Järg 11. jaanuaril ilmunud osale
Mina jälle vastu, et meil pole materjali, me oleme öö läbi töötanud ja tahame puhata, et me oleme tegelikult invaliidid ja meid ei või keegi niimoodi tagant sundida. Meile ei või keegi öelda, mis ajaks peab mingi töö valmis olema, kui meile kopikatki ei maksta. Selle peale rääkis narjatšik meie eest. Lubati silmas pidada, et meile ka natuke makstaks ja tegimegi kastid õigeks ajaks ikka valmis.
Edaspidi ei teinud ma ühtki tööd ilma töökäsuta, sest kui sellest pahandust tuli, jäi süüdi vang.
Asjad kokku ja minema!
1954. aasta 6. jaanuaril tuli käsk madratsid, tekid ja padjad ära tuua, oma asjad kokku panna. See tähendas, et tuli jälle tappi minna. Õhtul sõidutati meid rongiga pealaagrisse, kus kestis kolm päeva orjade sorteerimine. Mind taheti pealaagrisse tisleriks jätta, aga arst ütles, et ma ei tohi seda tööd teha. Nii saadeti mind koos paljudega esimesse laagripunkti.
Sinna saabudes mõtlesin, et kena oleks, kui tuttav eestlane Aareste siin ees oleks, ja oligi nii.
Kolmest küljest piiras laagrit mets, eespool orus oli väike jõgi ja üle jõe raiesmik.
Koerad inimestest mitu korda hinnalisemad
Esimesel päeval pandi kümme meest, mina nende hulgas, verekoerte talli ja hoovi puhastama. Vahepeal käisime endid koerte köögis soojendamas ja nägime, et neile tehtav toit oli vangide omast sada korda parem. Suppi keedeti puhtast lambalihast.
Paar päeva käisin küttepuid lõikamas. Töö ei olnud raske, aga ilm oli külm ja õhtul tuli kaua oodata, kuni kõik vabrikutöölised kokku tulid ja meid laagrisse toodi.
Aareste oli sanitaarosakonna ülemaga tuttav ja lubas talle rääkida, et mind sinna puutööd tegema võetaks.
Sain paar päeva olla küttepuude tegemise peal, kui mind taheti panna ambulantsi koristajaks. Seal oli ülemaks azerbaidžaanlane, ka vang.
Hakkasin talle vastu ja ütlesin, et mina põrandaid pesema ja haigete potte tassima ei hakka, ma ei saa kummardada.
Hiljem kutsuti mind ikka statsionaari põrandaid panema. Põrandad olid mädad ja panime ühe venelasega mitmele palatile uue.
Jälle tisleriks
Aareste töötas tisleritöökojas ja kutsus mind ka sinna. Tegin laagriülemale avalduse ja saingi tislerite brigaadi ja läksin ka nende barakki. Ühel päeval tuli sanitaarosakonna ülem värava juures minuga rääkima, et miks ma nende juurest ära läksin, toit on ju igal pool ühesugune. Vastasin, et mul on parem oma erialal töötada kui teie juures armu paluda.
Siin oli aga nii, et kui keegi ülemustest vangil midagi endale teha laskis, siis mitte kunagi päris ilma tasuta. Kui ka ei tahtnud vastu võtta, pandi ikka kas raha või tubakat tööpingile.
Tubakast oli siin suur puudus ja see oli maksevahend, kui midagi osta tahtsid. Ametlikult siin palka ei makstud, kuid mina sain 1954. aasta augustis 64 rubla ja lühendati istumisaega kümne päeva võrra.
Novembri alguses kukkusin ühel päeval tööle minnes tööstustsooni värava juures, sest oli väga libe. Kukkumine oli tegelikult õnnelik, sest vähe puudus, et pea oleks vastu väravahinge konksu läinud.
Ma ei saanud suurt häda, aga et vabanemine oli juba nii lähedal, siis teesklesin, et olen haige, ja lasksin end elamistsooni tagasi aidata. Mind taheti ambulantsi viia, aga ma polnud nõus. Tööle ma enam ei läinud.
Ühel päeval tuli sanitaarosakonna ülem minu juurde jutuga, et teeksin ambulantsile aknaraamid. Vastasin, et kas siis laagris rohkem mehi ei ole, kes tisleritööd oskaksid. Mul on ainult mõned päevad veel laagris olla ja jäetagu mind rahule.
1954. aasta kevadel võeti riiete pealt numbrid ära. Ka kangid võeti uste eest ja trellid akendelt, nii et sai ka öösel välja minna.
Udujutt vabastamisest
Enne vabastamist algasid komisjonid ja küsitlused. Uuriti, kas on kellegi juurde minna, kui vabanen. Andsin naise aadressi.
Mõne päeva pärast kutsuti välja ja koguti ühte barakki kõik need, kes öösel vabastamiseks Taišetti saadeti. Sealt sõitis öösel rong läbi.
Läbiotsimist ei tehtud, lasti väravast välja ja viidi jaama. Tuli rong, aga oli nii täis, et meid peale ei võtnud. Läksime tagasi laagrisse. Järgmisel ööl õnnestus rongi peale saada. Taišetis oli konvoi vastas, kes mind sealsesse laagrisse viis. Olin parajasti värava juures, kui rätsepate brigaad töölt tuli. Nende hulgas oli üks mu hea tuttav, kes minust Altai kraisse maha jäi. Ta oli venelane, aga saime hästi läbi. Ta oli näinud, et mind siia toodi, ja mõelnud, et otsib kõik barakid läbi, kuni mind leiab. Ajasime juttu, rääkida oli palju.
Oktoobripühade eel kutsuti mind pildistama. Nüüd oli teada, et saadetakse asumisele ja koju ei saa.
1954. aasta 5. novembril sain dokumendi, et minu järgmine elukoht on Krasnojarski laager. Sealt saadeti meist kakskümmend, mina nende hulgas, suurde Krasnojarski vaksalisse. Imelik oli vabade inimeste hulgas olla, kümme aastat olime näinud vaid kaasvange, valvureid ja verekoeri. Ei tahtnud tegelikult inimeste hulgas olla.
i
(Järgneb)
i
ALEKSANDER TOOTS
