Eestlased tähistavad jõule paljudes maailma paikades. Kuremaalt võrsunud Margit Santacaterina võtab need pühad koos itaallasest abikaasa Antony ja tütre Karinaga vastu Austraalias. Sealsete jõulude märksõnadeks on kuum ilm, inimeste soov õues olla ja vettegi minna. Margit tunneb end uuel kodumaal igati koduselt, jõululauale valmistab kindlasti ka eesti rahvustoitu.
Olete võrsunud Kuremaalt, millal ja kuidas teist Austraalia eestlane sai?
Järgisin oma südant ja jõudsin Austraaliasse täpselt jõulude ajaks 11 aastat tagasi. 30 aastat tagasi oleks olnud tõenäolisem väljavaade Kuule lennata, kui elama minna maakera kuklapoolele. Ent õnneks on elu pikk ja igasugu ootamatusi tuleb ette.
Millisena mäletate esimesi jõule Austraalias?
Lahkusin Eestist hommikul, kui oli 19 kraadi külma ning astusin Melbourne’i lennujaamas lennukist välja 35-kraadisesse kuumusesse. Mitte midagi ei meenutanud jõule – inimesed plätudes ja rannariietes, päike kõrvetab pealage, valge liiv ja kakaduud. Ajavahest ning elumuutusest tingitud stressist ei pidanud jõule üldse oluliseks. Kodus ootas mind ees ehitud tehiskuusk! Perekondlikule jõululõunale me tol aastal ei jõudnudki, kuna vajasin natuke aega kohanemiseks inimeste ja loomadega minu ümber, et saada sotti, kus kohas on täpp maakaardil, mida loen nüüdseks koduks.
Kas me võime rääkida Austraalia jõuludest või pigem erinevate rahvuste ja kogukondade jõuludest Austraalias, mis on ju multikultuurne maa?
Ma arvan, et Austraalias on täiesti omad jõulud olemas ja peetakse Austraalia kombel 25. detsembril, ent iga väike kogukond ilmselt tähistab jõule oma tavade kohaselt siseringis – vähemalt eestlased küll.
Austraalia moodi jõulude pidamine algab jõulupäeva hommikul kingikuhjast läbinärimisega, sellele järgneb perekondlik lõuna, seltskondlik tegevus õues ning õhtusöögiks kogunetakse taas laua ümber kokku.
Menüüs on tavaliselt suitsusink või kalkun erinevate liha- ja kalaroogadega ning salatitega ning loomulikult rohkesti puuvilju – rõhk kirssidel ja mangodel – koos magusroaga. Eelistatakse muidugi kodumaist.
Eestlasena igatseb hing aga ikkagi seapraadi hapukapsaga, heeringat sibula ja munaga ning verivorsti pohlamoosiga. Kusjuures lõpuks olen selle mure lahendanud samm-sammult, sel aastal esimest korda tegin ise verivorste – tellisin seasooled kohaliku lihuniku käest ning leidsin sügavkülmutatud vere vietnami turult.
Abikaasa soetas vorstitäitmise masina ka ning rõõmsalt aitas vorste teha, ent ise ta ühtegi eesti jõulutoitu isegi ei maitse! Pohlamoosi ostame kohalikust IKEA-st ning peentangu vorsti jaoks, heeringa ja hapukapsa kohalikust vene poest, vorstirohi, pune ja tüümian kasvavad potis tagaaias!
Eestipärasest toidust on aga meie pere lemmik kartulisalat, mida teeme ka pidupäeva väliselt päris tihti.
Mitmendat aastat olete nüüdseks Austraalias jõule tähistanud ja uut aastat vastu võtnud. Mis oli selle maa jõulutavadest Teie jaoks kõige huvitavam, ootamatum?
Kõige ootamatum ja huvitavam on endiselt ilm. Melbourne’is on ühes päevas neli aastaaega iga päev, nii ei tea kunagi, kas jõulude ajal sajab pussnuge (mitte kunagi lund!) või päike kütab sellise hoolega, et siseruumidest ei taha nina välja pistagi.
Kui Eestis on jaanipäev selline aeg, kus inimesed veedavad palju aega vabas õhus ja jõulud on rohkem tubane tegevus, siis Austraalias jõulude ajal ikkagi kipud õue ja randa.
Kuidas Austraalias jõulusid psühholoogilises mõttes vastu võetakse? Kuivõrd on tunda sellist ärevust ja kaupluste külastamist nagu Euroopas ja ka Eestis?
Meie pere kahjuks ei ole kunagi ostuhullusega kaasa läinud, nii et õnneks see tormamine ja ärevus jääb meil olemata. Ent Austraalias on tarbimiskultuur vägagi hinnas ning jõulukaunistused ilmuvad vaateakendele juba oktoobris.
Mänguasju saab osta juba järelmaksuga juulis. Sel aastal on aga kõik teistmoodi, kaubanduskeskused ja poed olid mitu kuud suletud ning ka hetkel on poes vaja hoida distantsi ning kanda maske, seega enamus inimesi on läinud lihtsama vastupanu teed ja pühendanud oma aja netipoodidele. Austraalia post muidugi on kogu selle pakinduse alla murdumas, sest kõik see tellitud kaup tuleb ka kohale toimetada.
Milline puu või taim tuuakse Austraalias tuppa jõulukuuse asemel?
Tuppa tuuakse ikka ilus ja külluslikult ehitud tehiskuusk. Ent sellega lugu ei lõpe, tõelised jõuluentusiastid ikka löövad oma majaesise ka lille naabrite ja möödujate silmailuks. Meeleolu loomiseks lüüakse tihti kampa ja nii osaleb terve tänav näiteks jõulukaunistamise kampaanias ning sotsiaalmeedia annab teada, kus on ilusaimad kodud ja tänavad, et siis huvilised saaksid lastega väikse reisi ette võtta jõuluimesid kaema.
Millist rolli täidab Austraalia jõulukommetes jõuluvana, tuleb ta ikka kingikotiga? Mida on kombeks kinkida?
Meie majas jõuluvana pole käinud, ent tean, et jõuluvana ikka lendab reega üle merede ja mägede kohale ning poetab kuuse alla nimelised kingid, ikka vastavalt soovidele, mis kirja pandi.
Kingitusi on seinast seina – eeldatavasti tulevad need kõik südamest, olgu see siis lapse käega meisterdatud kalender või ehk kellelgi Ferrari sõiduteel ootamas. Mingeid ettekirjutusi pole, kingid, mida rahakott lubab ning tavaliselt on neid kinke ikka palju.
Meie pere on juba ammu otsustanud vastupidiselt üldsusele teha praktilisi kingitusi ning vähendamaks stressi, lubatud on ikka ainult üks kink. Usun, et kõige parem kingitus jõulude ajal on aeg maha võtta ja see perele pühendada.
Kas Austraalia eestlased tähistavad jõule ka koos, käivad külas või kogunetakse kuhugi looduskaunisse kohta?
Kuna Melbourne on suur – üle 10 000 ruutkilomeetri – ja eestlased hajali asustatud, siis on raske kokkusaamist korraldada. Eesti Maja Melbourne’is on korraldanud iga aasta kokkusaamisi, ent kuna meile on see aasta kõige tihedam tööaeg, siis pole ma kunagi kohal käinud.
Eestlastega Melbourne’is hoian ühendust, meil on välja kujunenud oma ringkond, mu juuksur on eestlane ja mul oli eestlasest õpetaja raamatupidamise kursustel. Hoiame end kursis üksteise eluga ja kui leiame aja, saame ka kokku! Räägime kõik soravalt eesti keelt, mitte kellelgi pole aktsenti.
Ehk kulub palava ilmaga kulub ära jõulusuplus?
Loomulikult! Meie elame ilusast liivarannast 600 sammu kaugusel, nii et tee randa ei rohtu. Tavaliselt käime ujumas õhtul päikeseloojangu ajal, sest siis saame koerad kaasa võtta. Päevasel ajal koeri randa ei lubata.
Teie abikaasa on itaallane, kas võib öelda, et Santacaterina perede jõulud on segu Eesti ja Itaalia jõuludest?
Minu abikaasal on itaalia taust, tema vanemad on elanud siin üle 60 aasta, ent on endiselt jäänud itaallaseks. Omavahel räägivad vanemad itaalia keelt ning vaadatakse satelliidi vahendusel pigem Itaalia uudiseid. Minu abikaasa on aga kasvanud austraallaseks ja itaalia keelt ei räägi. Kodune menüü on kindlasti pigem itaaliapärane. Noorem põlvkond on hakanud lisama tänapäevast Austraalia kööki, nii et veidi on asi nihkunud itaalia fookusest välja.
Kuidas võtsite vastu oma kodulinna Melbourne’i aura ja elukeskkonna? Kui ruttu Austraalias üldse kodune tunne tekkis?
See maja, kus me äärelinnas elame, oli kodu esimesest hetkest. Ja on siiani mu kindlus ja varjupaik. Harjumine aga kõigega väljaspool võttis aega ikka mitu aastat. Juba mastaabid on nii erinevad. Kui Eestis on nurga taga 200 meetrit, siis siin on ümber nurga 20 kilomeetrit.
Melbourne niidab su jalust oma ilu ja auraga, ent tunda end mugavalt ja koduselt selles 5,5 miljoni elanikuga linnas võtab aega. Kohaneda vasakpoolse liiklusega. Saada selgeks kaart ning leida tee punktist A punkti B. Jääda rahulikuks tipptunni liikluses. Teha valik pikema ja kiirema, ent tasulise tee või lühema ent aeglasema tee vahel. Teada parkimise saladusi. Leida oma lemmikkohvikud – Melbourne on Austraalia kohvipealinn ning kohvikute valik võtab silme ees kirjuks, leida see n-ö oma võtab aega. Leida omale juuksur, hamba- ja perearst. Leida oma lemmikpargid ja -rannad. Leida koertele mänguväljakud. Leida väikesed galeriid ja käsitööpoed. Avastada kohalikud turud koos kõige värskema kraamiga. Otsides leiad ka kohalikud toiduained ja söögipoolise, mis kõik on käsitöö. Leiad väikesed baarid ja restoranid, kuhu ikka ja jälle viib tee tagasi – kas nautima sööki, muusikat või mõlemat.
Kas olete Austraalia eestlasena ka jõulupühasid Eestis veetnud koos abikaasa ja tütrega?
Meil pole õnnestunud koos Eestit külastada. 2020. aastaks oli plaan tehtud, ent koroonaviirus tõmbas kriipsu peale igasugustele reisiplaanidele.
Teie ema Ene Raudkats ja isa Priidu Raudkats on vist ainus abielupaar, kellest juttu nii Eesti vanaemade kui ka vanaisade raamatus? Kui palju on nende loomust teis?
Ma usun, et temperamendi ja oskuse kiirelt rääkida olen kindlasti saanud emalt, isalt olen pärinud janu teadmiste järgi ning armastuse klassikalise muusika vastu.
Mis on üldse Teie ja pere suuremad rõõmud ja mured Austraalias? Kuivõrd olete näiteks saanud tunda tööalaseid rõõme ja ka muresid? Turumajandus toob ju kaasa ka majanduskriisi?
Eks igal alal on omad väljakutsed, paremad ja halvemad ajad. Meie pere tegeleb aknakatete tootmise ja paigaldamisega. Minu abikaasa tegeleb eraldi ainult paigaldamisega, mina aga panin kolm aastat tagasi püsti oma ettevõtte, tehes kardinaid.
Ma usun, et kuna mu abikaasa on olnud selles valdkonnas pea 30 aastat, siis see andis mulle eelise oma ettevõtte alustamisel. Meil on väga stabiilne ja kindel tellijate ringkond – sisekujundajad, arhitektid ja ehitajad, tegeleme nii eramajade sisustamisega kui ka tööstuslikul tasemel, tootes aknakatteid hotellidele, koolidele, restoranidele, kontoritele.
Kuigi mul olid märtsis ettevõtjana omad hirmud, kui kogu maailma elukorraldus läks uppi, siis aasta lõpus võin rahulikult hingata ning lugeda aasta edukaks ning kordaläinuks, vaatamata koroonaviiruse sunnitud kahekuulisele pausile. Loomulikult on see kõik tulnud pühendumuse, hoolika planeerimise ning raske tööga. Ja kuna nõudlus on suur, siis sel aastal meil suvepuhkust ei tule, vaid jätkame juba 4. jaanuarist töökursil.
Mille poolest võiks Teie arvates tulla uus aasta parem kui lõppev aasta?
Kuna aastal 2020 vist mitte ükski plaan ei toiminud, siis uuelt aastalt soovin kõikide soovide täitumist ning reisipiirangute tühistamist. Samuti soovin, et inimesed õpiksid 2020. aastast ja jõuaksid järeldusele, et mitte materiaalne pool pole see, mis teeb su õnnelikuks, vaid võlu peitub hoopis väikestes asjades ning tänutundes, et sul on pere ja koht, mida koduks pidada. Abikaasa nimi on Anthony ja meie koduseks keeleks on inglise keel. Peale 11 aastat Austraalias on kahjuks ka mu unenäod inglisekeelsed. Eesti keel küll kuhugi pole kadunud, Eesti elu ja oluga olen kenasti kursis. Kuremaad pean endiselt oma lapsepõlvemaaks ning Laiuse koolist on mul parimad mälestused – siiani olen sidet hoidnud oma kaaslastega, kellega koos üles kasvasime.
JAAN LUKAS
