Täna alustame kodulooküljel uue järjejutuga, mille autoriteks on Aleksander ja Paul Toots — isa ja poeg. Mäletatavasti ilmusid meie ajalehes üsna hiljuti Paul Tootsi mälestused oma lapse- ja noorpõlvest Õvanurme külas. Et ta juba esimese-teise klassi koolijütsina ajalooliselt tähtsate artiklitega ajaleheväljalõikeid koguma ja päevikut pidama hakkas, selles on suur roll tema isal Aleksandril, kes tal seda teha soovitas ja kes ka ise nii Esimesest maailmasõjast, elust Eesti Vabariigis kui ka 11 poliitvangiaastast Siberis järjekindlalt märkmeid tegi.
Taskuraamat, kuhu Aleksander Toots nii tsaariarmees sõdides kui ka hiljem kodus igapäevaelust olulisi kuupäevi ja sündmuste toimumise kohti üles märkis, elas imekombel üle kõik keerulised ajad. Paraku läksid aga kaduma käsikirjad mälestustega, mis ta kodus kahe sõja vahel kirja oli pannud. Aga kui visa eesti mees 1956. aasta kevadel Siberi vangilaagrist koju jõudis, kunagisest saunamajast korralikuma eluhoone ehitas ja koduse majapidamise taas järje peale töötas, pandi koos pojaga vana ustava märkmiku ja mälu toel mälestused nii ilmasõjast, aastatest kahe sõja vahel vabas Eestis kui ka Siberis läbielatust taas kirja. Et aga meil noil kirjutamisaastailgi jätkuvalt punane terror valitses, tuli neiski ülestähendustes sõnu valida. Nii täiendas isa kirjapandut Eesti Vabariigi taastulles Paul Toots ja andis materjalid kirjastusele Grenader, kus nägi 2007. aastal trükivalgust raamat “Esimeses maailmasõjas ja Siberi vangilaagrites”, autor Aleksander Toots, toimetaja Lauri Suurmaa.
Järgnevalt avaldab Vooremaa oma kodulookülgedel valitud lõike raamatu käsikirjast, mis trükis ilmunuga täpselt ei kattu.
Saateks Paul Tootsilt
Minu isa Aleksandri isa Madis Toots sündis Tartumaal tollases Elistvere vallas Tootsi külas Tootsi talus 1857. aastal. Perekonnad olid tollal suured ja paljudel poegadel tuli täisikka jõudes mujale elama minna. Nii sündis minu isa Aleksander 1894. aastal Tartumaal Elistvere vallas Igavere külas Muda talus. Ajaloolise tausta andmiseks olen isa kirjatööd siin-seal repliikide ja remarkidega täiendanud.
Sünnikodu ja lapsepõlv
Minu isal Madisel oli Muda talu maa peal väike maja. Tol ajal sündisid lapsed saunas. See köeti soojaks ja sealsamas soojendati ka vajaminev vesi. Nii sündisime ka mina ja mu kaksikvend saunas. Nimeks saime Aleksander ja Johannes. Lapsi oli meie peres kokku viis: neli poissi ja üks tüdruk. Minu isa oskas teha kõiki ehitustöid vundamendist korstnani ja teenis sellega nii palju, et lapsed üles kasvatada sai.
Muda talu maja müüs isa ära, kui olin umbes viieaastane. Kolisime Igavere külla Peedu talu maa peal olnud väikesse majja. Peedu talu kuulus mu lellele Jakobile, kes oli nõus selle väikese oja ääres asunud maja mu isale müüma. Isa kavatses sinna uue maja ehitada. Lell suri aga talvel ära ning tema poeg Kaarel, kes talu päris, ei lubanud sinna enam uut hoonet ehitada. Meie saime seal elada kuus ja pool aastat, siis lammutas Kaarel selle maja. Sellest ajast on mul meeles üks huvitav nähtus — talvine vikerkaar. See oli 1902. aasta 2. jaanuaril, kui oli sulailm. Aeg-ajalt sadas vihma, siis paistis jälle päike. Madala päikese vastu tekkis taevale ere ja kõrge puhaste värvidega kaar.
1906. aasta kevadel kolis meie pere Nigula mõisasse, kus isal tuli karjaseks hakata. Mina käisin mõisa seakarjas. Koolis käisime Saburis. Kolm aastat õpetati meile seal vene keelt, lugemist, kirjutamist, rehkendust ehk matemaatikat ja piiblilugu. Hiljem õpetas isa mulle ehitus- ja puutööd ja seda õppisin ka Tartus Sassi töökojas. Seal õpetati peamiselt uste ja akende tegemist.
Mul tuli ka mitmel pool võõraste juures karjas käia. Mäletan, et kõige kehvem oli seda ametit pidada Igavere külas Jaani talus. Sügisel ei lubatud karjaga enam lõunal ka käia, söök toodi mulle karja juurde ja see oli väga kehv: tükike leiba, millel peal paar suutäit kala, ja pool toopi kohupiimavett. Väga hästi on meeles, kui kord karjaga õunaaia taga olin. Puu otsas oli üksainuke väike õunapabul. Kõht oli väga tühi ja oleksin tahtnud seda kätte saada, aga see oli nii kõrgel! Aeda ei tohtinud ma minna. Nii vahtisin seda õuna kaks nädalat.
Sellel ajal oligi toit taludes üsna kehv. Peamiselt anti haput lõssi, leiba ja soolasilku, vahel ka heeringat. Liha anti suve jooksul paaril korral, võid üldse mitte.
Sulasena teenisin taludes enne ilmasõda (Esimene maailmasõda- toim) neli aastat, pärast sõda veel kaks aastat.
Nagu kaks tilka vett
Olime kaksikvenna Johannesega väga sarnased. Taludes, kus me tööl käisime, ei osatud meie vahel vahet teha, vaid oma pere tundis meid ära. Kord oli Johannes Igavere külas Härma talus aastasulaseks. Ühel sügisel, kui tal seal teenistusaeg täis sai, tuli ta koju, aga mõned tema asjad jäid sinna. Ta ütles mulle, et mine sina ja too ära, näis, kas teevad vahet. Tulid küll ja uurisid, et kas on ikka Juku. Peremees kinnitas, et on küll Juku. Aga üks peretütardest oli kavalam ja kutsus, et tule, Juku, aita mul hobused ära joota. Läksin veepangedega talli. Hobustel oli kaks küna ees, üks joogi, teine kaerte jaoks. Mõlemad künad olid ühesugused ja puhtad. Valasingi vee valesti, kaerakünasse, ja öeldi kohe, et sa pole Juku, oled Aleks.
Kord olin talvel Raigastvere külas Pällu talus tädipoja Jaan Mölderi juures ja läksime metsa puid tooma. Vend Johannes oli Kassema külas Kõrtsi talus sulaseks ja läks samal päeval hobusega talu külalisi Tabivere jaama rongi peale viima. Tagasi tuli Pällu kaudu, et minuga mõni sõna juttu ajada, aga me olime tädipojaga veel metsas. Johannes sõitis musta hobusega õue, endal suur tulup ehk reisikasukas seljas. Perenaine tuli laudast välja: “Taevane jumal, Aleks, mis on juhtunud, kus Jaan on?” Johannes hakanud naerma ja perenaine pahandanud, et mis sa veel naerad. Johannes siis seletanud, et tema on Johannes, Aleksi vend.
Viimase aasta enne sõttaminekut olin sulaseks Sudiste külas Võõsiku talus. Seal oli päris kena olemine.
Esimene maailmasõda ehk Ilmasõda
Tartust asusid eestlased sõtta teele Krasnojarski polguga, milles oli 4000 meest, neist eestlasi 3000. Mehed olid tuliuutes mundrites, enne ärasõitu peeti neile jumalateenistus, mis oli sisuliselt matusetalitus. Esimesel sõjakuul häviski Krsanojarski polk peaaegu täielikult.
i
ALEKSANDER TOOTS
