Isade- ja mardipäev kipuvad kalendris ikka lähestikku olema. Kuremaa Lasteaed-Algkooli lapsed käisidki möödunud neljapäeval Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis nii isade- kui ka mardipäeva pidamas.
iii
„Kas teil mardisandid ikka mardilaupäeval kodus käivad?” küsib muuseumipedagoog Aili Kalavus. „Jaa,” kostab üksmeelne vastus. Seepeale tahab muuseumipedagoog teada veel seda, mida sandid oskavad ja mida nad pererahvale soovivad. Sante sisse laskmata ta ei soovita jätta, sest siis võivad nood päris hulle tempe teha. Vanasti tulnud näiteks ette, et sandid, kes tuppa ei pääsenud, ladusid riidast võetud puud ukse ette või sättisid luua ukselingi taha nii, et pererahvas enam uksest välja ei pääsenud.
Õiget mardisanditamist hakataksegi kohe õppima. Seltskond jagatakse kaheks: ühed hakkavad santideks, teised pererahvaks. Seda, mida mardisandi välimuse saavutamiseks selga, jalga ja pähe panna, muuseumi rikkalikes varudes jätkub. Jätkub selliseidki abivahendeid, millega heli tekitada: kes saab kätte triangli, kes lehmakrapi, kes lokulaua, kes jaurami.
Juba sisselaskmislaul näitab, et tegemist on väga võimekate martidega. Rütmipillisaadegi on nii hea, et tarvitseks vaid viisipill lisada ja maakond oleks hoobilt ühe kapelli võrra rikkam. Ainult selle inimese nahas ei tahaks olla, kellele sihuke mardiparv kaela sajab: kust ta nii suure kommikoti võtab?
15 + 5 = 191
Aga andide jagamiseni läheb veel aega. Kõigepealt teretavad mardid pererahvast kombekohaselt kättpidi. Siis küsib pereema, kust sandid tulevad.
„Afganistanist!” kostab kelleltki heleda häälega kiire vastus. „Venemaalt!” teatab järgmine vastaja. Olgu siis siit või sealt, aga tuleku põhjus tuleb pererahvale teada anda. Seda tehakse lauldes.
„Mart pole tulnud söögi pärast, mart pole tulnud joogi pärast. Mart tuli pere õnne pärast, mart tuli pereõnne pärast!“ kuulutavad mardid muuseumipedagoogi eestlaulmisel. Kui aga tahetakse üht „niisama“ ühislaulu laulda, siis selgub, et selliseid, mida kõik oskaksid, suudetakse välja mõelda ainult kaks: need on „Õllepruulija“ ja „Põdra maja“. Viimane loetakse kohasemaks. Lõpuks lüüakse veel tantsugi.
„Kas meile midagi antakse ka?“ pärivad mardid ja pererahvas otsib annid välja. Et tegemist on näitliku sandikskäiguga, on ka annid — rosinasai, õunad, kommid ja muu — tegelikult butafooria.
„Kas saias on ikka rosinaid, nii et mustab?“ pärib üks santidest. „See on hallitanud! See on näritud! See on lõigatud!“ kurdavad järgmised. Ent sellele vaatamata võetakse annid vastu, hüüdes kolm korda „Aitüma! Aitüma! Aitüma!“ ja hüpates selle juures kolm korda õhku — just nii, nagu muuseumipedagoog õpetanud on.
Tänapäeva mardisandid võiksid nüüd ehk hüvasti jätma hakata, ent vanasti oli santidel kombeks ka laste arvutamis- ja lugemisoskust kontrollida. Arvutamisoskust tuleb seekord demonstreerida arvelauda abiks võttes. Selle riistapuu kasutamisoskus hakkab inimestel aga juba meelest minema, nii et viieteistkümne ja viie kokkuliitmisel tuleb seekord vastuseks sada üheksakümmend üks. Lihtsam tehe — kahe ja kahe kokkuliitmine — saab muidugi õige vastuse.
Mõnus meisterdamismelu
Jänni jäävad pereisad ka „jäti“ tahvlile kirjutamisega. Aga üks kaval isa leiab kohe vabanduse: see olla ülepea üks vana ja võõras täht ning kaotatud juba tsaariajal ära.
„Aga meil ongi siin väga vana kool ja väga vanad kombed!“ ei jäta muuseumipedagoog isasid rahule ja paneb nad vanast kooliõpikust venekeelset teksti lugema. Sellega saavad isad veel täitsa hästi hakkama.
Nüüd on martidel aeg taluperele häid soove öelda. Talupere vaat et kõige suurem õnn oli vanal ajal hea viljasaak. Ja head viljasaaki mardid soovivadki Ning pilluvad selle kinnituseks viljateri põrandale.
„Mida me veel soovime?“ küsib muuseumipedagoog.
„Häid lapsi!“ pakub keegi. „Et peretütar saaks mehele!“ pakub järgmine ja kolmas soovib midagi masuajal õige kohast — nimelt rahaõnne.
Seejärel jätavad mardid pererahvaga hüvasti, lubades järgmisel aastal uuesti tulla. Muuseumipedagoog tuletab aga lastele meelde, et õige mardijooksmispäev on ikka esmaspäeval, 9. novembril, mis siis et kalendris teisipäev mardipäevaks on märgitud.
Kui mardisantidest jälle isad, lapsed ja õpetajad saavad, mängitakse ühiselt lindude püüdmise mängu ja minnakse siis alla klassituppa papist mardimaske tegema. Peatselt haarab klassitoa mõnus isade-laste ühine meisterdamismelu. Kui maskid valmis, minnakse üles tagasi, sest peale muuseumist pärit butafoorse rosinasaia on seal ootamas ka koolipere enda kaasa võetud päris kringel. On päris mõnus isade- ja mardipäev.
iii
RIINA MÄGI
