Pala vallas asuvas Piirivarbe külas tegelevad 10- 12 mm kahjurputuka hävitamisega erinevate põldvkondade inimesed alates poistest- tüdrukutest, kuni vanaemade-vanaisadeni.
Teadusmees Ilmar Polli hinnangul on kartulimardikas võib märkimisväärne osa kartulimardikaid sel aastal Eestisse lennenud Valgevenest või Poolast.
Kõikidel Piirivarbe põldudel mardikad
Pala vallas asuvas Piirivarbe külas on koloraado mardikaid leitud peaaegu kõigi majapidamiste kartulipõldudel. “Kartul polnud saanud tänavu veel õitsemagi minna, kui juba mardikad lehti sööma tulid, ” ütles Ristuku talu peremees Raivo Koppel. “Esimesi kartulimardikaid märkasin tänavu juba mais, ” lisas tema 89-aastane isa August Koppel, kes jõudumööda ka ise põllult kahjursitikaid korjab.
“Kinni püütud kartulimardikad paneme nafta sisse, kuid alati ei aita seegi. Näiteks mu pojalaps leidis teelt naftlasse kastetud kartulimardikad, kellest mõnelgi veel eluvaim sees oli ning kõige visam koguni põllule tagasi kippuma paistis,? lausus vanaperenaine Laine Koppel.
“Ma ei mäleta, et mu lapsepõlveaastatel oleks Eestis kartulimardikaid leidunud. Ega ma siis teadnudki nende olemasolust. Kartulimardikad jõudsid Eestisse vist kolhooside- sovhooside aegadel. Piirivarbe küla talupõldudele on aga koloraado mardikad nüüd juba mitu aastat järjest kahju teinud, ” rääkis 79-aastane naine.
Perepoeg Raivo Koppel ütles, et kasutanud kartulimardikate hävitamiseks ka putukatõrjevahendit Fastac. “Tundub, et kartulimardikad kipuvad selle suhtes juba immuunsekski jääma.Loodame, et oma pere jaoks saame saagi siiski kätte,” lisas ta.
Aplal mardikal pole sordieelistust
“Mardikaid oli õige palju, kuid need sai siis, kui nad veel väikesed olid, põhiliselt ära korjatud. Paar-kolm aastat tagasi meil sellist nuhtlust veel ei olnud, aga nüüd on põllud neid täis. Sel aastal on kõige rohkem neid mu kõige väiksemal põllul, mis asub suurest teest kõigest kümnekonna meetri kaugusel. Hommikul korjad küll põllu puhtaks, kuid järgmine päev on neid jälle paksult. Mardika korjamise nahka läheb hulga aega ning paljud talutööd jäävad seisma,” kurtis Linnutaja talu peremees Oskar Sadulsepp Kõnnu külast.
Temal kasvab kartul neljal hektaril, maas on kolm sorti: “Ando”, “Läti kollane” ja uuema sordina “Anti”.
Oskar ei oska öelda, millist sorti see ablas mardikas eelistab – paistab, et neil läheb kõik ühtemoodi kerre. “Kui nendest õigel ajal jagu ei saa, rebivad lehed ära ja ega siis enam kartulit saa. Mürke pole ma neile pritsinud ja vist ei hakkagi. Mitte seepärast, et mul oleks mahepõllumajandus, vaid katsun nad käsitsi kätte saada – mis ma sest kallist mürgist ikka laotan ja sellele raha kulutan. Kõige parem on neid, kollakas-oran?ikaid õgardeid korjata hommikul vara, õhtul on tõuke juba raskem leida, siis poevad nad lehtede alla peitu,” teadis kogenud kartulikasvataja.
Igal aastal paneb ta kartuli maha mai esimesel kümnel päeval ja värske müügikartuli toob ta turule juuli keskpaigas. Nii ka tänavu. Esimene saak on päris ilus – kartulitaim on kasvatanud kümme-kaksteist mugulat.
Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadur Ilmar Polli ütles, et Fastacit kasutakse laisaldaselt, kuid vahelduseks tasuks põllupidajatel kasutada ka teisi pestitsiide.
“Pritsimiseks on õige aeg siis, kui mardikad veel tõugustaadiumis või äsja noormardikaks saanud, ” märkis ta. Kinninabitud kartulimardikad soovitas Polli nende kahjutuks tegemiseks aga kasta tugeva soolvee sisse.
Ka Ilmar Polli sõnul võis kartulimardikad tänavu Eestis kohata märksa varem kui paljudel varasematel aastatel.
“Usun, et paljud kahjuritest pole võrsunud mitte kohalikust põlvkonnst vaid on maikuiste tuulete ja äikese vihmade ajal sisse lennanud Euroopa lõunapoosematest osadest, näiteks Poolast ja Valgevenest, ” lausus teadlane.
“Jõgeva Spordiaretuse Instituudi põldudel oleme jõudnud siiski piisavalt kartulimardika vastast tõrjet teha, mistõttu erilist kahju, ei tohiks need kahjurdid põhjustada, ” lisas ta.
Kartulimardika kodumaa on Põhja- Ameerika. Euroopas leiti kahurpõrnikaid esmakordselt 1877 aastal, Eestis aga 1965. aastal.
ARDI KIVIMETS
JAAN LUKAS