Järg 15. detsembril ilmunud osale
Krasnoje Seloos ei olnud elul väga viga, raskusi tegi vaid see, et me ei osanud kuigi palju vene keelt. Külakoolis õpitu oli nigel, isa õpetas küll kodus juurde, aga ikka oli vähe. Nikolai II ääremaade venestamise taktika ei olnud järelikult eriti aidanud.
Peagi selgus, et meil selle hüppeskäimisega siiski vedas. Vahepeal oli minu rühm otse lahingusse saadetud, aga nüüd jäin mina maha. Mindki saadeti varsti minema, aga selle vahega, et me ei läinud otse sõjaliinile. Mind saadeti 18. diviisi, mis asus Riia lahe ja ranniku kaitsele Pärnust kuni Salatsini. Meie rood saadeti Heinaste (Ainaži) alevikku, seal jagati uuesti. Mind määrati Salatsi 431. jalaväe diviisi Tihvini polgu 8. roodu. Nii läks terve aasta, enne kui lahingusse jõudsin.
Salatsiski polnud elul väga viga. Kaevasime kaitsekraave ja kaevikuid, vahetevahel oli ka õppusi või kolasime niisama ringi.
Vangi võetud laev
1915. aasta mai lõpul olid Liibavi ja Meemel juba sakslaste käes. Juuli alguses läks liin juba piki Zolotaja Lipa jõge. Juuli keskel anti venelaste kindralile luba Varssavi maha jätta. Kõik Vene poole langenud jäid sakslaste matta.
6. septembril asus Vene keiser Nikolai II ise vägesid juhtima. Venelased olid kaotanud Kuramaa, Leedumaa, kuid polnud veel löödud – sõdureid oli veel külluses.
Meie olime sellel ajal kaitsel, sest sakslaste rinne oli Riia all.
Kord nägime mere ääres, et üks suur ristleja moodi laev on lähedal, väike laev kõrval. Mõne minuti pärast kihutas roodukomandör ratsahobusega meie juurde ja käsutas meid joostes relvade järele. Ta ütles, et merel on vaenlane, kes võib iga hetk dessandiga maale tulla. See oli sama laev, mis oli käinud augustis Pärnut pommitamas.
Sama ristleja oli ka Pärnu alt ühe Vene rannasõidulaeva koos meeskonnaga vangi võtnud. See oligi sama väike laev suure kõrval. Sellest rääkis mulle hiljem üks mees, kes oli samal laeval ja sõja lõpuni Saksamaal vangis.
Salatsis olles käisime lahe ääres kaitsekraave kaevamas ja aedades õunu ja ploome varastamas ka.
Õlu, mis niitis jalust
Ühe kahuripesa läheduses oli talu ja ka rehi, kus oli hea ennast soojendamas käia. Seal olid ka viljahunnikud põrandal. Näppasime sealt teri ja viisime ühe eestlase kätte tallu, et ta meile õlut teeks. Sügisel, kui ilm juba külmem oli, kutsuti meid õlut jooma. Korraldasime asja nii, et kõik viljatoojad korraga minna saaksid. Kui olime sellele talule kõige lähema kahuri juures valves, läksime kõik postilt ära tallu. Sinna oli maad üle versta ja kahur jäi valveta.
Õlu oli hea ja kange, jõime seda küllaltki palju. Üks poiss jäi päris purju, oli kummuli laua peal ja pühkis mütsiga lauda. Mõtlesin, et nii see küll ei lähe. Kui korrapidaja ohvitser avastab, et oleme kõik postilt ära tulnud, antakse meid tribunali alla ja lastakse maha. Läksin ruttu tagasi valvepostile ja ei jõudnud seal kauem olla kui ehk pool tundi, kui ohvitser ratsa kohale tuli. Kandsin ette, nagu kord nõudis, et midagi erakorralist juhtunud ei ole. Ütles, et tubli, aga kus teised on? Vastasin, et läksid rehe alla sooja. Nii pääsesime kõik eluga, aga õhtu jõudis kätte ja tuli vahetus. Andsin posti üle ja läksin teisi otsima. Ühe poisi sain rehe alt kätte, teise leidsin pika otsimise järel parsilt magamast. Ta oli nii purjus, et ei suutnud liikuda. Läksimegi kahekesi ära ja jätsime Sarka sinna magama. Barakis oli aga alanud talveriiete väljajagamine. Anti soe pesu, vatipüksid ja -kuub ehk puhvaika, talvemüts ja kindad. Võtsin siis Sarkale ka riided välja. Veel teisel päeval ei võtnud ta jalgu alla, üks teine poiss kandis ta karauuli, aga uus postileminek tuli peale, ohvitserid liikusid ringi, ei saanud poissi näidatagi. Kandsime ta uuesti parsile magama ja alles kolmandal päeval võttis jalad alla. Selline oli õlle vägi, mille see eestlasest talumees seal tegi.
Augusti alguses oli ka kolmas vend Taavet mobiliseeritud. Nii olime kolmekesi kaitsmas maad, mida meil ega meie isal tegelikult polnud. Kui isa väikest maja ehitada tahtis, ei saanud ta ruutmeetritki maad. Sel ajal, kui sõtta minna tuli, elas meie pere Igavere külas Sepa talu maa peal väikses majas ja see polnud meie oma. Meil oli vaid Vene keiser, kelle eest sõdida.
Kaksikvend jäi sõtta
Augustis sain kodunt kirja, et vend Johannes on langenud. Üks Viljandimaa mees, kes temaga koos lahingus oli, arvas, et ta sai surma oma poole kahurist, sest need tulistasid lähedalt üle soldatite peade. Langenud jäänud kõik sõjaväljale maha.
Detsembris viidi meie rood Salatsist Heinaste (läti keeles Ainaži) kitsarööpmelise raudtee jaama. 12 versta tuli minna jalgsi, seejärel rongiga Volmerisse (Valmiera) ja sealt mööda laiarööpmelist raudteed Tartusse. Sain sellest koju teate saata, vanemad sõitsid Tartusse, kuid meie olime juba edasi sõitnud.
Meiega koos pandi rongile veel austerlastest sõjavangid ja sõit läks Riia suunas.
Sõjavange valvama
Pooled meist jäid Koltzeni mõisasse, meid saadeti ülejäänud vangidega Noobeni (läti k Nabe) mõisasse. See oli Lemsalu (Limbaži) linna lähedal ja vangid tegid seal kindlustustöid, kaevasid kaitsekraave ja „rebaseurgusid”. Meie jäime sinna konvoideks ja valvuriteks. Vangid olid toredad mehed, palju haritumad ja viisakamad kui venelased, mina sain nendega hästi läbi. Aga tolasid on iga rahva hulgas. Meil oli üks Jürgenthali nimeline Tallinna mees, umbes neljakümneaastane. Hommikul mõõdeti igale vangile norm kätte, palju ta õhtuks peab kaitsekraavi kaevama. Maa oli sügavalt külmunud ja üks austerlane ei jõudnud normi täis kaevata. Jürgenthal läks ja virutas talle püssipäraga. Noomisin teda selle eest, aga ta vastas mulle, et kas sina, noor kalkun, tuled mind õpetama!
i
ALEKSANDER TOOTS
