Mälestused kahest suurest sõjast, vaba Eesti aegadest ja Siberi vangilaagrist

Järg 5. jaanuaril ilmunud osale

Pooled meist jäid Koltzeni mõisasse, meid saadeti ülejäänud vangidega Noobeni (läti k Nabe) mõisasse. See oli Lemsalu (Limbaži) linna lähedal ja vangid tegid seal kindlustustöid, kaevasid kaitsekraave ja “rebaseurgusid”. Meie jäime sinna konvoideks ja valvuriteks. Vangid olid toredad mehed, palju haritumad ja viisakamad kui venelased, mina sain nendega hästi läbi. Aga tolasid on iga rahva hulgas. Meil oli üks Jürgenthali nimeline Tallinna mees, umbes neljakümneaastane. Hommikul mõõdeti igale vangile norm kätte, palju ta õhtuks peab kaitsekraavi kaevama.  Maa oli sügavalt külmunud ja üks austerlane ei jõudnud normi täis kaevata. Jürgenthal läks ja virutas talle püssipäraga. Noomisin teda selle eest, aga ta vastas mulle, et kas sina, noor kalkun, tuled mind õpetama!

Sakslased mugavalt sisse seadnud

Sakslased olid end Kuramaal kaevikutes nii sisse seadnud, et kõik elutarbeline oli olemas. Majadest olid toodud toolid ja isegi voodid. Ohvitseridel olid klaveridki muldonnides, samuti olid seal köetavad ahjud.

Sakslasi me ootasimegi ja valvasime ajaviiteks kahureid. Sakslasel polnud aga siis plaaniski meie poole Riia lahte dessanti teha, neil oli puudu elavjõust.

Vana kalendri järgi jõululaupäeva õhtul asusid venelased rünnakule. Mindi pauguta, tääkidega murti sakslaste suur kindlustus.

Hiljem selgus, et üks venelaste polk oli tõrkuma hakanud ja keeldus jõululaupäeva õhtul rünnakule minemast. Vastuhakkajate ninamehed, keda oli kokku 90, lasti kohapeal maha.

Venelased, kes pesuväel Saksa ohvitserid soojadest muldonnidest välja ajasid, võtsid nende eluasemed endale, kuid peagi said sakslased lisajõude ja venelased pidid oma kaevikutesse taanduma.

Pärnu lähedale kaevikuid kaevama

Meil olid sel ajal hoopis teised ülesanded. Märtsi lõpus vahetati meid välja ja meie rood sõitis Pärnu lähedale Sinti. Sealse kalevivabriku hoovipoolse maja pööningul oli meie korter. Käisime mere ääres kindlustustöödel, kaevasime kaevikuid Sindi telliskivivabriku juures männimetsas. See oli juba 1916. aasta.

Aprilli lõpus käis meid vaatamas kindral Kuropatkin, kes oli sel ajal Riia rinde ülemjuhataja. Arvasime, et nüüd ongi Riia rindele või Kuramaale minek. Mai alguses hakkasimegi jalgsi Riia suunas liikuma. Lõunat anti Tahkurannas ja õhtuks jõudsime Häädemeestesse, kus ööbisime. Järgmise päeva õhtuks jõudsime Heinastesse, kus olime 23. maini.

Mul jäi siis just jalg haigeks, kontsas oli umbe. Käisin ambulantsis, aga velsker kähvas, et ega sellepärast veel koju saa, ja ei andnud mingit rohtu.

Kui anti minekukäsk, läksin veltveebli juurde ja rääkisin, et ei saa kõndida. Tema ütles omakorda, et miks ma nii hilja räägin, ambulants on ära läinud. Jälle olin ikka ise süüdi!

Läksin rivisse, olin paremalt esimene mees ja hästi näha. Jalg oli paljas, saabast hoidsin kaenlas. Nüüd saatis veltveebel mu haigevankrile. Päev hiljem hakkas mäda jalast jooksma, sain saapa jalga panna ja läksin teiste juurde rivisse.

28. mail jõudsime Võnnu (Cesise) linna. Õhtul käisin linna vaatamas. Vanadest lossivaremetest, millest oli juttu vanade eestlaste sõjaretkede lugudes, olid alles vaid mullakünkad. Siin oli Mõõgavendade ordu linnus juba 700 aasta eest.

29. mail, suvistepüha hommikul marssisime edasi. Jõudsime Segevoldi (Sigulda) raudteejaama. Koiva jõe ürgorus sõime lõunat ja marssisime edasi.

Kogu sõdurivarustus oli meil rännaku ajal turjal: püss, kast padruneid, labidas, granaadid, gaasimask, telgiriie ja –vaiad, sinel, katelok ja kolme päeva toit, mida puutuda ei tohtinud. Lisaks veel isiklikud asjad nagu pesu ja tagavara-jalanartsud. Juba poolel teel hõõrdusid meestel jalad katki. Ilmad olid soojad, kuid säärsaapad olid jalas, jalad läksid kuumaks.

Meie roodukomandör, poolakas, oli end nii täis võtnud, et jättis polgu poolroodu komandöri kätte. See oli Novgorodi venelane, sundis meid tee peal laulma. Laul ei õnnestunud ja kui jõudsime peatuspaika, siis teised roodud istusid, aga meid ei lubatud. Seisime karistuseks, püssid õlal ja kogu varustuses, valveseisakus.

Lähenes polgu lipp orkestriga, polguülem kõige ees. Nüüd andis meie komandör meile käsu istuda, aga me ei võtnud teda kuulda. Polguülem tuligi otse meie juurde ja küsis, miks me ei istu. Rühmaülem selgitas, et meid pandi püssi ala, sest rivilaul ei õnnestunud.

Polguülem läks komandöri juurde ja käratas, et kas sina, litapoeg, ei tea, et rännakul ei tohi puhkepeatuse ajal seista. Lubas, et tõmbab tal sealsamas pagunid maha ja ongi reamees!

Tükk kodust suitsusinki!

Hinsenbergi jaama juures jõudis meile järele Rudolf Suits Voldi külast Tamme talust. Ta oli olnud kuu aega puhkusel ja minu ema oli saatnud mulle temaga suure tüki suitsusinki!

Siit läks meie tee, kand ja varvas, Riia poole. Sealses raudteejaamas suruti meid kaubavagunitesse ja öösel algas sõit Galiitsia lahinguvälja poole. Loksusime rohkem kui nädala ja jõudsime Vene-Austria piirilinna Voludskisse.  Teisel pool jõge oli Austria linn Podvoludsk.

i

ALEKSANDER TOOTS

blog comments powered by Disqus