Mälestused kahest suurest sõjast, vaba Eesti aegadest ja Siberi vangilaagrist

Järg 1. märtsil ilmunud osale.   

Ega siis Venemaal kirjade järgi vargusi ega tapmisi polnud, sellest ei tohtinud rääkidagi!

Enne Moskvasse jõudmist komposteeriti piletid ära ja maksime Tartusse sõidu eest 13 rubla juurde. Moskvas läksime läbi tunneli Kaasani vaksalist Leningradi vaksalisse, kust kohe väljus Tallinna rong. 24. mail kell 13 jõudsingi Tartu jaama!

Reisikaaslane Suigusaar läks bussijaama, et Põltsamaa suunas sõita – ta oli pärit Võisikult. Mina läksin otsima oma poega Pauli, kes elas Tartus Vaba  tänaval. Teda ei olnud hetkel kodus, tuli umbes tunni pärast. Kohe ei tundnudki ta mind ära, sest tulin ju ootamatult. Ega minagi teda tänaval kohe ära poleks tundnud, korteriperenaine nägi teda tulemas ja ütles mulle.

Kui Paul minust aastate eest nuttes koju maha jäi, oli ta 12- aastane poisike, nüüd aga 24-aastane noormees.

Tõsi, kui ta möödunud sügisel sõjaväest vabanes, käis mind Siberi taigas vaatamas, aga see oli põgus kohtumine ja ta nägi vormiriietes teistsugune välja.

Peagi läksime Pauliga kahekesi Tartu raudteejaama, et koju sõita. Tuli meelde, et siit olen sõitnud sõjaväljale ja tapivagunis Siberisse. Nüüd tulin siia, et pikkade aastate järel lõpuks koju sõita.

Tabivere jaamast hakkasime mööda kunagist oma metsa ja karjateid kodu poole astuma. Suured puud olid metsast, mis minu ajal pargi moodi välja nägi, maha võetud, lagedad kohad võsastunud. Peremees oli nüüd ju kolhoos, mis tähendas, et peremeest polnudki.

Kodu hoonete ümber olid puud suureks kasvanud, elumaja oli aga varemetes. Naine Hilda elas saunas, mille 1942. aastal ehitasin.

Jätsin Pauli mõne sammu võrra endast maha. Maja uks oli lahti, Hilda praadis köögis ehk endises leiliruumis räimi.

Vaatas mind mõne sekundi, siis tundis ära, hüüdis sina!”.

Kohe järgmisel päeval hakkasin kartulimaad harima — nüüd sain lõpuks naisele abiks olla. Üksteist ja pool aastat oli ta kõik tööd ise teinud ja mullegi laagrisse sageli toidupakke saatnud. Nüüd oli minu pikk rännutee lõppenud.

See kirjutis on minu pojale mälestuseks sõjateedest ja vangipõlvest.

i

ALEKSANDER TOOTS

blog comments powered by Disqus