutsevat kultuuriseltsi Vanaveski juhtiv Margus Ess kinnitab, et Vanaveski on selline ühendus, kus inimesed saavad jääda iseendaks, kehastudes samal ajal hoopis kellekski teiseks ehk etendades mõnda hoopis teist rolli.
Kultuuriseltsi hingekirjas on 28 inimest, suurema seltskonnaga saadakse põhikirja järgi kokku kaks korda aastas, kuid sektsioonid teevad pidevalt tihedat koostööd.
“Meie Vanaveski koosnebki väikestest moodulitest, kus inimesed mingi ühise idee ja tegevuse nimel koos käivad. Näitering saab kokku iga nädal, joogaring talvel ka iga nädal, naisvõimlejad aga kaks korda nädalas. Aastas korraldame me mitu fotonäitust, lisaks toimub mitmeid ühekordseid projekte. Me ei käi raudse graafiku järgi koos, vaid vastavalt vajadusele,” räägib Ess.
Kui algselt oli selts väga piirkonnaspetsiifiline, siis tänaseks ei ela kõik seltsi liikmed sugugi mitte Jõgeva alevikus, vaid liikmeid on ka linnainimeste hulgast, Kuremaalt ja mujalt.
“Oleme avatud kõigile geograafilisest elukohast sõltumatult. Meid ühendab idee maailma paremaks muuta!” tunnistab kultuuriseltsi juht.
Iseenda ja teistega rahul
Vanaveskis ei tehta midagi sunniviisiliselt, see on aktiivsete inimeste vabatahtlik kooslus. Kultuuriselts ühendab erinevas vanuses inimesi. Suurem osa liikmetest on küll keskealised, kuid leidub nii nooremaid kui ka vanemaid.
“Kõik meie liikmed on omamoodi erinäolised isiksused,” kinnitab Margus Ess. “Meie ühendav idee koosneb erinäoliste ideede kogumikust! Esmapilgul võib küll tunduda, et nende inimeste vahel, kes on erinevad ja näevad maailma erinevalt, on raske saavutada üksmeelt, kuid kui see lõpuks õnnestub, siis selline kooslus, kui ta lõpuks on loodud, on väga püsiv!”
Vanaveski seltskond on Essi sõnul esimesed sammud püsivuse suunas juba astunud. “See on ka tõeline tolerantsuse kool – ajada mingit ühist asja inimestega, kes näevad seda asja erinevalt! Õige hea maailm on selline, kus elavad inimesed on eelkõige rahul iseendaga ja seejärel ka kõigi teistega! See on võimalik! Raudselt!”
Vanaveskit ühendabki Margus Essi sõnul just idee maailma paremaks muuta ja ainus kindel tee seda teha on teadagi alustamine iseenda paremaks muutmisest.
Kõige suurem väärtus on inimene
Vanaveski näiteringil on praegu prooviperiood Andrus Kiviräha näidendiga “Eesti matus”. Margus Ess mängib selles tükis korralikku ja tüüpilist töörügajast eesti meest Sassi.
“Meie tõlgendus sellele näidendile on niisugune, et elus leidub palju tähtsamaid ja suuremaid väärtusi, kui on käega katsutavad ja silmaga nähtavad asjad. Hoopis tähtsamad kui palkseinad või moosipurgid on inimestevahelised suhted. Pojapoeg ja vanaisa pole aastaid kohtunud, isa ja poeg pole kohtunud, isale ja emale tuleb tõelise üllatusena, et nende poeg on abiellunud. Minu arust on nende nüansside kõrval see, et maja tahetakse müüa, kaduvväike,” arutleb Sassi osatäitja.
Suures töörügamise ja tegutsemise meeleolus ei pöörata sageli piisavalt tähelepanu asjadele, mis tegelikult on esmajärgulised. “Kõige tähtsamad on inimesed ise,” usub Ess. “On tähtis, et inimesed, kes elavad koos, ei elaks koos kui juhuslikud inimesed, veel hullem — kui võõrad, vaid et nad tõesti olekski üks perekond!”
Ess läheb arutluses veelgi sügavamale, kinnitades, et inimesed ei pea selleks, et koos olla, tingimata füüsiliselt ühes ruumis olema, vaid palju olulisem on olla samal lainel, hoida kokku ideeliselt, viibida ühes ja samas mõtteruumis.
“Pärissugulased on sugulussidemetega kokku seotud, hingesugulased leiavad üksteist üles tuhandete hulgast,” kinnitab ta.
“Eesti matust” saab näha 21. mail Jõgeva kultiuurikeskuses algusega kell 19, seejärel esinetakse Tabivere näitemängupidustustel.
Teadurit iseloomustab otsiv vaim
Margus Ess elab Jõgeva alevikus kuuendat aastat ja kinnitab, et juurdus siin hästi. Ta pole küll kuigi kaugelt tulnud, vaid on pärit Põhja-Viljandimaalt Võhmast.
Jõgeva aleviku elanikkonnas annavad tooni Jõgeva Sordiaretusinstituudi teadurid, kes on pisut teistmoodi rahvas kui tavalised inimesed. Suur osa teaduritest lööb kaasa ka Vanaveski tegemistes.
“Teadur on juba oma olemuselt teistsugune kui keskmine eestlane. Ta ei saakski olla teadur, kui tal poleks otsivat vaimu! Seda vaimu on aga võimalik kasutada mitte ainult teaduses, vaid ka hobitegevuseks.”
Enamik instituudi teadustöötajatest ongi Jõgevale mujalt tulnud, ent just otsiv vaim lubab neil siin küllalt kiiresti juurduda. Margus Ess tuli Jõgevale aasta pärast Eesti Põllumajandusülikooli lõpetamist. Enne õpinguid kõrgkoolis elas ta mõned aastad Lõuna-Viljandimaal Abja lähistel sügavas metsas, otsides ja lahendades seal omal käel küsimusi mahepõllumajanduse vallas. “Leidsin ka kõige tähtsama vastuse, et suuri asju ei ole mõtet üksinda pusida, vaid alati tuleb kasuks kuuluda toredasse kollektiivi,” kinnitab ta tagantjärele.
Elu ei paku tüüpsituatsioone
Abjast Tartusse kolis Margus Ess koos perega seetõttu, et tal on tark naine, kes juhtis mehe tähelepanu sellele, et aeg on jälle kooli minna.
“Ühe naise juures on kõige suurem tarkus jääda naiseks,” ütleb Ess. Tema kaasa on hariduselt algklassiõpetaja, kuid töötab praegu lasteaias. “Töölkäimine ei sega naisel jääda naiseks, see pole mõttetu enesekulutamine, eriti siis, kui naine ise tahab tööl käia,” kinnitab mees. Küsimuse peale, kas tal on abikaasaga ka ühiseid huvisid, mis neid ühendaks, elavneb niigi mõtteerk Ess silmnähtavalt. “Meid ühendab enamik asju, mida me teeme!” hüüatab ta otsekohe.
Abikaasad käivad koos ka näiteringis. Kõige rohkem ühendavad isa ja ema aga muidugi lapsed. Poeg on Esside peres alles viiene, tütar aga 14-aastane. Viimane pidi pere Jõgevale kolides ehk kõige suurema muutuse läbi elama, sest oli alustanud oma õpinguid Tartu Waldorfkoolis. Üleminek tavapedagoogikale polnud kerge, isa sõnul pöörati lapse areng justkui pea peale.
“Programmilised eesmärgipüstitused olid nii erinevad. Ma pooldan igati Waldorfkooli ideed, sest selles on iva. Steinerpedagoogia toetab inimese terviklikku arengut, tavakoolis aga õpetatakse lastele detaile. Ja ma julgen kahelda meie praeguse ühiskonnakorralduse jätkusuutlikkuses pikemas perspektiivis. Kool peaks arendama inimese võimet näha tervikut, sest elu ei paku ju kunagi vaid tüüpsituatsioone!”
Kuigi tütart oli kahju waldorfkoolist ära võtta, jõudsid Margus ja tema kaasa ühisele äratundmisele, et kool pole mitte ainus isiksust kujundav element elus.
Tõmbekeskus Jõgeva
Praegu arvab Margus Ess, et ta võikski Jõgevale elama jääda. Samas tunnistab ta, et teda on aeg-ajalt tabanud mõte minna mõneks ajaks kuhugi saarele majakavahiks.
“Mõni karm põhjamaine saar, kus seisad majaka tornis, tuul puhub nii tugevasti, et raske on hingata. Seal lihtsalt tunned elust mõnu,” mõtiskleb ta. Troopilise saare asemel, kui vähegi võimalik, vaiks ikka just põhjamaise. “Põhjamaine kargus mind ei kohuta, oleks vahva käia ära üksikul saarel, et saada teada, kui hea on elada inimeste hulgas,” kinnitab Ess.
Töö viib teda enda sõnul paljudesse kohtadesse nii kodu- kui välismaal, ka perega käiakse siin-seal sõpru ja tuttavaid vaatamas. “Tõmbekeskus on minu jaoks seal, kus on hea olla! See on Jõgeva ja veel tuhat väikest kohta Eestimaal!”
Jõgeva Sordiaretuse Instituudi seemnekasvatusagronoom Margus Ess on vabal ajal ka harrastusfotograaf. “Inimesed teevad küllalt palju pilte, aga tavaliselt see kõik jääbki nende enda albumisse. Vanaveski on hakanud regulaarselt korraldama näitusi, et innustada näitama oma pilte ka teistele,” selgitab Ess.
Vanaveski korraldatud näitustele on saadetud pilte mitmelt poolt üle maailma, kuigi nende autorid on kõik senini olnud eestlased.
“Me pole teinud tavapärast konkurssi, et järjestada pilte, selgitamaks välja kõige paremat ja kõige professionaalsemat. Meie näitustele seavad piirid olemasolevad pildiraamid, mida on meil täpselt 40 tükki. Kui igalt osalejalt on esmalt välja valitud üks pilt, siis teise puhul peame silmas seda, et see oleks võimalikult teemakohane, kolmandana alles vaatame kvaliteeti,” selgitab ta keerulist süsteemi.
Järgmine näitus on kavas avada sügisel, hingedeajal. Selle teemaks on hingepildid. Igaüks võib esitada oma kõige hingelähedasema pildi. Pildi, millel oleks hing. Näitust saab näha Betti Alveri Muuseumis.
Üleminekufaasis ökoküla
Margus Ess elab Jõgeva alevikus juba otsapidi oma unistuste ökokülas. “Mõnikord ei osata võtta seisukohta, kas jutt ökokülast on absoluutne nali või absoluutne tõsi. Tegelikult on asi selles, et erinevates faasides kehtivad erinevad kriteeriumid. Kui see väljakuulutamise hetkel oli pigem nali, siis nüüd, paari aasta möödudes, on see jõudmas faasi, kus tegemist on pigem tõe kui naljaga ja veel mõne aja pärast kasvab ökoküla sujuvalt üle faasi, kus tegemist on absoluutse tõega. Ökoküla sünnib,” kinnitab Ess. Okoküla loomise põhjus on aga lihtne: seda on tarvis selleks, et inimesel oleks tervislik elukeskkond, et ta oleks täis elutahet, mitte ei vegeteeriks füüsiliselt.
“Maja ehitamine maksab. Kasutades hoopis teistsuguseid tehnoloogiaid, võime maja hinnast kaotada mõne nulli, see on tähtis selleks, et inimene ei muudaks ennast maja orjaks,” on Margus Ess kindel. Tema sõnul tähtsustatakse üldse hooneid üle, arvatakse, et kui elatakse õigest materjalist majas, süüakse mahetoitu ja kilekotti käega ei puudutata, siis ollakse juba õige ökoinimene.
Tegelikult on hoopis tähtsam õige mõtlemine ja elustiil. Õige tunne, mis võimaldab inimesel jääda terveks nii füüsiliselt kui vaimselt, püsida teotahtelise ja energilisena, elada nii, et koormaks minimaalselt looduskeskkonda.
Margus Ess teab, et ökokülla tulevad sellised inimesed, kellel on üks idee ja maja pole prioriteet nr. 1. “Teise tasandi ökoküla moodustavad inimesed, kogukond, kes üksteist toetab,” kinnitab Vanaveski juht ja tunnistab, et ta on oma eluga rahul ja kui elaks otsast peale, ei teeks ühtegi asja teisiti.
“Maailm on just selline, nagu me teda näeme. Parim viis tulevikku ennustada on seda ise luua!” tõdeb Margus Ess. Põhjamaa inimesena usub ta sellesse, et kõigel, mis juhtub, on alati oma kindel põhjus ja mõte.
JAANIKA KRESSA
