Olen metsakooli I lennu poiss. Mina nägin oma silmaga pealt kaheaastase metsakooli saamise lugu esimestest päevadest peale. Selleks tuli ka õpilastel oma kätega palju kaasa aidata.
1948. aastal levis kuuldus, et Luuale tehakse metsakool. Käisin sel ajal tööl ühes Lombi vahtkonna taimlas, mis asus Kuristalt naftabaasi poole mineva tee ääres. Sel ajal oli Kuristal uus metsamajandi direktor Kriiman, kes tuli taimeaeda vaatama. Nägi, et mina olen paras 18-aastane poiss, pakkus mulle kohe võimalust Luua kooli õppima tulla. Rääkis, et vastuvõtt toimub metsamajanduse ministeeriumis Tallinnas Toompuiesteel. Läksingi sinna vastuvõtule proovima. Poisse oli koos üle Eesti väga palju. Komisjonis olid Eesti metsamajanduse minister Voolin, tema asetäitja kaadrite alal Saar ja veel 3-4 meest. Igaüks küsis midagi. Eriti huvitasid neid poisid, kes olid metsameeste peredest. Lõpuks öeldi, et vastuvõetutele saadetakse kiri. Mulle tuligi mõne aja pärast kiri, et olen kooli vastu võetud ja kutsuti kohe kooli rajamise töödele appi. 11. septembril 1948 peeti kooli avaaktus. Kurista metsamajandi direktor Kriiman oli ka kooli esimene direktor.
Nappis kütet ja toitu
Kui võrrelda praegust majanduslikku olukorda selle ajaga, siis see oli nagu öö ja päev. Elektrit ei olnud, kõik tööd tuli käsitsi teha. Elutubades ahjud olid, aga ei olnud puid. Esimesed puud lõikasime harvendusraielt. Need oli kahemeetrised saared, mis olid loomulikult toored ega tahtnud ahjus kuidagi põleda. Siis laskis direktor ümbruskonna metskondadel mõned autokoormad kuivi kuuski teha, milledel ise oma autoga järel käisime. See päästis kõige raskema olukorra. Kooli esimene auto oli Molotov, mille Kurista metsamajand kasutada andis. Mäletan, et käisime 3-4 poisiga Ilmatsalust koolile telliseid toomas. Sama autoga veeti palgid Jõgevale Uku vabrikusse ja saematerjal tagasi, saeveskit lähemal ei olnud. Pealelaadimine ei olnud meil, noortel poistel, mingi probleem. Lähemad ümbruskonna poisid käisid kõik laupäeval ja pühapäeval kodus. Tagasi tulime harilikult esmaspäeva hommikul. Kahe õppeaasta jooksul olin nädalavahetustel koolis vist ainult kolmel korral, mil kõik pidid kohal olema. Laupäeval lahkumiseks loa saamiseks tuli direktorile kirjalik avaldus teha.
Üks suur probleem oli ka toit. Hoone keldrisse asuti kiiresti kööki ja sööklat ehitama. Olime sealgi pidevalt töömeestele abiks. Kokad leiti kohapealt. Mäletan Kuusiku Hildat, Oti Irenet ja Lisetet ning Kandle naiseõde Maret. Heaks majandusmeheks leidsime endi hulgast Lõuna-Eestist pärit Lehestiku Viktori. Ta võttis kõik toiduga seotud ülesanded enda kanda. Kõik toiduained tuli külast talumeeste käest osta. Minagi käisin mitu korda Lehestikul abiks külast toiduaineid toomas. Tuli võtta kott selga ja muudkui tulla. Tõime tangu, kruupe ja herneid. Talumehed tõid ise meile kooli juurde kartuleid, mõne tapetud lamba ja vahel ka sealiha. Lehestik kirjutas kõik väljaminekud täpselt üles ja iga kuu maksime oma toiduarve ära. Sõjast oli ainult neli aastat möödas. Poed olid ju peaaegu tühjad. Igal hommikul ja õhtul oli koolisööklas teevesi, vahel harva ka kohv — nagu Vene kroonuski. Nüüd on poodides igasuguseid teepurke ja -karpe üle ilma kokku veetud, nii et ei oska validagi. Meil valikuprobleemi ei tekkinud. Kõik teeääred oli vaarikaid täis. Sealt tõimegi terve aasta läbi sületäite kaupa vaarikavarsi. Sai ilusa roosa ja lõhnava tee, mis ei maksnud kopikatki. Leib ja leivakõrvane tuli igaühel ise muretseda. Lõunaks oli harilikult supp.
Üheks suureks probleemiks oli veel pesemine. Õues pumbakaevust saime ainult külma vett. Kiiresti ehitati ka saun. Seejärel oli aeg hakata mõtlema ka kultuursemale elule. Mõisaaegsest maakivist viljaaidast ehitati klubi. Pärast tunde käisime ikka iga päev 2-3 tundi seal tööl. Nüüd saime vähemalt kinogi näha ja peoõhtuid hakkas ka päris tihti toimuma.
Koolijuhid vahetusid
Et Kriiman käis Kuristalt kooli juhtimas väga harva, määrati 1949. aasta alguses uueks metsakooli direktoriks Joosing. Ta oli varem töötanud partei liinis propagandistina ning lõuad olid tal eriti head. Ta andis meile poliittunde. Aga talle said saatuslikuks kuuekuulistel täienduskursustel olevad vanemad mehed, kellega koos tihti suured joomingud toimusid. Distsipliin langes, eriti nendel kursustel, millest sai teada ministri asetäitja kaadrite alal Saar. 1950. a. veebruaris vabastas ta direktor Joosingu ametist. Uueks direktoriks leiti sobivat Veriora metsamajandi direktor Karl Ripus, kes oli II maailmasõja ohvitserina läbi teinud. Iseloomult oli tagasihoidlik, kuid kõva korda nõudev töötaja. Nii taastuski koolis lühikese ajaga täielik distsipliin. Tahan meenutada ka õpetajaid. Üks, kes veel elab, on Helmut Taimre. Ta andis meile metsakasutust. Alfred Kann, tegelik kooli rajaja, töötas õppealajuhatajana. Meile õpetas ta mehhaniseerimist, tundis väga põhjalikult igasuguseid metsamasinaid. Kultuuride õpetajaks tuli Ülo Värno, kes varem töötas metsatööstuses. Geodeesiat õpetas Peeter Tamm, metsakaitset käis meile Tartust andmas Parmas, kes töötas metsapatoloogina. Botaanikat käis ülikooli juurest õpetamas Enno. Vene keelt õpetas Kiviste, kes elas Prossa järve ääres.
Õppematerjal oli meil kesine. Õpik oli olemas vaid õpetajal, kust ta meile dikteeris ja meie konspekteerisime endale. Enamik õpperaamatuid olid pealegi venekeelsed. Nii toimus õppimine kõigis õppeainetes kogu kahe aasta jooksul. Nüüd on olemas igasugused õppematerjalid, iga aine tarvis on sisustatud vastavad klassid. Meil ei olnud isegi kirjutusmasinat ega arvutusmasinat. Ainuke abivahend oli arvelaud. Tööriistadeks olid kirves ja kahemehesaag.
Luualt sai hea hariduse
Kui viie aasta eest kooli 55. aastapäeva peeti, oli meie I lennust kohal veel kolm kõvemat poissi. Tahaksin neid meenutada. Ise olen sündinud 1930. aastal Tuulel. Aasta hiljem kolis pere Lombile metsavahikohale. Seal elasime ligi 20 aastat, siis kolisime ära Pakastele isale Vabadussõjas võitlemise eest antud tallu. Kooli lõpetasin 1950. a. suvel. Kolm kuud töötasin Laiuse metskonnas abimetsaülemana, siis võeti kolmeks aastaks Nõukogude Armeesse. Sõjaväest vabanedes sain koha Mustvee metskonda. Öeldi, et sinna on metsnikku vaja kolmeks kuuks, siis saan kodu lähedale tagasi. Sinna ma tegelikult tööle jäingi.
Valdek Küti kodukant oli Visusti. Tema jõudis meie lennu poiste seas ametiredelil kõige kõrgemale. Ta töötas pikka aega Räpina metsamajandi direktorina, elab praegugi Räpinas.
Arnold Lokk lahkus kahe aasta eest, ta oli meist vanem. Koolist saadud teadmistega olen väga rahul, need aitasid mul 50 aastat edukalt metsnikuna töötada.
Ilmar Tammaru, Luua metsakooli I lennu lõpetanu
