Leidsime Mareti koolimajast pisut aega peale trepikontserti. Tegemist on iga-aastase traditsiooniga, kus kooliaasta ei lõpe mitte tundide, vaid trepikontserdiga, kus astuvad üles kõik koorid ja rahvatantsijad, kus antakse kiituskirju ja kontsert lõpeb kooli lauluga.
?Tegelikult pole ma sugugi mikrofonimuusika pooldaja. See tuul ja tänane ilm, nii palju läks kaduma sellest, mis me tegelikult olime harjutanud,? räägib Maret. ?Saalis oleks laul kõlanud paremini. Aga kõik olid kohal ja rõõmsad, noorte silmad särasid! Peamine rõõmuallikas mu töös ongi just see tagasiside, mida õpilastelt saan!?
Täna on Maret Põltsamaal oma viie kooriga. ?Lastekoor, neidude koor, segakoor, noorte meeste koor ja Palamuse segakoor, mis alles sellel aastal loodud,? loetleb koorijuht. Palamuse kooril on tänasel laulupeol esimene ülesastumine.
Kui palju lapsi täpselt kokku ta koorides ja ansamblites laulab, õpetaja paugupealt öelda ei teagi. ?Paljud ju kattuvad. Kes laulab ja tantsib, see lööb trummi ka, ja kes tahab viriseda, see viriseb,? kinnitab ta.
Jõgeva Gümnaasiumis on laulmine ääretult populaarne. Maret on kolleegidele teistest linnadest ikka võrdluseks öelnud, et kui tavaliselt laps on õnnelik, kui midagi ära jääb, siis tema lapsed on lausa pahased, et mõnikord proov ära jääb, sest nad lihtsalt tahavad laulda.
Küsimusele, et ehk on ta ise selles süüdi, et lapsed laulda tahavad, tuleb siiras vastus: ?Ma ei tea!?
?Eks ma olen selline energiline ja mõnikord ütlen ka halvasti, aga sellega ollakse siin juba harjunud. Minu pahandamist ei panda pahaks, vaid suhtutakse, et ah, see on Maret, tema ütlebki niimoodi, ega ta seepärast veel halvasti mõtle,? analüüsib end lauluõpetaja.
?Ma tõesti ei pea ühegi oma koori ega ansambli pärast häbi tundma. Kõik nad on esimese kategooria koorid,? rõõmustab Maret. ?Ma olen õnnelik inimene. Panen sügisel sildi välja, et koor alustab tegevust, ja kes tahab, see tuleb. Kõik mu lauljad on tulnud vabatahtlikult, ma pole kunagi kedagi ajanud, et kuule, sa pead viisi, pead tulema nüüd laulma. Ja mul on oma lauljate üle hea meel. Mitmed tänavused lõpetajad on isegi lubanud edasi laulma jääda. Eks see on olnud pikkade aastate töö, mis nüüd vilja kannab.?
Aastad ise on õpetaja sõnul erinevad seetõttu, et õpilased on erinevad. Nii on aastaid, mil kooril on justkui madalseis, siis hakkab jälle paremini minema. Kõik oleneb sellest, kes laulavad.
?Mõni aasta on raskem. Õpetajaamet on selles mõttes natukene kurb, et kui sa tunned, et juba hakkab midagi tulema, et sa oled juba kuskile jõudnud, kust saaks edasi minna, siis nad lõpetavad kooli ja lähevad ära,? mõtiskleb Maret. Kohe toob ta aga kõrvale positiivse noodi: ?Paljudega on side säilinud! Sain just äsja pika kirja ühelt ansambli tüdrukult, kes on aasta Austraalias elanud. Noormehed, kes on lõpetanud kolm aastat tagasi, käivad külas ja helistavad,? loetleb õpetaja.
Ehe muusika, mitte tümps?Laulupeo repertuaar saabub sügisel ja siis hoitakse sageli kahe käega pead kinni, et issand, kui rasked laulud, kes need selgeks õpetab. Kevadel aga vaatad, et polegi hullu, saab päris hästi hakkama,? jutustab Maret, kel on praegu kõigi viie koori kõikide laulude kõik partiid peas.
?Ma võin unepealt laulda lastekoori kolmandat häält või tenoripartiid mingist laulust ? kõik on pähe kulunud. Ükskord ma ütlesin neidude koori proovis, et mul on sest laulupeost kopp ees. Ja siis üks tüdruk ütles mulle: ?Õpetaja, ärge niimoodi öelge, te võtate meil ka tuju ära laulda.??
Kui ei ole laulupeoaasta, siis tavaliselt otsib õpetaja ise repertuaari. Tegelikult tahaks Maret, et õpilased ise oleksid veelgi loomingulisemad, mõtleksid kaasa, valiksid laule, annaksid impulssi.
?Mul ei ole lemmikautoreid. Mulle lihtsalt meeldib ehe muusika, mida tehakse siin ja praegu. Olen absoluutne masinamuusika vastane. Selle vastane, et koori või ansamblit saadab mingi tümps, mida plaadilt lastakse. Muusika tuleb täna selline ja homme teistsugune välja,
muusika on muutuv, ta on iga päev erinev!?
?Laul on raske siis, kui tal on keeruline harmoonia ja rasked käigud, mis meelde ei jää, aga enamasti on laul raske siis, kui ta ei meeldi lastele ja kui ta ei hakka ka meeldima. Vahel on nii, et mõne keerulise laulu suhtes on alguses trots, aga kui tunned, et hakkab juba midagi välja tulema, siis polegi hullu, hakkab meeldima.?
Neidude koori repertuaaris on Olav Ehala ?Põlev puu?, mis on raske oma rütmi ja käikude poolest. Segakooride repertuaaris on samalt autorilt ?Ma tahan olla öö su akna taga?, ometi on need noorte lemmiklaulud.
?Noortele meeldivad tegelikult sellised aeglased armastuslaulud. Ma täitsa imestan, kuidas segakooril kõik need käigud välja tulevad. Ehalal ju helistikud ja harmoonia muutub, rütmid muutuvad. Pole nagu Miina Härma või Karl August Hermann. Ja noored teevad seda innuga, sest nad tahavad selle pähkli läbi pureda!?
Õpetaja meelest on isegi pisut kummaline, et neile, kes käivad ansamblis või kooris, meeldivad aeglased, rahulikud ja nostalgilised laulud.
?Mõtlesin, et teeks oma ansambli poistega räppi või midagi, et oleks ise ka vahelduseks noortepärane, aga nad ütlevad, ei, me tahame laulda ilusaid laule, niisuguseid, nagu meil on!?
Maretile meeldivad noored väga. ?Nad on põnevad ja kihvtid inimesed,? ütleb ta oma õpilaste kohta. ?Oleks tore, kui suudaks kõikidest kasvatada mõtleva inimese. Inimese, kes tunneb rõõmu pisiasjadest,? unistab Maret.
Muusikaõpetaja Maret on ühtlasi 10. klassi juhataja. ?Kahe aasta pärast, kui nad lõpetavad, saab mul 20 aastat Jõgeva Gümnaasiumis täis. Olen mõelnud, et siis oleks ilus hetk lahkuda lavalt, aga teised on ütelnud, et Maret, sa ei oska ju midagi muud?
Tegelikult olen väga rahul. Ma saan õpilastelt nii suure tagasisideme, et see korvab kõik. Mõnikord lähen pärast 8. tundi kooriproovi ja olen surmani väsinud. Lapsed on ka väsinud, aga 5-6 minuti jooksul väsimus kaob, teeme poolteist tundi proovi ja oleme nagu uuesti sündinud.?
Homme viib klassijuhataja Maret oma klassi ekskursioonile. ?Me sõidame rongiga Tapale ja sealt edasi ratastega 50 km minu suvilasse, kus teeme kaminaõhtu ja räägime natuke südamest südamesse. Oleme kaks ööd ära, kolmandal päeval jõuame Jõgevale tagasi.?
Maret on seda klassi õpetanud esimesest peale, klassi tuumik on pärit muusikaklassist, tulnud kooli katsetega. Mareti sõnul annab see klassile täiesti teise vaimsuse.
?Meil on komme, et nad kirjutavad mulle kirju. Juba 5. klassist alates. Kui nad 9. lõpetasid, said oma kirjad kätte. Need on kirjad klassijuhatajale, igaks jõuluks ja igaks kevadeks. Selles võib kirjutada, kuidas su elu läheb, või oma vanaema uuest kleidist, või pruudist või ilmast, see on vaba valik. Kiri jääb minu ja õpilase vahele.
Mõni avab ennast põhjalikult. Mõni räägib õpetajale rohkem kui emale. Mul on hea meel, et paljud siiski räägivad ka vanematega. Rääkimine on hästi tähtis. Oli tore, kui üks tüdruk ütles, et ta räägib oma isaga peaaegu iga päev kaks tundi. Teine ütles, et ta ema on ta parim sõbranna.
Aastaid tagasi oli juhus, kui üks noormees rääkis mulle oma suurest armuvalust. Mul on hea meel, et sain ta rea peale aidata, sest sageli ei lähe noor sellist asja emale või trennikaaslasele rääkima. Mind nad usaldavad.”
Tilu-lilu ja trilla-tralla
Kui lõpuaktused saavad läbi, lubab Maret minna suvilasse Virumaale, kus ta on suvitanud alates 5. eluaastast. Suvila on ta koos isaga üles ehitanud, väikesest peale naelu tagunud.
?Seal võtan aja maha. Magan, mis kellani tahan, loen, jalutan, teen kaminasse tuld. Loomulikult puhkan ma Eestis. Olen tööalaselt palju välismaal käinud, terve Euroopa on läbi sõidetud. Eesti on nii ilus.?
Kuigi õpetaja Maret väidab ennast elavat kahe jalaga maa peal, lükkab ta edasi igasugust paberitööd. ?Ametnikku ei saa minust kunagi. Romantikut on minus palju. Jätan küll võimuka tädi mulje, aga tegelikult on mul ka see teine pool olemas. Teatrilapsed ja laululapsed ütlevad, et õpetajal on kaks külge. Üks on klassis ja tunnis, aga on veel üks teine maailm. Sellele poolele ma väga paljusid ligi ei lase.?
Oma lapsepõlvest teab Maret ema juttu, et tütar hakanud enne laulma kui rääkima. Kindlasti teab ta aga seda, et läks muusikakooli 5-aastaselt. Oma muusikuande on tütar pärinud isapoolselt vanaemalt, õpetajakutse aga emalt.
?Kolmandas klassis peitsin ma ükskord oma noodid vaiba alla ära ja ütlesin emale, et ei saa muusikakooli. Tänaval, kus ma kasvasin, olin ma ainuke tüdruk ja minu ümber oli kümme poissi. Me mängisime kooli ja mina olin nende õpetaja. Organiseerisin neile spordivõistlusi ja loomulikult oli mul ka püss. Mu dressipükste põlved olid alati katki, aga sealtmaalt saadud juhtimisekogemus, et ma oskan masse vaikseks sundida, tööle panna ja rõõmsaks teha, on kasuks tulnud.?
Vaimu ja võimu teemal Maret Oja aga kõnelda ei taha. ?Ma ei lähe iial poliitikasse, ennast maha ma ei müü. Mina olen Maret ja mina elan oma mõtete ja arusaamade järgi. Ma leian et poliitika on enesemüümine, mina kaob ära, kui erakond otsustab… Mulle meeldib tilu-lilu ja trilla-tralla,? jääb lauluõpetaja enesele kindlaks.
JAANIKA KRESSA
