(Järg 5.oktoobril ilmunud osale)
Jõe ääres istusime veidi, siis viidi parvega üle jõe ja läksime jälle jalgsi edasi. Väsisin väga ära, haavatud jalad andsid tunda ja villid olid ka. Konvoi ütles, et varsti tulevad masinad vastu, aga kes praegu maha jääb või kukub, saab kuuli.
Esimese masina peale said kõige kehvemad, kui mina auto peale sain, oli laagrisse veel neli kilomeetrit. Palju meist taigasse huntidele jäi, ei tea keegi.
Väsinud tammiehitajad jäid muldkehasse
Esimestel laagripäevadel tööle ei pandud, aga siis tuli minna labidaga tamme ehitama. Suur tamm, mille tarvis raamiga mulda kandsin, oli
Tammiehituse peainseneriks määrati üks venelane. Ta oli muidu kena ja arusaaja mees, aga ta ei tundnud nivelliiri ega teodoliiti ja ei saanud tööga hakkama. Soovitasin Muda nimelise eestlase talle abiks. Tema oli diplomeeritud teedeinsener.
Mõne aja pärast saadeti meid aga hoopis selle töö pealt ära rohtu kasvanud porgandi- ja peedipõllule.
Need, kes tammi ehitades kokku kukkusid ja surid, jäid tammi muldkehasse. Kui inimene päris surnud ei olnud, kui pikali jäi, laskis valvur ta enne mulla alla jäämist kuuliga läbi, kas humaansusest või kartusest, et järsku ronib veel välja.
Kui ma laagrisse jõudsin, küsiti arstlikus komisjonis ka elukutse kohta. Ütlesin, et olen tisler. Laagriülem küsis seepeale, et kui palju ma päevas teha suudan, näiteks mitu taburetti valmis saan. Vastasin, et sõltub sellest, millised on tööriistad. Tema ütles, et võtad höövli ja teed. Mina ütlesin, et ühe saab siis päeva jooksul valmis. Laagriülem oli imestunud ja ütles, et võib näidata meest, kes on peaaegu käteta ja teeb kümme taburetti päevas. Vastasin, et ei ole vaja näidata, olen seda tööd kümneid aastaid teinud ja tean, kui palju võib teha. Nii läksin kohe algusest peale laagriülemaga vastamisi, aga kui talle hiljem midagi vaja oli, oli alati soovitanud mulle teha anda, et siis on hästi tehtud.
Kaasmaalane Aareste oli kohe tisleritöökotta läinud ja oli mind seal väga ette kiitnud. Mulle endale sinnaminek ei meeldinud, kuid ühel õhtul juurviljapõllult tulles ütlesin Aarestele, et olen nõus. Järgmisel hommikul tuli tööstuse ülem, kes oli ise ka vang, minu juurde, võttis käe alt kinni ja viis oma meeste juurde.
Nagu ikka, ei olnud hulga meeste seas õppinud mehi.
Hakkasime koos Maasiku nimelise mehega aknaraame tegema. Tööriistadeks olid kirves ja käsihöövel, masinatest olemas vaid kreissaag ja laualõikuse kaater.
Bindre nimeline mees, kes pidi olema oskaja ja kelle asemele mind esialgu võeti, kaubeldi ka tapist tagasi. Bindre olevat olnud lõpetanud Paide tööstuskooli, aga mida seal õpetati, ma ei tea, sest paljusid asju mees ei osanud.
Mõned eestlased tulid minu juurde rääkima, et ma neid tisleritöökotta soovitaksin. Olin raskes olukorras, sest olin ka ise siin uus ja mulle ei tulnud kasuks, kui võtsin brigaadi mehi, kes midagi teha ei oska. Samas teadsin, et kui ei aita teist, võib ta tammi muldkehasse jääda. Küsisin ühe mehe oma käealuseks. Esimesel päeval pandi ta hoovi koristama, aga et tisleritöökojas ka maalreid vaja oli, sai ta edaspidi selle töö peale, sest seda ta oskas.
Järgmisel suvel viidi mind teise laagrisse ehitustöödele. Seal oli aga vaja laastukatust lüüa ja mina ütlesin, et ei saa oma haigete jalgadega katusel olla.
Seejärel pandi tsoonis laste majakesi tegema, aga tervis läks järjest kehvamaks. Tundus, et on palavik ja läksin ühel lõunavaheajal ambulantsi. Seal kraaditi ja palavik oli 38. Võeti ka vereproov. Kuulati südant ja öeldi, et see töötab nõrgalt.
Mind pandi haiglasse ja selgus, et mul on malaaria. Eestis kutsuti seda haigust halltõveks. Meil küll malaariasääski ei olnud, aga haiged tulid ka vanasti Venemaalt sisse.
Kui haiglast kolme nädala pärast välja kirjutati, taheti mind tisleritöökotta tagasi. Ütlesin küll, et mis ma seal nüüd teen, minu tööriistad on selle aja peale kõik laiali tassitud, hakka jälle uusi tegema, aga töökoja ülem lubas, et laseb mu tööriistad tagasi anda.
Hilissuvel saadeti mind elumajade tsooni ühele hoonele uksi ette panema. Konvoi oli nii julge, et laskis mind ilma valveta lõunale ja õhtul öömajale.
Meie hulgas oli ka üks Jaapani kindral. Tema pidas eestlasi jaapanlaste sugulasrahvuseks, olevat selle kohta juba enne sõda lugenud..
Jaapani ohvitsere olevat palju siin koonduslaagrites olnud ning metsatööl ja kaevandustes surnud. Arvatavasti ei saadetud paljusid sõjavange pärast sõda kodumaale, nagu leping ette nägi, vaid tapeti ja näljutati vangilaagrites surnuks. Venemaal ei lugenud inimesi keegi, olgu nad omad või võõrad.
Ühel hommikul, kui kummardusin, et tööriistakast võtta, lõi ristluudest nagu noaga läbi ja sirgeks ma ennast enam ei saanud. Arst käskis ühel mehel mind barakki tagasi aidata. Tööle järgmistel päevadel ei läinud, vaid käisin ambulantsis, kus mu ristluid mingi sinise lambiga soojendati. Kord oli arst ka ambulantsi kohal ja küsis, kas käin tööl või on antud vabad päevad. Vastasin, et vabu päevi pole antud, aga tööl käia ei saa.
ALEKSANDER TOOTS
(Järgneb)
