Järg 21. septembril ilmunud osale
Kui ma Tartus olin, käis ta mulle iga nädal pakki toomas. Mõnikord tuli ka jala käia, sest viimase hobuse võttis Talismaa Leonhard ära ja rongiga sõitmiseks pidi tol ajal luba olema.
Meistrimehel elu kergem
Minul oli siin Boksitogorskis elu võrdlemisi hea, aga see ei olnud muidugi samamoodi reavangidel.
Kord oli katki katuselaastude lõikamise masin, kord ei saadud saekaatris palkide lõikamisega hakkama.
Tööstuse ülem käis mind kogu aeg kutsumas. Ütlesin talle küll, et miks ta arvab, et mina kõike oskama pean, aga ta kauples ikka, et tule vaatagi.
Näitasin lõikajale, kuidas tuleb saed sisse panna, ja parandasin ära neetimisel tehtud vead.
Saekaater hakkas küll käima, aga varsti saadeti see mees sealt tapiga minema ja jälle oldi hädas. Nii jäigi ka kaatri seadistamine minu peale. Mul oli muidugi kergem elada, kui selline masinamonopol kõik minu käes oli.
1949. aastal vahetati tööstuse ülem välja, tuli üks eraisik. Kreiman sai Leningradi oblasti revidendiks. Käis mitu korda ka meil revideerimas ja hüüdis alati juba kaugelt: “Tervist, Toots, kuidas elad?” Ja andis käe pihku. Ka uus ülem polnud halb mees, saime hästi läbi.
Teade ema surmast
11. jaanuaril sain Taaveti ja õe Hilda käest kirjad ema surmateatega. Ema oli kolm kuud raskelt haige olnud.
Isa suri juba 1945. aasta 8. mail, sellest sain teada tükk aega hiljem.
Mõlemad on maetud Maarja-Magdaleena kalmistule.
Peagi paigutati meid jälle ümber, kõik poliitvangid ühte suurde barakki. Meie, kes enne eraldi väikeses toas olime, saime oma voodid baraki otsaseina juurde paigutada.
1950. aasta aprillis hakkasid liikuma jutud, et meid viiakse siit uude kohta. Ühel hommikul tuldigi ütlema, et pakkige asjad. Ei tahtnud siit ära minna, sest elu oli siin talutav.
Aprilli palk maksti välja, aga minul oli see vaid 80 rubla. Sellega oli hakkama saanud minu kaasmaalane, kelle enda asemel brigadiriks sokutasin. Ta oli osa minu töid enda nimele kirjutanud, sest tema enda arvel oli väga vähe.
Kui ta mulle töökäsud alla kirjutamiseks tõi, ütlesin talle, et on valesti ja tehku uuesti, kuid uuesti ta lehti allkirja andmiseks ei toonud, ilmselt võltsis minu allkirja.
Pärast lõunasööki tulid autod värava taha ja meid hakati väravast välja saatma. Kõigepealt otsiti muidugi läbi. Ülevaataja oli täitsamees. Nägi, et mul on 300 rubla raha, aga võis olla ainult 100. Ütles, et peida mitmele poole, muidu võtavad vargapoisid kõik ära.
Algas sõit Tihvini suunas. Tee oli väga halb, auklik ja porine.
Õhtu eel jõudsime Tihvini raudteejaama, kus tuli poole ööni rongi oodata.
Rongiga viidi meid Leningradi Moskva vaksalisse ja edasi autoga sinnasamasse ümberpaigutuspunkti, kust mind kolme aasta eest Boksitogorskisse saadeti. Maipühad veetsime siin, 4. mail 1950 käsutati meid aga jälle asjadega välja, otsiti läbi ja hakati auto peale laadima, et Moskva vaksalisse viia.
Kaubavagunid topiti inimesi viimase võimaluseni täis.
Kuhu meid viiakse, seda ei öeldud, aga inimesed arvasid, et küllap Siberisse, ja nii ka oli.
Uskumatult ebainimlikud tingimused
Üks vaguni uks oli niipalju praokil, et sealt mahtus läbi toru, mille kaudu me oma ihuhädasid õiendasime. Olime kaks nädalat teel ja vagunis oli ka vanu inimesi igasuguste hädadega. Põrand oli peagi üle ujutatud, koristada polnud aga millegagi ega kuhugi. See tähendas, et mina ja veel mitmed, kes narikohta ei saanud, pidime magama virtsa sees maas.
Vagun haises koledasti, seal tuli elada ja ka süüa, kui leivatükikest ja vedelikku, mida supiks nimetati, söögiks pidada sai.
Toptšihha jaama Altai krais saabusime 1950. aasta 16. mail. Meil kästi vagunitest välja minna ja samasse rohu peale tõsteti ka meie pagas. Oli hea tunne, kui sellest peldikust lõpuks välja sai. Ilm oli ilus, päike paistis heledasti. Liikuda ega püsti tõusta ei tohtinud, sinnasamasse jäime ööseks. Söök, mis toodi, oli veidi parem kui see, mida sõidu peal anti. Mul oli pagasis söögipoolist, kuid seda ei saanud enne laagrisse jõudmist kätte.
Elu ja surma küsimus
Hommikul öeldi, et laagrisse on
Mõne tunni pärast tuli auto ja meid käsutati sinna peale. Kümne kilomeetri sõidu järel tundsin, et kõht on lahti, vaja on maha minna. Jõudsime jalakäijatele järele ja nende hulgas oli mõni väsinud, kes vaja auto peale võtta. Ma tahtsin maha minna, aga mulle öeldi, et sa ei jõua kõndida ja lastakse teel maha. Tulin siiski auto pealt maha. Alõi jõeni, kust laagrisse veel pool maad, pidi olema neli kilomeetrit. Sealt pidi jälle autodega edasi viidama. Mõtlesin, et mis see maa minna on, Boksitogorskis tammusin päevad läbi mööda tsehhi.
i
(Järgneb)
i
ALEKSANDER TOOTS
