Sel hooajal sõitis kohaliku kommunaalettevõtte juht ja Tabivere vallavolikogu liige Rannar Raantse läbi ühtekokku üheksa maratoni, neist seitse Eestis ja kaks piiri taga. Parim koht ? kümnes ? tuli 38-kilomeetirselt Kõrvemaa maratonilt, mis oli firma Sportland sponsoreeritud kolmikürituse üks osavõistlusi. Alutaguse maratonil oli Raantse 15. ja Estoloppeti sarja pürgival Tamsalu maratonil 26. Estoloppeti sarja maratonidest sai ta kõige parema tulemuse Tallinna maratonil, kus ta oli 31. Haanja maratonilt tuli 35., Viru maratonilt 40. ja Tartu maratonilt 95. koht.
“Ega tulemused mind ennast eriti ei rahulda,” ütles Rannar Raantse. “Tartu maratonil võrreldes möödunudaastase 53. kohaga kõvasti allapoole kukkumist ma endale siiski suureks süüks ei pea, sest läksin starti 37,8-kraadise palavikuga: hing ei lubanud päris minemata jätta. Tegelikult niimoodi teha ei tohiks, aga õnneks pääsesin ilma tüsistusteta.”
Viru maratonil kukkus Raantse mitu kohta tahapoole “energiakriisi” tõttu: ilm oli külmavõitu ja ühtäkki sai jõud lihtsalt otsa. Tamsalus murdis ta aga kusagil viiendal-kuuendal kilomeetril suusakepi ja alles mitu kilomeetrit hiljem õnnestus tal ühelt naissoost tervisesportlaselt paar-kolmkümmend sentimeetrit lühem kepp laenuks saada.
“Hea, et sellegi sain, hiljem ei tulnud üldse ühtki kepilaenamise võimalust,” ütles Rannar. “Fini?is vahetasime kepid jälle tagasi. Laenaja oli veel õnnelikki, et tema kepp maratoni läbi oli teinud.”
Harrastajad soositud
Estoloppeti sarja punktiarvestuses sai Rannar Raantse auväärse 14. koha.
“Nii kõrgele tõusin tänu sellele, et sarja võistlusjuhend tänavu harrastussuusatajaid soosivas suunas ümber tehti,” ütles Rannar. “Varem kahanes punktide arv vastavalt kohanumbri suurenemisele progresseeruvalt, nüüd on vahed punktisummades väiksemad. Tänu sellele on eelised neil, kes saavad rohkem maratone läbi sõita, tippudel selleks aga tavaliselt aega ei ole.”
Välismaistest maratonidest tegi Raantse kaasa 50-kilomeetrise klassikatehnikas Jizerska Padesatka T?ehhimaal Liberecis ja 60-kilomeetrise vabatehnikas Dolomitenlauf’i Austrias Lienzis. Need toimusid nädalase vahega jaanuarikuus ning peale Rannari tegi neil jõgevamaalastest kaasa veel Marje ja Kalev Raudsepp, Tiia ja Lembit Orav ning Andrus Nõmmisto Tabivere vallast, Riho Pruuli Põltsamaa vallast ning Heino-Lembit Sepp Jõgeva vallast. Kui keegi mainimata jäi, palun ette vabandust!
Liberecis oli Rannar Raantse parima jõgevamaalase ja neljanda eestlasena (parim eestlane oli Raul Olle) 113, Lienzis taas parima jõgevamaalase ja teise eestlasena 59. Märkimist väärib siinkohal veel Marje Raudsepa saavutus Liberecis: üldjärjestuses oli ta küll 1026., kuni 60-aastaste naiste hulgas aga parim.
Kuigi T?ehhimaal ja Austrias käis Rannar Raantse Eesti Worldloppeti Klubi seltskonnaga, ei ole ta erinevalt selle klubi liikmetest Worldloppet Master’i tiitlini jõudmist (selleks on vaja läbi sõita teatud hulk Worldloppeti sarja maratone, kusjuures mõni neist kindlasti Ameerika mandril) endale eesmärgiks seadnud. Ta eelistab läbida vähem maratone ja saada kõrgemaid tulemusi.
Unistus Vasaloppet
“Kooli ajal kökerdasin niisama laudadega metsa vahel,” meenutas Rannar Raantse oma suusakarjääri tagasihoidlikku algust. “Tõsisemalt hakkasin suusatamisega tegelema alles tudengipõlves. Õppisin ise Tartu Ülikoolis küll ajalugu, aga suhtlesin küllalt palju kehakultuuritudengitega ja nende innustusel sain ise ka suusatamisest õige maitse suhu.”
Tartu maratonil käis Raantse esimest korda üheksa aastat tagasi. Rada alistus raskelt ja koht tuli seitsmenda saja teise poolde, aga isu uuesti proovida ja paremat tulemust saada ei kadunud. Ja tulemused hakkasidki jõudsalt paranema.
Pikad suusadistantsid on Raantsele algusest peale paremini sobinud kui lühikesed. Nüüd on ta oma treeningudki üles ehitanud pigem vastupidavuse kui kiiruse arendamist silmas pidades. Siiani on ta ise enese treenimisega hakkama saanud. Koostab jõudumööda treeningplaane ja peab väikest viisi treeningpäevikut.
Talvel on tavalisimaks treeningupaigaks Lähte ja Tartu suusarajad. Hooaja alguses, kui lähemal veel lund pole, tuleb käia Otepääl kunstlumel harjutamas.
Suvel käib Rannar jooksmas ja sõidab rattaga, sügisel tuleb hakata, suusakepid käes, suusatamist imiteerima. See tähendab viimasel ajal moodi läinud kepikõnnist oluliselt aktiivsemat liigutamist, sealhulgas tõusude võtmist. Rullsuusatamist pole Rannar veel proovinud, aga mõtleb juba sellegi peale: järgmiseks hooajaks tahab ta end nii heasse vormi saada, et suudaks ka maailma maratonide kuningal ? 90-kilomeetrisel Vasaloppetil ? hea tulemuse välja sõita.
“Lihtsalt läbi sõita oleksin suutnud selle kindlasti ka tänavuse vormiga, aga sellest on minu jaoks natuke vähe,” arvas Rannar, kelle senine pikim maraton on olnud mullu Itaalias läbitud 70-kilomeetrine Marcialonga. Ka Estoloppeti sarjas tahaks ta tulevikus 14. kohast veel kõrgemale tõusta.
“Maratonidel osalemine on kujunenud mulle elustiiliks,” tõdes Rannar Raantse. “Ühest küljest on maratonidel mõnus seltskond, kellega meeldiv suhelda, teisest küljest pakuvad maratonid rahuldust eneseületamisest. Surnud punkt tuleb kätte igal maratonil, kui aga end kokku võtad ja sellest üle saad, võid mõelda juba millele tahes ? kasvõi saunale ja õllele. Või siis hoopis kaasvõistlejatega vastastikku kildu visata.”
RIINA MÄGI
