Järg 19. jaanuaril ilmunud osale
15. juuli hommikul algas lahing. Meie diviisi rindelõigu kohal oli 300 kahurit. Minul oli gaasikaitseprillidel vasak klaas katki. Üritasin sinna marliribast midagi asemele panna, kuid juba anti käsk rünnakuks valmis olla ja varsti anti ka alarm “gaas!”. Gaasimaskid koosnesidki tegelikult nahkraamides prillidest, suu ja nina ette käis mitmekordsest marlist lapakas, mis kukla taha kinni seoti. Kahes pudelikeses oli mingi vedelik, millega tuli marli märjaks kasta.
Teatati, et sakslane jätab liinid maha ja taganeb. Jooksime kuni sakslaste esimese liini traattõkkeni. Seal lamas üks surnud vene soldat, kes oli eelmisest lahingust sinna matmata jäänud. Mõned päevad varem olid meie väed ees olevast Sivatsovi külast taganenud.
Pugesin traattõkkest läbi ja jooksin sakslaste kaitsekraavi.
Kaitseliin oli tühi. Sealt edasi jooksin külla, millest läks risti läbi lai kivitee.
Tahtsin mööda teed sakslaste teise liini poole joosta, aga piki teed anti ägedalt tuld. Vahepeal jooksin piki kraavi, kuid sealgi sutsusid kuulid pea kohal. Kraavis nägin ka surnult üht meie meest.
Tulistati igasugustest relvadest
Käsku vaenlase kaitsekraavi joosta ei olnud ja jäime pikali ahelikku. Mina olin vasakul pool teed nisupõllul, vili oli väga madal. Jaoülem ja veel mõned mehed jäid paremale poole. Jaoülem oli ühes mürsuaugus, aga kohe tuli täpselt samasse kohta uus mürsk, lõi tal pea otsast ja pealuu tükid lõhkusid kõrval olnud mehe näo!
Meid tulistati igasugustest relvadest. Kui paremal pool hurraa karjuti, kargasin püsti ja jooksin sakslaste kaevikute poole.
Tulistasime taganevaid sakslasi. Nende kolmanda liini kaevikutest tuli mees, kes andis end vangi ja pakkus meile veini. Ma ei võtnud, see oli keelatud, sest võis olla mürgitatud. Isegi vett ei tohtinud juhuslikest kohtadest juua.
Ühel mehel oli kõht lõhki ja soolikad väljas, aga aidata me teda ei saanud, selleks olid sanitarid. Jätsime sakslased sinnapaika ja läksime edasi. Jõudsime ühe tiigi juurde, sakslane tulistas metsast nii, et vesi tiigis tuiskas. Meid kogunes sinna sadakond meest. Salk oma mehi märkas meid ja avas tule, kuid saime neile märku anda, et oleme omad, ja läksime nende juurde mäe peale.
Nälg, väsimus ja haavatute appihüüded
Oma väesalkadest ei teadnud me midagi ja jäime sinna ööseks.
All orus soigusid haavatud ja kutsusid sanitare appi. Karjuti nii vene kui saksa keeles. See oli kõik nii lähedal, et oli tunda vere lõhna ja kuulda surijate korisemist.
Olime väga väsinud ja ka süüa oleks tahtnud, aga polnud midagi. Mul oli paar tükki suhkrut taskus, mille suhu panin. Teised olid needki minema visanud, sest olid kindlad, et pääsu enam pole ja eluga ei pääse.
Tõmbasin mingi riideräbala üle pea ja jäin magama.
Ärkasin suure kära peale, oli juba valge ja nägin, et mehed jooksid mäest alla, kus oli kraav ja võsa. Meid tulistati, kuid siis jäi vaikseks ja raami peal toodi üks mees, kes oli pihta saanud. Selgus, et tulistajad olid omad ja pidasid meid sakslasteks. Ohvitserid saatsid luure välja otsima, kus meie diviisi riismed on. Selgus, et teised on Sivatsovi külas. Meie diviisi ülesanne olevat olnud ainult see küla vallutada, aga meile seda enne rünnakut ei öeldud ja me tormasime edasi.
Läksime külasse teiste juurde. Eelmisel õhtul oli meile korralik söök toodud ja sõber Suits oli võtnud ka mulle portsu välja, et ehk olen ikka elus. Kui ta mind nägi, tuli kohe kallistama, nii hea meel oli.
Diviisiülem võttis mütsi peast ja tänas meid mehisuse ja võidu saavutamise eest.
See päev oli vana kalendri järgi 16. juuli ja sel päeval sain ma 22 aastaseks.
Räägiti, et meie veltveeblile oli tulnud kaks sakslast vastu ja andnud end vangi, kuid tema olevat nad tapnud. Kes end vangi annab, pole enam vaenlane ja teda ei tohi tappa. See kuritöö ei jäänud tasumata ja veltveebel sai ka ise sealsamas kuuli pähe.
Külla söödavat otsima
Kammisime läbi läheduses olnud metsa, kuid vaenlast metsas ei olnud ja tulime tagasi. Üks ohvitser soovitas, et mingu me üles mäe otsa külasse, ehk leiame midagi söödavat, aga vaadaku, et vahele ei jää, külas on komandant. Ka mina läksin, aga polnud sealt midagi saada. Üks lätlane püüdis kana ja viskas selle minu kätte. Läksime ühe Tallinnast pärit mehega majade vahele kõndima. Üks naine jooksis meile vastu, venelane tal kannul. Naine põgenes nuttes lauta lehma taha varju ja tagaajaja tahtis sinna järele minna, aga Jürgenthal haaras püssi ja lubas ta maha lasta, kui lauta läheb.
Naine tänas meid, et ta vägistaja käest päästsime. Mulle oli kõik seal külas nii vastik. Lubasin endale, et ei lähe enam kunagi ühtki küla rüüstama. Mõni kurk, kartul või ploom sai ikka teinekord võetud.
Läksime roodu juurde tagasi ja andsin kana venelastele, et tehku, mis tahavad, mina seda puhastama ei hakka.
i
ALEKSANDER TOOTS
