Järg 18. jaanuaril ilmunud osale
Reisivaguniga sõitsime Kanski jaama, kuhu veoautod järele tulid. Meid viidi Dolgii Mosti, mis oli rajoonikeskus. Siin oli metsakeemia majand. Õhtul käisid siinsed meid juba vaatamas, nende hulgas oli ka eestlasi. Nad olid juba varem siia asumisele toodud, oli nii vanglast edasi saadetuid kui küüditatuid.
Saime teada siinsest elust. Metsakeemia majandil oli mitu punkti ja kuulsime, millised elutingimused on eri punktides.
Orjaturg
Hommikul anti meile süüa ja siis tulid n-ö ostjad majandi osakondadest, kes hakkasid valima, keda kellelgi vaja läheb.
Ühel oli vaja tislerit, aga mind ei võtnud, ju ma ei meeldinud talle. Siis soovitas mul keegi ennast Perspektivnõisse kirja panna. See, kellel tislerit vaja oli, tuli tagasi mind kutsuma, aga ma olin juba mujal kirjas. Enne uude kohta sõitmist käisin veel poes, ostsin kaks kilo suhkrut, vorsti ja pätsi leiba.
Sellest, kui pikk maa on siit Perspektivnõisse, polnud kellelgi ettekujutust, pakuti 25 kuni
Mind määrati ehitustöödele. Mina ja eestlane Suigusaar saime ühiselamus ühte tuppa, aga sinna pandi ka veel viis vargapoissi. Peet Suigusaar oli pärit Põltsamaa vallast Annemõisa külast. Talle oli mõistetud kümme aastat vangistust, õiguste äravõtmist ega asumist polnud kirjas, aga siin ta oli. Temale keegi pakke ei saatnud.
Madratsi ja padja jaoks anti tühjad kotid, mille talli juures põhku täis ajasime.
1954. aasta 19. novembril läksin siis ehitustööle, ehitati uusi elamuid. Kirves anti ilma varreta, vars tuli ise teha. Muud tööriistad sai brigaadist.
Kaaslasteks nälg ja külm
Toit tuli ise teha, aga alguses polnud meil Suigusaarega kummalgi eriti midagi. Sain poest soolatursa osta, temal oli hirsitangu ja tegime koos supi. Hiljem otsustasime hakata eraldi süüa tegema.
Liha polnud siin kusagilt saada. Kirjutasin naisele, et ärgu mulle siia enam pakke saatku, olen vaba inimene nagu temagi, aga lootsin, et ehk ta siiski mõnikord saadab midagi.
Vargapoisid tapsid komandandi koera ja keetsid söögiks. Komandant sai hiljem küll sellest teada, aga teha ei saanud nendele mõrtsukatele midagi, sest võis juhtuda, et järgmisena läheb patta komandant ise.
Vangilaagrites tuli üsna sageli ette sedagi, et kolm vargapoissi põgenes taigasse, kusjuures kolmas oli kaasa meelitatud ärasöömiseks. Seda kolmandat kutsuti laagriargoos lehmaks.
Sain varsti paki ja nii oli mul liha, võid ja muud head kraami.
Ilmad olid külmad, 40 miinuskraadi lähedal. Kui oli alla 40, siis tööle minema ei pidanud. Palgid, mida tõsta tuli, olid rasked, tellingud tehti vaid ninakõrgused. Mul jäi jalg nii haigeks, et kui öösel oli vaja välja minna, sain liikuda ainult seinale toetudes. Hommikul pidin enne tööleminekut tükk aega voodiserval jalga liigutama ja harjutusi tegema, enne kui liikuma sain. Tuba oli väga külm, kuigi kütsime ahju nii, et kord läksid ahju peale laotud puud põlema.
Minu kartulikott oli ahjust ainult mõnekümne sentimeeri kaugusel, kuid kartulid külmusid seal ära, kui ise päeval tööl olin.
Arstiabi takerdus bürokraatiasse
Ühel hommikul oli jalg eriti haige, tööle jõudsin vaevaliselt longates. Brigadir küsis, mis viga, ja seletasin talle. Ta soovitas mul arsti juurde minna, selleks tuli komandandilt luba võtta. Komandant soovitas mul arsti juurde minna koos Herman Mutliga, kes pidi arsti tundma. Mutli oli pärit Viljandimaalt Tänassilmast.
Temal polnud aga võimalik minuga kaasa tulla ja läksin üksi. Arst andis mulle saatekirja Dolgii Mosti haiglasse, tema ei saavat midagi teha.
Soovitas otsida postivedajat, kellega saaks haigla juurde sõita.
Käisin postimeest otsimas. Teda polnud kodus, kuid naine soovitas minna hommikul kella neljaks talli juurde, kui postivedaja teele läheb.
Olin öö läbi üleval, sest kella ei olnud ja kartsin hiljaks jääda. Läksin varakult talli juurde, kuid postimees polnud nõus mind kaasa võtma, vaid ütles, et tema reisijaid ei vea.
Hakkasin jalgsi minema, külma oli 25 kraadi. Tõusev tuul ennustas tuisku. Varsti hakkaski tihedat lund sadama, kuid ilm läks veidi soojemaks. Metsas oli vaiksem, kuid lagedal tormas pööraselt, tee kippus jalge alt kaduma.
Õhtuks jõudsin siiski kohale, vaja oli kuhugi öömajale jääda. Õnneks oli Mutli andnud mulle ühe eestlase aadressi, see oli haigla hobusemees Nigul. Seda meest polnud aga kodus ja naaber ütles, et oli sõitnud heinte järele. Ööbimiskoht oli asulas olemas, kuid see oli nii vargaid täis, et sinna ei julgenud minna. Otsisin üles maja, kus ööbisime, kui Kanskist siia jõudsime. Seal sain öö ära magada ja hommikul läksin haiglasse. Seal võeti mind lahkesti vastu, rääkisin õele oma häda ära ja ta saatis mu kirurgi juurde.
Arst oli ise ka varem Taišeti laagri esimesest punktist tulnud, küsis sealse elu-olu järele. Saatis röntgenisse, kus puusast pilt tehti. Kui sealt pildi lõpuks kätte sain, oli arst ära läinud.
i
(Järgneb)
i
ALEKSANDER TOOTS
