Mälestused kahest suurest sõjast, vaba Eesti aegadest ja Siberi vangilaagrist

(Järg 1. veebruari osale)

Ka meie laagri arst sai loa koju sõita. Ta oli Mutlile öelnud, et las Toots kirjutab Moskvasse Molotovile (Vjatšeslav Molotov oli sel ajal NSV Liidu välisminister – toim.)

Arst, kes juba oli ühe jalaga, oli kinnitanud, et võib teise käe selle eest ära anda, et mind nüüd koju lastakse.

Palvekiri ja hunnik tõendeid

Kirjutasingi Molotovile palvekirja ja sain detsembri lõpus loa koju sõita.

Seejärel oli vaja hankida mitmeid dokumente, et mulle ikka tõepoolest ka kohapeal ärasõiduks luba antaks. Siinse komandandi kaudu oli vaja saata Krasnojarski eriosakonna ülemale ärakiri aktist, mille sai Dolgii Mosti haiglast. Seejärel pidin küsima tõendi kohalikust majandist selle kohta, et mulle takistusi ei tehta. Siis oli vaja kodumaalt tõendit sellelt, kes mind kui töövõimetut seal oma hoole alla võtab. Esialgu saatis mulle selle naisevenna poeg Raimond Kont, kuid arvati, et oleks parem, kui sellise tõendi ka naiselt ja pojalt saaksin. Saatsin koju uue kirja ja sain ka pojalt, kes nüüd Tartus elas ja töötas, vastava paberi.

Oli oht, et naine ei pruugi sellist tõendit Jõgevalt saada, sest seal ei olda ehk minu tagasitulekust huvitatud. Poegki pidi sellepärast Tartusse minema, et oleks kohalikel punastel aktivistidel silma alt ära. Kui Paul tehnikumi minna tahtis ja tal selleks vallamajast iseloomustust vaja oli, ütles Karl Veedla talle seal, et mingit iseloomustust kooliminekuks ei saa, sest tema koht pole nõukogude koolis.

Töömeest ei raatsitud ära lubada 

Kui dokumendid lõpuks koos, saatis komandant need Krasnojarskisse. Ta ütles, et vastus võib tulla alles kolme-nelja kuu pärast.

Ka siin lõigati laudu kreissaega ja kord jäädi sellega hätta. Jaoskonnaülem tuli mulle järele ja kauples, et tuleksin ja aitaksin selle suure tööriista jälle käima panna. Lubas maksta nii palju, kui küsin. Saingi sae, mille läbimõõt oli üle meetri, tööle, ja ka tasuga  jäin rahule.

1956. aasta 6. aprillil kutsuti mind lõpuks komandandi juurde ja anti kätte tõend, et olen asumiselt vabastatud. See otsus oli tehtud amnestia põhjal, mis oli kuulutatud välja 1955. aastal, mitte minu palvekirja peale. Need palvekirjad olid tegelikult kõik asjatud olnud.

Nüüd oli veel vaja pass taotleda, aga järjekorrad olid pikad, sest vabastatavaid oli tol ajal palju. Minu järjekord oleks kätte jõudnud alles 25. mail, aga komandant tahtis mind aidata ja soovitas minna ise Dolgii Mosti passi järele. Lubas anda ka omalt poolt passilaua ülemale kirjakese kaasa, et saaksin seal dokumendi järjekorrata kätte. Parajasti oli aga teedelagunemise aeg, orud ja ojad vett täis, paksus lumes polnud võimalik liikuda jalgsi ega hobusega.

Alles mai alguses oli jälle võimalik liikuda. Pidin äraminekuks loa saama ka oma jaoskonna ülemalt. Tema ei tahtnud mind muidugi lasta, sest oli mures oma suure sae pärast. Ütlesin, et varem või hiljem lähen nagunii, ja sain lõpuks ka tema nõusoleku.

Käisime koos Peet Suigussaarega jalgsi Dolgii Mostis ja saime passid üsna kerge vaevaga kätte, sest sel päeval juhtus passilauas olema vähe rahvast.

Vaba mehena koduteele

1956. aasta 17. mail vinnasime mõlemad kohvri rihmaga selga ja asusime teele: kõigepealt Dolgii Mosti, et sealt järgmisel päeval bussiga Kanski raudteejaama saada.

Ööd  olime  Dolgii Mosti haigla juures tuttava mehe Niguli pool. Järgmisel päeval tuli veel käia meie asutuse keskuses, et saada töötõend. Tööraamatut meile ei antud.

Kanski jaamas oli segadus, hiljuti oli muudetud sõiduplaani ja väideti, et pole teada, millal rong Moskvasse läheb!

Tuli öösel jaamas olla, sest siin räägiti, et väljas kargavad röövlid kohe mitmekesi juurde ja kui vara ära ei anna, siis tapavad. Mul oli kaasas neli tuhat rubla, see oli mitmele poole riiete sisse õmmeldud.

Jaamas istudes kuulsin, nagu oleks keegi kassa juures küsinud piletit Moskvasse. Läksin asja uurima ja müüdigi Moskva pileteid, aga sinna oli kogunenud juba pikk saba. Läksin järjekorra lõppu, aga seal soovitas üks mees ette minna, sest kaugele sõitjatele müüakse pilet väljaspool järjekorda. Nemad olid seal lähemale sõitjad.  Jõudsin nii endale kui Suigussaarele pileti ära võtta, kui löödigi kassaluuk kinni. Rong oli juba jaamas, see oli Habarovski-Moskva kiirrong. Võtsin kohvrid hoiuruumist välja, saime vagunisse ja kohe oligi ärasõit.

Kupees olid Habarovskist peale tulnud noored pered lastega, kes sõitsid Moskva lähedale puhkusele. Hakkasime juttu ajama ja kui nad kuulsid, et olen 10 aastat vanglas ja poolteist aastat asumisel olnud ja sõidan nüüd koju, hakati mulle igasugust toitu pakkuma, küll piima ja praekala, küll mune, pirukaid ja kõiksugu maiustusi, mida nad suurematest jaamadest ostsid.

Mul oli endal ka veidi süüa kaasas, sest räägiti, et tee peal pole võimalik midagi osta. Tegelikult oli kõikjal toitu müüa.

Uuralites peeti rong korra kinni. Vagunisaatja rääkis, et  rongist oli välja visatud tapetud mees, pussihaav rinnas. Laip võeti uuesti rongi peale ja sõit läks edasi. Hiljem tuli vagunisaatja räägitut parandama, et mehel ikkagi pussihaava polnud, oli katusel sõitnud ja sealt surnuks kukkunud.

(Järgneb)

ALEKSANDER TOOTS

blog comments powered by Disqus