Mälestused kahest suurest sõjast, vaba Eesti aegadest ja Siberi vangilaagrist

Järg 16. veebruaril ilmunud osale 

Võtsime oma seljakotid ja läksime vastkaevatud kaevikutesse. Need olid maskeerimata ja türklastele hästi näha.

Meil oli ahelikus igaühel oma kindel koht. Olin roodu paremal tiival esimene mees, minus vasakul eestlane Sarka. Uutes kaevikutes paigutati meid aga ümber ja nii jäin vasakule tiivale esimeseks ja meie asemele pandi paremale tiivale kaks uut meest.

Ütlesin Sarkale, et lähme vahetame ennast oma vana koha peale tagasi. Siin jääme noorte vahele ja kui tuleb täägilahing, siis need taganevad ja jääme kahekesi. Sarka ütles aga, et ah, Toots, ükskõik, kus me sureme. Nii jäimegi uute meeste vahele.

Marulise kahuritule all

Oli juba valge ja uni kippus vägisi peale, olime ju saanud  iga päev  vaevalt pool tundi magada.

Tegin labidaga väikese niši kaeviku seina, nii et sinna istuda sain, ja jäin tukkuma. Ärkasin aga kohe, sest sakslased avasid meie pihta marulise kahuritule.

Seisin kraavis ja ütlesin Sarkale, et mis nad vahivad, kui rünnakule ei lähe, sedaviisi tapetakse viimnegi mees siia kraavi ära. Tema oli kraavis pikali ja soovitas minul ka pikali heita, nii tabavad killud vähem. Heitsin ka kõhuli ja varsti pärast seda lendas kaks kahurimürsku meist vasakule, otse kahe uue mehe suunas. Üks jalg, mis puusast saati ära oli rebitud, lendas Sarkale selga. Tundsin saapast ära,  et see oligi ühe meie uue mehe jalg. Teine uus mees ronis kraavis üle minu, ise üleni verine.

Anti käsk nihkuda paremale. Liikusime pisut kraavipõhja mööda ja jäime jälle paigale, samas lendas üks mürsukild minu peast vaid mõne tolli kauguselt mööda ja kukkus kraavi põhja. Võtsin selle sealt välja, oli umbes tollilaiune ja jalapikkune kild.

Keskhommikul anti käsk tormijooksuks. Hüppasin kraavist välja, ise vaatasin paremale, mis teised teevad. Nägin, kuidas mehed kuulidega pihta said ja tagasi kraavi kukkusid. Vaenlase tuli oli väga täpne. Jooksime traattõketeni, need olid terved ja sealt läbi ei pääsenud. Heitsime kõhuli ja meie pihta tulistati kõigist relvadest, pilluti käsigranaatidega ja tulistati šompolgranaatidega.  Viimased olid pika varrega granaadid, mis torgati püssirauda. Vastava ilma kuulita padruniga tulistati selline granaat välja.

Löök vastu säärt

Tulistasin oma püssi magasini tühjaks ja hakkasin uuesti salve laadima, kui tundsin lööki vastu parema jala säärt. Mõtlesin, et ehk lendas mõni kivi vastu jalga ja tulistasin edasi. Aga jalg oli endiselt valus. Otsustasin tagasi kaevikusse roomata, et vaadata, mis jalaga lahti on. Hõikasin Sarkale, et sain pihta. Rühmaülem oligi tema käest varsti küsinud, et miks Toots ära läheb. Tõusin vahepeal püsti ja jooksin. Minu ümber vihisesid kuulid, kuid mind ei tabanud ükski! Jõudsin õnnelikult esimese liini kraavi, istusin kraavikaldasse tehtud istmele, et vaadata, mis jalaga on. Liinilt ei tohtinud ju lahkuda, kui polnud haavatud, eriti mitte lahingu ajal. Minust läksid mööda meie roodu sanitarid ja küsisid, et kas on vaja siduda. Vastasin, et ei ole vaja. Istusin veel veidi aega ja läksin esimesest liinist välja tagala poole. Jooksukraavis kohtasin üht ohvitseri, kes oli kraavi kalda sees nišis külili. Käratas mulle, et kuhu lähen. Vastasin, et olen haavatud. Seepeale kärkis, et mis haavatud, käi tagasi liinile, ja haaras ise revolvri järele. Minul oli aga samuti püss laetud ja tääk otsas. Haarasin relva ja käratasin vastu: “Mis sina siin kamandad? Kas sinu koht on siin, kui mehed lahingus on?” Käskjalg, kes ohvitseriga kaasas oli, vahtis pealt, kuid ei liigutanud. Ka ohvitser ei öelnud enam midagi ja ma läksin edasi. Kui ta oleks revolvri kabuurist võtnud, oleksin mina ta täägiga läbi löönud, aga kui käskjalg oleks teda kaitsma hakanud, oleks edasine sõltunud sellest, kumb meist väledam oleks olnud, sest kuul oli mul ju rauas. Õnneks oli käskjalg nii ehmunud, et ei osanud midagi peale hakata.

Haavatuna tagala poole

Hiljem selgus, et meie mehed olid taganedes mind esimese liini kaevikus näinud. Üks Pärnumaa poiss oli rääkinud teistele eestlastele, et Toots istus esimese liini kraavis ja oli näost täiesti valge, on vist raskesti haavatud, lähme toome ta ära. Kuid nad sinna jõudsid, olin mina sealt juba läinud. Suundusin alla orgu, kus oli raudtee. Raudteetamm oli kõrge, läksin tammi taha, kus oli üksikuid  kaevikuid, kuhu mees sisse mahtus. Tahtsin sinna minna, et saaksin lõpuks järele vaadata, mis mu jalaga on, kuid järsku viskas üks mees end mull otsa. Rabelesin end tema alt välja ja nägin, et tal oli pool pead verine ja purustatud. Ta palus, et aitaksin tal seda haava siduda. Need sidemed, mis meil igaühel kaasas olid, ei aidanud midagi, need olid väikesed. Võtsin tema sideme ja enda oma ja tema kaelast räti ja sidusin tal pea kinni. Mõtlesin, et kuidas sellise haavaga inimene veel üldse elab ja rääkida saab, aga kui ta küsis, kas on suur haav, siis ütlesin, et ei ole.

Läksin eemale ja tegin oma jala lahti. Sääre peal oli tohutu suur sinine muhk. Hakkasin mõtlema, et kuidas see ettepoole sai, kui olin kõhuli ja löök tuli tagantpoolt. Vaatasin säärt tagantpoolt ja seal oligi suur auk, et sõrm oleks sisse mahtunud. Järelikult sain pikali olles šrapnelli kartetši säärde. See ei läinud säärest läbi, vaid jäi naha alla pidama.

Jalg oli sääresidemega nii kõvasti kinni tõmmatud, et verd ei olnud üldse tulnud.

Läksin esialgu betoonist raudteesilla alla, et kuulide eest varjul olla, kuid sinna toodi väga palju raskesti haavatuid ja tulin sealt ära, et neil ruumi oleks. Saatsin sanitarid ka selle haavatu järele, keda sidusin, kuid silla alla teda ei toodud, ilmselt oli ta ikkagi vahepeal surnud.

Et pidevalt tulistati, hakkasin mööda jooksukraavi tagala poole minema. Minu järel tulid veel mõned kergemad haavatud, kuid kraav, mis oli nagunii väga madal, lõppes ära. Vaenlane nägi meid ja suunas tule meie peale. Läksin tagasi silla juurde. Kavatsesin üksi orgu minna, lootes, et ega ühte inimest tulistama hakata, kuid kohe hakkasin ka teised kergemalt haavatud mulle järele tulema. Tükk maad oli juba käidud, kui meie pihta kahuritest ja kuulipildujatest laskma hakati. Mehed said järjest pihta ja langesid surnult maha.

Olin maisipõllul pikali, kuni tulistamine lakkas. Jõudsin ojani, heitsin sinna porisele kaldale pikali ja otsustasin, et enne edasi ei lähe, kui on pime.  

Käimine ei olnud enam nii lihtne, sest jalg oli tugevalt paistes ja valus. Võtsin püssil täägi maha ja  toetasin kaba kaenla alla, minnes nüüd edasi nagu karguga. Olin selleks ajaks ka juba terve ööpäeva söömata olnud. 

Jalas kantud kuul jäi mälestuseks

Meie köök tuligi pimedas vastu. Sain suppi, kuid seda polnud mujale panna kui teekruusi. Liha ja pudruportsu võtsin pihku, leiva pani tasku. Sõin ja liikusin jälle vaevaliselt edasi. Sanitaarkaarikud tulid vastu ja mind lubati tagasi sõites peale võtta. Siis olid need nii täis, et hädavaevalt mahtusin äärele.

Jõudsin meie polgu sidumispunkti, kus andsin püssi ära.. Vaadati jalga ja seoti uuesti. Juhatati ühte külla,  kuid püsti enam käia ei suutnud, läksin käpuli. Kui kohale jõudsin, oli juba valge. See oli 1916. aasta 23. september. Nüüd saadeti mind laatsaretti, kus kuul jalast välja lõigati.  Istusin toolile ja arst hakkas lõikama. Õde tuli ja hakkas minuga juttu ajama, küsis üht- teist lahingust ja seisis arstile ette. Ma ütlesin, et ega ma ei karda, ma tahan lõikamist näha. Arst üritas mitu korda, enne kui näpitsatega kuuli välja sai, ta ei tahtnud suurt auku sisse lõigata. Kui kuuli kätte sai, andis mulle ja soovitas mälestuseks hoida. Nii see pooletolline seatinast kartetš minu kätte jäigi.

Mulle anti kark, et kõndida saaksin, ja saadeti nn palatisse, mis oli tegelikult riidest telk.

Külje all oli peotäis õlgi. Teisel päeval koostati nimekiri neist haavatutest, kes hoburaudteel edasi pidid saadetama. Mind selles nimekirjas ei olnud, kuid minu jaoülem, kes varbast haavata oli saanud, oli ka seal, ja tema hakkas mulle peale käima, et tulgu ma ikka kaasa, kuigi pole nimekirjas. Muidu võib juhtuda, et teised lähevad Venemaale, aga mina jään siia Austriasse maha.

Läksingi. Kark võeti ära ja seda tegelikult vaja ei olnudki, sest paistetus oli alanenud ja jalg polnud enam ka väga valus.

Sõita saime siiski ainult mõned verstad, siis võeti meid raudteelt maha. Külas anti süüa ja tuli jala edasi minna.

Kui jõudsime Tambovi linna sidumispunkti, anti meile korteriks hobusetall. Selles roodus olid kõik kergelt haavatud. Käisin ülepäeviti jalga sidumas ja ka teoreetilistel õppustel. Muidu polnud siin viga, ainult korter oli kehv.

i

(Järgneb)

i

JAAN TOOTS

blog comments powered by Disqus