Järg 24. augustil ilmunud osale
1946. aasta suvel kurtsin komisjonis valusid paremas puusas. Mul oli seal ilmasõjast saadik miinikild sees, aga tookord ma ei läinud sellega isegi sidumisele.
Mind vaadati läbi ja kirjutati suurde vangla haiglasse. Tehti küll kahel korral röntgenipilt ja hoiti kümme päeva sees, aga siis saadeti tagasi töökohta.
Seal pandi mind varsti tehnilise meistri abiks. Kahtlesin algul, kas võtta see koht vastu, sest siis tuli jälle kaheksa tundi tööl olla, aga kambrikaaslased, kellega hästi läbi sain, soovitasid minna. Nüüd pidin ainult meestele töö kätte andma ja detailide täpsust kontrollima. Sain ka
Ei saanud päris täpselt aru, miks siinses vanglaagris selline kerge elu oli, aga ikka räägiti, et välismaistele komisjonidele näitamiseks.
Vangid rääkisid ka, mis mujal juhtunud oli. Rong tapivagunitega oli mingis väikeses jaamas kinni peetud. Vangid käsutati välja ja kästi riidest lahti võtta, et minnakse sauna. Väljas oli kakskümmend kraadi külma ja inimesed valati voolikutest veega üle, soovides neile veel irvitades hüva leili. Siis kamandati vagunitesse tagasi ja hommikuks olid elus vaid üksikud.
Molotov oli andnud käsu vange hävitada, sest laagrites ei jätkunud toitu.
1947. aasta 10. juulil olin komisjonis ja mulle anti teada, et lähen tappi. Olin just korraga kaks pakki saanud. Mul oli sinki, võid ja muud toidukraami ja 400 rubla raha. Toitu kaasa võtta ei saanud ja oli ka teada, et tappisaadetavate kambrisse tulevad vargapoisid. Jagasin toidukraami eestlastele ära, endale jätsin ainult poolekilose tüki pehmet sinki.
Kambris hakkasid vargad mind ründama, neid oli mitukümmend meest ja pidin ära andma kõik, mis mul oli.
Raha jäi siiski minu kätte, selle palusin ühel eestlasest kaasvangil kassasse maksta, et see mulle uude kohta järele saadetaks. Pool sellest jõudis minuni.
Enne tappisaatmist otsiti vangid veel põhjalikul läbi. Ühtki paberitükki, pliiatsit ega kirja ei tohtinud kätte jääda. Minult polnud muud ära võtta kui poja pilt ja kirjamargid. Läksin ühe ohvitseri juurde ja ütlesin, et miks postmargid ära võeti, see on ju raha ja kui see ei tohi minu käes olla, siis makske kassasse, aga ära visata ei tohi. Selle peale anti margid mulle tagasi.
Kui tisleritsehhis töötasin, andsin kord ühele venelasest vangile 17 rubla laenuks. See mees oli varguse eest kinni mõistetud, aga ta oli nii aus, et kui kuulis minu tappisaatmisest, otsis mind üles ja andis selle raha mulle ära. Nii sain osta uues kohas kirjapaberit, et koju kirjutada ja oma uus aadress anda.
Moskva vaksalist läks sõit Boksitogorskisse. See oli Leningradist
Boksitogorski asula oli laugjas orus, vangilaager mäe peal metsa ääres.
Laager oli piiratud ühekordse kõrge traataiaga, sellest mõni meeter seespool oli tikkude peal traat, mis oli tsooni piiriks. Vang, kes sealt üle astus, lasti hoiatamata maha.
Ma ei tahtnud tegelikult Leningradist ära tulla ja ka sealse tööstuse ülem oli mind peavalitsuse kaudu tagasi küsinud, kuid sellega poldud nõus. Mind oli tunnistatud invaliidiks ja Boksitogorski laager oli just invaliididele asutatud.
Siin olid enne meid olnud saksa sõjavangid. Seintel olid joonistused, millel saksakeelsed tekstid juures. Mõned teadsid rääkida, et kunagi oli siin klooster.
Olin kaks ja pool aastat kivimüüride vahel olnud, polnud näinud päikest ega rohuliblet, rääkimata mullale või rohelisele murule astumisest. Siin võisime nii päeval kui öösel käia barakkide vahel. Kui aega oli, võis isegi rohumaale päikese kätte selili visata.
Esimestel päevadel polnud muud tööd, kui parandasime aedu barakkide vahel, mis meid, poliitilisi, varastest eraldasid.
Päeva toit oli aga vaid
Selles esimeses tapis, millega mina tulin, oli veel kaks eestlast, aga need surid siin mõne nädala pärast just nälja tõttu. Mina olin eelmises laagis paremini toidetud ja pidasin esialgu vastu. i
ALEKSANDER TOOTS
