Maakonna spordirahva seas tegutsejad tunnevad juba aastaid enda keskel säravat, särtsaka olemisega spordidaami, kes võimaluse korral alati ise kaasa võistleb või tegutseb siis korraldaja ja kohtunikuna. Tunnete ära, see on Maret Piirak.
Uskumatu, aga aastate lisandumisega Mareti energilisus ei vaibu, pigem vastupidi. Eile ümmargust juubelit tähistanud daam ütleb, et võlgneb oma sportliku ellusuhtumise treeneritele, kellelt esimest spordiinnustust sai.
„Minu esimene treener Puurmani keskkoolis õppides oli Erna Apart, nimekas sportlane, kellest sai mulle sportlik eeskuju,“ meenutab viimasel saksa okupatsioonitalvel Tartus sündinud Maret.
„Esimesena sattusin kohe kergejõustiku juurde, sest neid alasid sai väikeses maakoolis ikka teha. Koolisaalis harjutasime ja koridoris sai ka joosta. Ning mul hakkas kohe päris kenasti minema. Pallimängudega oli lugu juba keerulisem, sest suurt spordisaali meil siis polnud.“
Nimekate treenerite juhendamisel
Maret saavutaski siis peamist edu lühimaajooksudes ja hüpetes, millisel aladel esindas vabariigi koolinoorte meistrivõistlustel Põltsamaa rajooni. Isiklikud rekordid 13,3 100 meetris, 4.60 kaugushüppes ja 1.35 kõrgushüppes pärinevad aastatest 1958–1962.
„Minu lemmikalaks oli tegelikult viievõistlus, milles naised toona võistlesid. Siis kui Erna Apart koolist lahkus, tuli minu treeneriks-õpetajaks Aino Sillaots ja tema järel oli minu õpetajaks veel ka Viktor Kuik. Samuti nimekad treenerid. Nende juhendamisel ma harjutasin, lisaks kergejõustikule veel ka võrkpalli.“
Ta meenutab, et üks toonaseid sportlikke iidoleid oli tema jaoks kuulus keskmaajooksja Laine Erik, kellega nad koos maaspordiühingu Jõud vabariiklikel võistlustel kaasa lõid. Erik jõudis aga 1964. aasta Tokyo olümpial 800 meetris kuuendaks.
Maret ütleb nüüd, et tema aktiivne sporditegemine lõppes juba 19aastaselt. Pärast lapse sündi.
„Ma ei tegelenud spordiga aktiivselt enam aastaid. Alles siis, kui töötasin Põltsamaa Rajooni Tarbijate Kooperatiivis, hakkasin võrkpalli mängima. Aga kergejõustik jäi täiesti kõrvale. Sellega hakkasin tegelema uuesti alles küpses keskeas. Siis kui olin 45 saanud ja jõudsin veteranide klassi. Siis oli uus algus.“
Sealt alates on Maret Piirak taas aktiivselt sportinud. Löönud kaasa nii maakondlikel kui ka vabariiklikel veteranide võistlustel. Tulnud palju kordi sel sajandil Jõgevamaa veteranide meistriks nii kergejõustiku üksikaladel kui ka viievõistluses (2005) ja kolmevõistluses (2006).
„Ajapikku hakkasin isegi uusi alasid tegema. Näiteks ketast ja vasarat hakkasin heitma alles pärast 60. eluaastat,“ jutustab Maret.
Vabariiklikel veteranide suvemängudel on ta kuulunud paljudel aastatel Jõgevamaa kergejõustikuveteranide võistkonda. 2006. aastal austasustati teda Eesti Spordiveteranide Liidu teenetemedaliga. Aastatel 1993–2003 oli ta Jõgeva linna võrkpallinaiskonna eestvedaja ja hiljem katervisevõimlemise edendaja.
Järelkasvuga kitsas käes
„Võrkpalli pole ma otseselt kunagi õppinud, aga suur armastus on see ala küll. Võrkpall on mu lemmikuks jäänudki. Kuigi me võistlemas enam ei käi, käime kord nädalas omavahel ajaviiteks mängimas.“
Aga võistlemine on Mareti sporditegemise üks pool. Teisalt on ta paljude võistluste eestvedaja, korraldaja ja kui vaja, alati ka kohtunik. Nii on ta Ülo Kaha mälestusvõistluste algataja ja korraldaja. Üks Raimund Koka mälestusvõistluste organisaatoritest. Ka Otto Erimaa mälestusvõistlustel on teinud sekretäritööd. Samuti on ta aidanud organiseerida maakonna veteranide kergejõustiku ja võrkpalli võistlusi ja treeninguid. Aastaid on Maret Piirak olnud Jõgeva Spordiveteranide Seltsi ja Jõgevamaa Spordiveteranide Klubi juhatuse liige.
„Eks sellele teele sattusin suuresti juhuste läbi, kui pärast kauaaegse juhi Endel Männiku lahkumist koht juhatuses tühjaks jäi,“ lisab Maret.
Siinkohal tunneb ta praegu muret, et tegijaid jääb ka veteranide spordis aina vähemaks. „Noori enam peale ei tule. Need vanad, kes on, need veel teevad, aga järelkasvu pole. Samuti arvan, et maakonna esindamine veteranide üleriigilistel võistlustel väärib ka suuremat toetamist. See on ikkagi maakonna spordiau kaitsmine.
Harjutamistingimusi on kergejõustikus sügistalvisel perioodil vähe. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas lasti läbi uue põhikooli ehitus ilma võimlata. Uskumatu, ja need olid veel spordimeestest linnajuhid. Virtuses aga kergejõustikku ei harrasta,“ leiab Maret Piirak.
IMRE ERIMAA
