„Jäi piimanaiste kätte,“ öeldi veel läinud sajandi lõpul meie külades mehepoegade kohta, kes nii kauaks ehale jäid, et uus päev juba koitis.
Oli ju kunagi maamajapidamises nii, et perenaine ärkas varavalges, lüpsis lehma ja jahutas külmaveenõus mitmeid kordi vett vahetades piima, seadis mannergud kärule või haakis kaelkookude otsa ja ruttas piimapuki juurde. Sest piimaauto tuli vara ja kedagi ootama ei jäänud. Pigem olid ikka perenaised igaks juhuks aegsasti oma nõudega platsis, et uudiseid vahetades aega parajaks teha.
Sealsamas piimapuki najal said siis läbi arutatud omakandirahva kokku- ja lahkuminekud, hinnatud üleaedsete ülalpidamist ja meheleminekueas piigade seelikupikkust…
Ju seegi kõik millekski hea ja vajalik oli.
Ühelehmapidajate teeneid aga ei vaja suurtööstused teatavasti enam ammu. Pole pisikesi karjamaid, oma ainsat Punikut või Maasikut ketitavaid-poputavaid memmesid ega piimapukke.
Maarja-Magdaleenas asuva meierei selle sulgemise järel endale elupaigaks erastanud ja majapidamise Kurepesa taluks ristinud Ilme Roosmäed võib õigusega väikepiimanduse viimaseks mohikaanlaseks nimetada.
Oli ju tema see, kes siinsamas 2002. aasta viimasel päeval eralehmapidajatelt viimased piimaliitrid vastu võttis ja teate meiereiuksele pani, et nüüd ollakse kokkuostutöögagi siinmajas ühel pool.
Hiljaaegu lasi Ilme ehitada oma kodumaja ette piimapuki — õuekaunistuseks ja nende möödunud töökate aegade mälestuseks.
i
KAIE NÕLVAK
