Järg 14. septembril ilmunud osale
Tuldi jälle minu juurde, et mõelgu ma midagi välja, kuidas need lõiked tehtud saaksid. Seadsin oma universaalse kreissae ka nende lõikamiste tarvis.
Leiti mees, kes hakkab lõikama. Näitasin talle ära, kuidas seda teha, ja läksin magama, sest oli öövahetus.
Mitu ööpäeva mängulennukite seltsis
Kui hommikul töökotta läksin, olid tsehhiülem ja kontrollmeister (OTK) juba seal ja hädas. Üle 300 mootori oli lõigatud, kuid ükski detail kokku ei läinud! Paluti, et hakkaksin ise lõikama. Võtsin selle töö enda peale ja et plaan ohus ja ilmselt ka ülemuste preemiad, siis töötasin mitu ööpäeva järjest. Üks OTK meister oli vene naine, see tuli mulle appi, võttis valmis detaile eest ära ja tõi uusi asemele.
Lõpuks said kõik 5000 tükki lõigatud.
Tööstuse ülem, juut Kreiman tuli mulle ütlema, et läheksin magama, aga enne sööksin sööklas kõhu täis. Viis mu vahiruumist läbi, endal plära kogu aeg jooksis — oli hea meel, et töö tehtud sai.
Kord läksin ülevaatajaga magamisasemete pärast riidu. Töö ajal paigutati meie barakist kõik teise barakki ümber ja need, kes hetkel kohal olid, võtsid paremad ehk alumised narikohad ära. Ütlesin, et meie peame saama vähemalt pooled kohad alla, ei ole nii, et meie brigaad, kes laagris töö poolest esikohal on, saab kehvemad asemed. Ülevaataja vihastas ja käratas, et kui ma vastu ei võta kohti, viib ta mu kartserisse. Mina vastasin, et küll laagriülem mu sealt välja toob. Mõne päeva pärast rääkisingi laagriülemale selle magamiskohtade loo ära.
Eraldi korterisse
Mõne päeva pärast viidi mind uude korterisse. See oli eraldi väike tuba, kuhu paigutati peale minu veel kolm raamatupidajat, viis kunstnikku ja lukksepp. Meil oli ka eraldi päevnik. Üks koht oli veel vaba ja kutsusin sinna eesti mehe Aareste.
Siit ei olnud meil vaja ka väljas loendusel käia, meid loendati toas.
Mind viidi üle meistrite brigaadi ja sööklas ka meistrite lauda. Sööklas oli üks nurk sõrestikaiaga teistest eraldatud. Seal sõid ka stahhaanovlased ehk eesrindlased, aga nende toit oli siiski meistrite omast kehvem.
Meil oli lõunaks tavaliselt kaks kotletti või praetud loomaliha. Supp ja puder olid ka paremad ja leiba anti
Ettekandjaks, kes meile kõik lauale tõi, pandi laagri kõige ilusam tüdruk. Ka kohvi pakuti ja lilledki olid laual! Nii oli see lühikest aega, siis läks toit jälle kehvaks. Ettekandjaneiule hakkasid mehed külge lööma, seepeale saadeti tüdruk minema ja ettekandjaks pandi kõige vanem ja kõveram mutt.
Au ja kuulsus
Tööstusel oli ka autahvel, kuhu pandi välja avangardistide, rekordimeeste ja stahhaanovlaste fotod. Minu foto pandi ka autahvlile, olin avangardist.
Kunstnik maalis lausa minu portree, mis Leningradis näitusele välja pandi. Magamiseks sain raudvoodi vatimadratsiga, ka voodilinad.
Hakkasin saama palka 160 rubla kuus, mõnikord 178 rubla.
Kord küsis tööstuse ülem, kas mind keegi kodunt vaatamas on käinud, ning soovitas, et ma koju kirjutaksin, et antakse kokkusaamiseks kas või kolm päeva, kui naine siia sõidab.
Ma siiski ei tahtnud, et naine minu pärast sellist vaeva näeks. Leningradis tuli tavaliselt mitu päeva oodata, et edasisõiduks rongipileti saaks. Koju oleks tulnud keegi võtta, kes seni loomi talitab, samuti oleks tulnud maksta tõlgile, sest Hilda vene keelt ei osanud. Tal oli niigi mulle pakkide saatmisega palju vaeva. Kui vahepeal pakisaatmine keelatud oli, saatis ta panderolle ajalehtede ja ajakirjadega. Paberirullide sisse pani rasvaga üle valatud kuivikuid või hernejahu. Seda oli vähe, aga rohkem ikka kui päris ilma. Hilda pani ajalehtede vahele ka tubakalehti. Ajalehed ja tubaka müüsin ära ja sain leiba osta.
i
(Järgneb)
i
ALEKSANDER TOOTS
