Tallinna Tondiraba Keskkooli kunstiõpetajast Heli Männist sai mänguasjakollektsionäär poolkogemata. Kui Tallinnas tegutsenud nukumuuseum kunagi mänguasjanäituse korraldas, viis temagi sinna mõned oma nukud. Hiljem tekkis tal mõte korraldada mänguasjanäitus oma kultuurisümdmuste poolest suhteliselt vaeses sünnilinnas Kiviõlis. Et näitus saaks rikkalikum, laenas ta mänguasju juurde sõpradelt-tuttavatelt. Kuna tagasi neid üldjuhul enam ei tahetud, ei jäänudki Heli Männil muud üle kui mänguasjakollektsioon asutada ja seda tasapisi täiendama hakata.
Esialgu õnnestus kollektsionääril oma kogu edukalt täiendada annetuste abil. Nüüd ostab ta leludele lisa peamiselt antiigiäridest ja -laatadelt, sest tasuta pakutakse enamasti vaid selliseid asju, mille analoogid on kogus juba olemas.
Esimene pilk näitusele võtab ahhetama: nii paljudest eri esemetest koosnevat näitust pole selles paigas kindlasti kunagi varem olnud. Kusjuures Palamusele ei toonud Heli Mänd kaugelti tervet oma kollektsiooni: see vajaks veelgi suuremat ekspositisioonipinda kui muuseumil pakkuda on.
Kui esmapilgul mõjub see leludeküllus kaootilisena, siis ajapikku saab selgeks, et tegelikult on esemed paigutatud ajajärkude kaupa. Ning kes viitsib süveneda ka seintel olevatesse selgitavatesse tekstidesse, see saab päris hea ülevaate sellest, millega Eestimaa lapsed möödunud sajandi eri kümnenditel mänginud on. Eriti hästi on jälgitav see, kuidas on aja jooksul muutunud lelude ? nukkude, karude, autode jne materjal ja disain. Nii et kui laste jaoks on näitus lihtsalt huvitav, siis nende vanematele pakub see ka rohkesti nn ahhaa-elamusi.
“Ise naeran, et minu mänguasjakollektsiooni vaadates reedavad oma tagaliku vanuse tahes-tahtmata ka need daamid, kes seda iga hinna eest ja kõigi vahenditega varjata püüavad. Kui jälgida, missuguste mänguasjade juures nad kilkama ja näpuga näitama hakkavad, et “Selline oli minul ka!”, tuleb tõde ju kohe päevavalgele,” ütles Heli Mänd.
Tegelikult ei olegi Heli Mänd piirdunud ainult mänguasjade kollektsioneerimisega, vaid on kirjutanud ka huvitava uurimuse mänguasjade ajaloost. Kuna Eesti lapsed pole mänginud kaugeltki ainult Eestis valmistatud leludega, pole ka see uurimus üksnes Eesti-keskne, vaid teeb huvitavaid ekskursse kogu üleilmsesse mänguasjade maailma.
“Mänguasjad on üks osa inimkonna kultuurivaramust. Arvestades seda, et mäng mõjutab ühiskonna kõige tundlikumat, vastuvõtlikumat ja samas kõige suurema arenguvõimega osa ? lapsi, on mänguasjade roll kultuuris väga suur,” kirjutab Heli Mänd oma uurimuses.
Kuna nii rikkalikku mänguasjakollektsiooni on kodus hoida varsti juba võimatu, peab Heli Mänd mänguasjamuuseumi asutamise plaani. Paraku ei pea ei Tallinna ega ka Kiviõli linnavalitsus, kelle poole ta vastava koostööettepanekuga pöördunud, end sellise projekti jaoks piisavalt jõukaks.
Kui keegi Heli Männi kollektsiooni omapoolse annetusega veel täiendada tahab, võtku ühendust Palamuse kihelkonnakoolimuuseumiga: sealsel rahval on tema kontaktandmed olemas.
RIINA MÄGI
