“Mina pean küll Stalinile tänulik olema, ilma temata poleks ma ju Maretit leidnud,” ütleb Helgo ja vaatab säraval ilmel kalli kaasa poole. “Ah, sina jälle oma naljadega,” lööb viimane naerdes käega ning tunnistab siis tõsisemaks muutudes: “Mul on ikka hea papi küll ja tublid lapsed ka.”
Elu on kiire
Oktoobrikuus oli Mareti ja Helgo kuldpulmapäev. Sel puhul saatsid lapsed nad viieks päevaks Spa-hotelli. Seal mõnuledes ja kõiki hüvesid nautides meenutati oma kokkusaamise lugu ja pulmi Siberis. “Olin ju paras vanapoiss juba, 32-aastane, kui naise võtsin,” ütleb Helgo. Päev, mil talle kauges Siberi külas üks patsidega tüdruk vastu tuli, keda ta viisakalt vene keeles teretas ja kes seepeale selges eesti keeles “Tere!” vastu ütles, jääb igaveseks meelde. “Eks ma olin juba kuulnud, et sovhoosi loomaarst pidi eestlane olema,” on Maretil meeles.
Erineval moel ja erinevaid teid pidi algas mõlema teekond Siberisse 1949. aasta märtsis Jõgeva jaamast. Tagasi tuldi 1958. aasta augusti lõpus abielupaarina koos Helgo emaga. Siberi mulda olid selleks ajaks jäänud Mareti vanaisa ja isa ning Helgo oli matnud sinna oma isa. Eestimaa pinnal nägi paari nädala pärast, septembrikuu keskel, ilmavalgust Mareti ja Helgo esimene laps Tarmo. “Olin vagunis suur nagu maakera. Helgo ema ütles ikka, et katsume kuidagi enne kodumaale jõuda, kui laps ilmale tuleb, muidu oleme nagu hobusevargad, kes Venemaal sünnitamas käivad. Jõudsimegi,” meenutab Maret.
Muidugi polnud eluajaks Siberisse mõistetutel enam oma kodusid. Pärast esialgseid ajutisi peatuspaiku jõuti ühise kodu ehitamiseni Väike-Maarjas Energia tänavas. Kaksteist aastat pärast Tarmot sündis suur ime ehk tütar Tuuli. Maret oli siis juba nelikümmend ja Helgo seitse aastat temast vanem. “Vahepeal polnud ju aega, mõlemal oli tarvis õppida ja töötada,” ütleb Maret.
Oma suures ja avaras majas, mis algselt ehitati niimoodi, et seal ka laste peredele ruumi jätkuks, on praegu Maret ja Helgo siiski vaid kahekesi. Tarmo töötab tegevjuhina oma isapoolse tädipoja Oleg Grossi firmas, on kolme lapse isa ja tema perel on kaunis kodu Rakveres. Tuuli elab koos elektroonikainsenerist abikaasa ja väikese tütrega Soomes, on kaadriosakonna juhataja Nokia firmas, milles kokku 52 000 töötajat viiekümnes riigis.
Maret ja Helgo, kadestamisväärselt nooruslikud ja elurõõmsad vanavanemad, ootavad nüüd laste peresid külla ja tunnistavad, et elu on kuidagi väga kiire. Käiakse teatris ja kui on vähegi lund, minnakse suusaradadele. Mareti kolme viimatise aasta uues harrastuses – maalimises – on oma osa Helgolgi. Tema meisterdab nimelt piltidele raamid. Maret on teinud praeguseks juba ligemale kuuskümmend maali ja nendest on mitu näitustki väljas olnud. Peale selle on Maret kohaliku naisseltsi aktivist ja viis aastat olnud ka selle eesotsas ning vaatamata oma 75 eluaastale pole päriselt loobunud ka oma pikaajalisest tõuaretuse zootehniku ametist. Kuldsete kätega Helgol on samuti tuhat tegemist alati nii toas kui ka õues. Lisaks kõigele on koos väga palju reisitud, eelkõige tänu lastele, kes neile seda korraldanud ja võimaldanud on.
“Kuldjalgadega onkel” ja tüdruku sukatripid
Saatuslik reis Siberisse algas aga omal ajal kummalgi sootuks erinevalt. Helgo oli pärit Elvast, lõpetanud Tartus Treffneri Gümnaasiumi, jõudnud mõne aasta õppida ülikoolis arstiteadust ning Saksa sõjaväes aega teenida. Äraviimise ajal oli ta olnud Peipsi ääres Nina mittetäielikus keskkoolis õpetaja ja sinna oli tulnud ka ta ema. Poeg ja ema viidi aga ära erinevatel aegadel. Helgol on tänaseni meeles see väikesekasvuline major, kes teda Jõgevale sõidutama tuli. “See oli üks tõeliselt kuldjalgadega onkel, andis igapidi head nõu ja soovitas isegi obligatsioonid kaasa võtta. Siberis võitsin nendega veel viissada rubla. Jõgeval viis mind selle e?eloni juurde, kus mu ema oli, ja ütles: ?Tõin teile poja!? Mõned otsisid omakseid ju kuude kaupa? räägib Helgo ning ei suuda siiamaani mõista, mis seda onklit tollal küll niimoodi toimima sundis.
Maret oli pärit Siimustist Pälluri suurest ja eesrindlikust talust. Tema vanaisa oli olnud vallavanem ja aktiivne ühiskonnategelane, kes oli aluse pannud mitmetele kohalikele ühistegevuse ettevõtetele nagu piimaühistu, pank, maaparandusühistu jne. Mareti tädi Eeva Niinivaara elas tollal juba Soomes. Nii oli kulakuperest pärit Maret mitutpidi nõukogude korra vaenlane. Keskkoolist oli ta juba seepärast välja visatud ning soovitatud jätkata edaspidi töölisnoorte koolis. Temale korraldati omamoodi haarang. See, et ühtainsat lapseohtu neiukest sõidutati püssimeeste vahel, tundub tagantjärele omamoodi kummalisena, rääkimata sellest, et tal oleks midagi kaasa võtta lubatud. Vähe sellest, ilmselt ohutuse mõttes võeti ära isegi sukatripid ja kleidivöö. Kui taasiseseisvunud Eestis avanes Maretil võimalus tutvuda oma toimikuga, selgus, et kusagilt sinna sattunud ta koolipõlveaegne salmik oli sõna-sõnalt vene keelde tõlgitud ning ka pinginaabrile saadetud kiri polnud kuhugi mujale kui toimikusse jõudnud.
Vanaisa laps
“Lõpuks elasime seal hästi,” meenutab Maret. Nagu eestlased ikka, sattugu nad kuhu tahes. Ent alguses oli Maret, kes teel Siberisse oli saanud 19-aastaseks, pikka aega päris üksi. Ehitas isegi tühja onni pliidi, püüdis ja kuivatas kala, hiljem tegi vene naistele toidukraami eest näputööd. Seda aga, kui üks töödejuhataja teda selle eest härjapiitsaga lõi, et ta algajana küllalt kiiresti tööd teha ei jõudnud, tüdruku eneseuhkus siiski välja ei kannatanud. Ta jättis töö samast momendist katki ega hakanud seda enam kunagi tegema.
Siberisse Mareti juurde tuli vangilaagrist lõpuks ka vanaisa Karl Pedriks. Koos said nad olla sügisest varakevadeni, vanaisa maise teekonna lõpuni. Maret oli alati olnud vanaisa laps. “Vanaisa oli mulle kõik ja mina temale ka. Oma tütart Eevat polnud tal olnud võimalik hellitada, sest tema läks varakult kodust ära, sellepärast ta vist mind nii väga hoidiski. Olin temaga igal pool väiksena kaasas, isegi meestega kalal,” meenutab Maret.
Pälluri lapsed üle maailma
Pälluri talu rahva elu oleks võinud kulgeda ka hoopis teisiti. Esimese küüditamisest pääses pere sellega, et mindi ära metsa. Maret mäletab, et keerulistel aegadel oli vanaisal juba paberid Saksamaale minekuks korda aetud. Vanaema ütles siis aga otsustavalt, et tema ei lähe oma kodunt kuhugi. 1939. aastal võinuks aga Maretist saada Soomes tädi Eeva kasutütar. Eeva Niinivaara oli siis just mõned aastad tagasi leseks jäänud ja oma ainsa poja Seppoga kahekesi. Kui aga vanaema koos venna Mardiga oli juba sadamas, et Eestisse tagasi sõita ja Maret tädi Eeva juurde maha oli jäänud, hakkas tüdruk nii kangesti mamma juurde tahtma, et tädil tuli ta autoga sadamasse viia. Nii sõitiski Maret Eestisse tagasi. Hiljem läks vend Mart elama Kanadasse. Hoopiski hiljem läks Soome Helsingi Ülikooli õppima hoopis Mareti tütar Tuuli ja on nüüdseks sinna jäänudki.
Vend Marti pole enam elavate kirjas. Urn ta põrmuga on nüüdseks Siimusti kalmistule jõudnud, nagu ta kunagi ise soovis. Kõik Mardi kolm poega on leidnud oma tee ja asutanud pere. Ühe abikaasa on prantslanna, teine abiellus iirlannaga, kolmas ameeriklannaga. Nii on elu pillutanud Pälluri rahva mööda maailma. Nüüdseks on nad taasiseseisvunud Eestis kõik Siimusti põliskodu radadelgi ära käia jõudnud. Maret, kes ainsana Pälluri otsestest järeltulijatest Eestis elab, tunnistab, et vähemalt unenäos on ta Siimustis päris tihti.
VAIKE KÄOSAAR
