Eestis on paljude arust liiga vähe pühi või riiklikke tähtpäevi. Kõige kristlikuma taustaga on neist vähestest ülestõusmispüha koos suure reedega, millest on ka kõige parema tahtmise korral võimatu kristlust ja traditsioonilist kiriklikkust välja jätta. Uurisime Laiuse kirikuõpetajalt Margit Nirgilt, mis võiks olla nende pühade sisu.
Kirikuaasta liigub kindlas rütmis ja on teinud seda arvatavalt mõradeta juba vähemalt 1500 aastat. Ikka liigub see jõuludest ülestõusmispühadeni ja siis Ristija Johannese mälestuspäeva ja Maarja kuulutuse ja paljude teiste pühadega taas Issanda sündimispühani, et alata uuesti ootusajaga. Seda nii lääne- kui ka idakirikus, mis meil on valdavalt mõlemad maakonnas esindatud. Seda nädalat on nimetatud ka suureks nädalaks.
Milles seisneb suure nädala sisu?
„Vaikse ehk suure nädala sisu ei piirdu Jeesuse maapealse elu viimasel seitsmel nädalapäeval toimunuga, vaid seda saab võtta omal moel piibliajastu kokkuvõttena.
Kui ma oskaksin seda olukorda maalida, siis kujutaksin pildil teeradu, kus on minemas rahvas, kes sai osa Lunastaja sündimise kuulutusest, Jeesus Kristuse kannatustest ja võidukast ülestõusmisest. See tähendab prohvetlikke ennustusi alates esimesest Moosese raamatust, prohvetite Jesaja ja Jeremia läbielatut ning ingel Gabrieli kuulutust uues testamendis Maarjale, et temast saab Jumala Poja ema. Igalt rajalt liituvad ilmutuse saanud pika rongkäiguga suureks teekonnaks, kui Jeesus tuleb Kuningaks kuulutatuna Jeruusalemma: „Vaata, sinu Kuningas tuleb sulle tasane ja istub emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on ikkealuse looma varss!“ (Jesaja 62,11). Keskajal olid kunstnikud need, kes suutsid oma maalide kaudu kirjaoskamatutele piibli sündmusi edasi anda. Õnneks säilis see traditsioon hiljemgi. Mul oli elamus näha Matthias Grünewaldi (u 1470–31. aug 1528) Isenheimi altarit originaalis. Grünewaldi anne kujutada Kristust kannatavana sunnib selle aja sündmustele mõtlema enam kui ükski jutlus. Meile tuntuim maal on klassitsismi ajal tegutsenud ja natsareenlaste rühmitusse kuulunud Johann Friedrich Overbecki (3. juuli 1789–12. nov 1869) maal „Jeesus Ketsemani aias“. Nagu 19. saj kiriklikule kunstile omane, kujutati neil piltidel piiblitegelasi kaunitena. Väline kaunidus laseb meil aimata kunstniku tunnetust Kristuse ja tema kaaslaste sisemine ilu üle, samas kui Grünewaldi ajastu annab toimunu edasi võimalikult inimlikus ehtsuses. Nad mõlemad aitavad meid Kristuse kannatuste tõelisusele lähemale jõuda.“
Tänavu langes paastuaeg tõeliselt paastuvasse ja enesesse süüvimise aega, sest terve maailm elab eriolukorras. Kuidas see on mõjutanud meie kirikut? Kas on tulnud ette erilisi olukordi, kus tavapäraseid talitusi on olnud tarvis lahendada kuidagi teisiti?
„Kirikud on tänu Jumalale tegutsenud üle maailma vastavalt võimalustele katkematult. Vaimulikud ei ole oma tegevust lõpetanud. Olenevalt kogudusest või olukorrast on vaimulike töö hulk muutunud või suurenenud. Minul endal on tulnud inimestega rääkida tunduvalt rohkem kui varem. Suur osa aega on kulunud just inimestega telefoni teel vestlemisteks, koos palvetamisteks ning vajaduse korral abi organiseerimiseks. Muude võimaluste puudumisel olen telefoni teel läbi viinud leinapalvuse. Armulauale, ristimisele või muudele eritalitustele saab registreeruda individuaalselt. Nii nagu iga ametivande andnud töötegija, peab ka õpetaja olema valmis inimesi vastavalt võimalustele aitama. Koguduste juhatuste tegevust ei ole lõpetatud. Töövõimeliste inimestega püüame teha seda, mida oskame. Ärgem unustagem, et palvetada saab inimene igal pool. Praegune olukord on keeruline ja tuletab inimestele meelde, et ka teised haigused peale koroonaviiruse on nakkusohtlikud. Ei arst, õpetaja ega poepidaja saada kedagi ukselt tagasi.“
Olete ise elanud keerulistel aegadel ja ikka kuulutanud jumalasõna. Mida rasked ajad teile isiklikult tähendavad? Kuidas olete neist välja tulnud?
„Kõige erilisem, mida kannatamise aeg minule on andnud, on see, et püüan ja soovin mõtiskleda samade küsimuste üle, millest alguses kõnelesime: elu, igavene elu, patt ja patukahetsus, õigeksmõistmine, sakramendid, tarkus, rumalus, maised ja taevased väärtused. Ja ühtäkki tulevad paljudele küsimustele vastused. Olen kindel, et piiratud aeg annab inimestele võimaluse tõsistele küsimustele vastuseid leida.
Raskeid aegu võib tõlgendada erinevalt. Olen mõelnud praegusele ajale ja püüdnud seda võrrelda maailmasõdade, vangilaagrites kirjeldatu, holokaustiga. Ja kuigi iga nõukogude ajal kogudustesse kuulunu saaks ennast nimetada represseerituks, ei söanda ma seda mitte. Ma ei saa ennast seada mõrvatute, piinatute, vangis olnute ja nälga kannatanutega samale tasemele. Noorena ma ei mõistnud, aga mida aeg edasi, seda selgemaks saab, mida tähendab see, kui keegi teise eest palvetab. Need palvetajad on suures osas nüüd igavikus. Aga jääb küsimus, kas meie põlvkond oskab nooremate eest nii palvetada, et sellest oleks tuge? Kunagi küsiti minult ühel konverentsil Saksamaal ehk mõningase irooniaga ja jultumusega, et kuidas me saime nõukogude ajal kirikusse kuuluda. Ma vastasin, et me uskusime Jumalat. Küsija sellist vastust vist ei oodanud.
Loodetavasti saab kriis läbi, samuti nagu kulmineerusid sündmused Jeesus Kristusega, kes tõusis hoolimata süüdi mõistmisest ja surmast „kolmandal päeval üles taevasse, kus ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle“ nagu ütleb usutunnistus. Kas ja kuidas võiks lõppeda praegune ühiskonnas valitsev kriis ja kas meil on lootust rohkem või vähem inimkonnana mitte ainult et püsima jääda, vaid ka paremaks muutuda?
„Ma ei oska kriisi lõppemist ennustada. Kui see lõppeb, on tegu Jumala armuga. Aga toon siin võrdluse loomislooga: meie maa ja rahvas lubati aega, kus oli eluks vajalik olemas. Inimesel oli vabadus ja võimalus sellises olukorras oma valiku järgi toime tulla. Jumal annab alati inimesele valikuvõimaluse. Kogu loodu hävitamiseks ei ole ju piltlikult öeldes midagi enamat tarvis, kui ühte putukasuurust sõnakuulmatut olendit, kellel öeldakse, ära seda tee, kuid kes tegutseb ikka vastupidi. Heale lugejale tuletan meelde kirikus õpetatut: Jumal on halastaja ja armuline, mis teebki tema juurde tulemise kergeks.“
INDREK SARAPUU
