Loodusemees Tiit Leito jõudis uue raamatuni, mis sel korral avab tuntud loodusfotograafi ja kirjamehe märkamisi mõnevõrra üllatuslikult proosaluule kaudu. Erinevalt eelmistest, on värskes raamatus „Olemise olekud” autori suurepärastel loodusfotodel teksti toetav tähendus.
Hiiumaa mees Tiit Leito raamatu saamisloost saladust ei tee. “Tegin, sest tõeliselt tahtsin,” ütleb ta ja arvab siis, et olekute-raamat on mõneski mõttes tema samalaadse raamatu “Vaikuse värvid” järg.
Tiit Leito tunnistas, et olekute-raamatu pealkiri oli tal juba kolm aastat teada.
“Mul oli hirm, et keegi jõuab ette ja võtab selle ära,” muigas ta.
“Aga see raamat on tegelikult armastusest ja ilust,” ütles mees taas tõsinedes. “Sest kui inimene midagi teeb, siis ta teeb seda ilu või armastuse pärast.”
Terve elu on olekud
Leito kinnitas, et tema arvates tähendab ilu tasakaalu ümbritseva keskkonna ja hinge vahel. Ilu on see, mis teeb hinge helgeks. Armastus aga see, mis läheb meist kellelegi korda. Kuid me armastame erinevalt — kes raha, kes teist inimest, kes looma-lindu, kes võimu.
“Kui hakkasin olekute-raamatu tekste kirjutama, tajusin, et keegi ei viitsi neid pikki kirjandeid lugeda. Tegin siis tekstid nii tihedaks ja lühikeseks kui andis,” rääkis ta. Ja lisas, et näitas materjali sõber Vaapo Vaherile ja küsis kinnitust, mida sellega edasi teha. “Vaapo ütles minu üllatuseks, et tegu on proosaluulega, soovitas avaldada ja praktiliselt ei parandanud mitte midagi.”
Leito sõnul on terve elu olekud ehk elurida. Raamatus on ta mõnel neist sabast kinni saanud.
“Tegelikult on kõik mõtlemises. Visuaalne mõtteväljendus on pilt, kuid pildis jääb palju tasandeid katmata. Sama lugu on tekstiga. Kõige parem on kui saad kasutada kõnelemiseks pilti ja teksti koos, kui pildil ja sõnal on üks ruum,” ütles ta.
“Inimesele meeldib asi siis, kui ta leiab selles iseennast. Sa nagu võtaks tal käest kinni ja jalutaksid temaga koos kuni ta leiab midagi iseendast.”
Elutöö laidudel
Loodusemees Tiit Leito puhul ei saa üle ega ümber Hiiumaa laidudest. Kuigi laidude kaitseala juhataja töö jääb Leitol rohkem kui kümne aasta taha, on just see fakt esimene, mis tema puhul meenub.
“Vahel mõtlen, et praeguseks on vähemalt kaks olulist tööd, mis mu elust järele jäävad – Saarnaki laiu taastatud talukompleks ja tuhandeid hektareid Eestimaa loodusväärtuslikke metsi, kus olen teinud ekspertiisi. Ja mis siis hiljem on kaitse alla võetud. Olen läbi viinud ekspertiisi ka rohkem kui neljakümnele Eesti kaitsealale,” tõdes ta.
Praegusi kohtumisi Hiiumaa laidudega võrdles mees vana pruudi juurde minekuga — et see pole enam see —, kuid lisas siis, et nüüd, kümmekond aastat hiljem, suudab ta võtta laidude igapäevalu ja tööd seal juba distantsiga ning objektiivselt.
“Päris kaua kulus selleks aega,” ütles ta. “Laidude tähtsus, nende käsitlemine loodushoius ja hooldamine tuleks taas väga tõsiselt läbi mõelda. Sealsetes kooslustes on ajaga palju muutunud,” jättis ta mõtte lõpetamata.
Respekti, tähelepanu, tarkust ja hoolimist väärib kõik meie ümber ja veel palju-palju kaugemal meist. Tuleme me sellega toime?
Ka Leito tehtud ja ajakirjanduses ilmunud esimesed pildid jäävad laidude-aja algusse.
“Hakkasin pilte avaldama umbes 70-ndate aastate keskpaigas ajalehes Nõukogude Hiiumaa. Ja alati kirjutasin loo juurde ka. Sealt edasi tulid juba Noorte Hääl ja Eesti Loodus, Horisont,” nimetas loodusfotograaf eri väljaandeid ja tundus, et kõik neist talle hetkega ei meenugi.
Tiit Leito tunnistas, et tegelikult soovis ta pärast põhikooli lõpetamist Tartu kunstikooli minna, kuid pere kolis just siis Vormsile ja nii langes valik Haapsalu keskkooli kasuks. Fotografeerimine sai kompensatsiooniks joonistamisele.
“Inimese pildistamine pole minu jaoks nii huvitav, kui on looduse pildistamine. Loodust ma usun rohkem, ta on sadade-tuhandete-miljonite aastate jooksul endaga hakkamasaamist tõestanud. Inimene ei tekita minus seda kindlustunnet,” lisas mees.
Viimase kümne aasta tööd-tegemised on viinud metsandushariduse ja arvestatava loodushoiukogemusega mehe väga paljudesse Eestimaa paikadesse. Kuidas Hiiumaa laiud kohatud paikadest eristuvad, selle üle Tiit Leito pikalt ei mõtle.
“Hiiumaa laiud on tavalised ja samas unikaalsed. Selles laiduderivis saab silm haarata koosluste kujunemise kolme aastatuhandet ühekorraga – alates end veest välja upitavast rahust ja lõpetades liigirikka saarega, kus inimene on põldu harinud, loomi karjatanud ja maastikke muutnud,” teab loodusemees.
Looduskaitse = raba
Ajakirjaniku soovil looduskaitse juubeliaastale sobivat mõttepilti otsides peatus Tiit Leito korraks Vaika saartel.
“Pildil pole Artur Toomi profiili, aga just Vaikad,” ütles Leito. Kuid kõige paremini tänast looduskaitset iseloomustavaks koosluseks peab loodusemees siiski raba. Laugasraba oma lihtsuses, õrnuses ja haavatavuses.
“Minu jaoks seostub sõna “kaitse” sõja, vaenlase ja kaevikutega. Selle asemel peaksime kasutama sõna “loodushoid”. Ja eks viimased sada aastat loodushoiuski on samamoodi üks olek, üks liikumine, üks aegruum,” teab ta.
Literaat Vaapo Vaher:
“Poleks mina ilmaski tihanud arvata, et Hiiumaa pinnal sedavõrd kujunditest külluslikku ja filosoofiliselt köitvat luulet kirjutatakse. Kõnelen seda seepärast, et Tiidu värsid eralduvad juhu- või tarbe- või edevusluulest just jaankaplinskiliku igavikutabamissooviga. Loodus pole talle ilutsemisluule, ahhimise-ohhimise ajend, vaid elu mõtte, arhetüüpsuse, seaduspärade tabamise-adumise tõukejõud. Samas ei libise Leito kitsalt panteismi, looduses püha jumalikkuse otsimisse või imetlemisse. Või maausu arhaistlikku pateetikasse. Ometi kajastub ta ridades veendumus, et läbi looduse kajastub kõik tõeline ja ehe, ka moraal, eetika, esteetika, kõige väärtusliku algus ja ots. Ning kõhedus ja hirm, et inimene võib seatud tasakaalu traagiliselt hukata ja see oleks suitsiidlik tegu.”
iii
KADRI PULK
