Kommenteerib poeg Paul
Kui aastakümneid hiljem isa toimikute juurde pääsesin ja neid lugeda sain, selgus, et väidetavate ülekuulamiste protokollid olid vormistatud kuupäevadel, mil need toimuda ei saanudki.
Kaks ülekuulamisprotokolli kannavad 1944. aasta 23. novembri kuupäeva, kuid sel ajal viibis Aleksander Toots veel Saadjärve vallamaja keldris ja seal kedagi üle ei kuulatud.
Tegelikult ei otsustatudki midagi süüdistusmaterjalide järgi, vaid otsus oli langetatud juba enne arreteerimist. Kõik muu oli palagan.
7. juulil 1945 anti poliitvangidele Stalini amnestia. See oli tegelikult vaid mõnitamine, sest nägi ette vabastada vaid need, kellele oli mõistetud viis aastat vabadusekaotust. Sellist karistust aga poliitvangidele ei mõistetudki, põhiline oli 10 või 25 aastat või surmanuhtlus.
Pakke võeti vanglas jälle vastu, süüa oli küllalt, aga süüa kõhulahtisuse tõttu ei saanud. See oli tüüfus, mõned olid haigestunud juba jaanuaris ja mõned ka surid sellesse.
Jaani tänava vanglas lasti meid ka õue jalutama, kuid ühel päeval ei jaksanud ma enam kõndima minna. Kambrikaaslased ei jätnud mind aga sinna ja aitasid välja minna. Nad ütlesid, et kui sa ühel päeval ei tule, siis sa ei tule järgmisel päeval ka ja viiakse varsti, jalad ees.
Auto viis iga päev laipu Tähtvere metsa.
Meie hulgas oli ka mehi, kes teisi kinni olid saatnud, kuid lõpuks toodi neid endid ka vangi. Siin oli üks mees Tartu lähedalt, kes oli käinud pärast sakslaste taganemist talusid rüüstamas ja nende omanike peale kaebamas. Kui tal enam kellegi peale kaevata polnud, pandi teda ennast ka kinni.
Aasta hiljem, 1946, kui jala pärast Leningradis haiglas olin, juhtusin temaga samasse palatisse. Talle oli mõistetud 25+5 ehk 25 aastat vangistust ja 5 asumist.
Ka Elkeniga meie külast tehti nii, et värvati agendiks ja lasti vabaks, et ta siis aeg-ajalt käiks ennast n-ö näitamas. Talle ei andnud aga kohalikud rahu, viisid eesotsas Kiima Eduradiga ta jälle kinni, kust ta kohe lahti lasti ja esimese asjana Kiimat tervitama läks. Kes aga piisavalt andmeid ei andnud või üldse midagi ei rääkinud, need viidi lõpuks ikka kinni. Elken viidi viimast korda ära 1949. aasta mais ja sai koju 1956. aastal.
Aga 1945. aasta 20. augustil viidi mind Tartus Veski tänava arestimajja ja öeldi, et peetakse kohut. See protseduur kestis ehk vaid 10 minutit. Loeti ette uurija protokoll, küsiti, kas olen nii rääkinud, ja loeti ette kohtuotsus: 10 aastat töölaagrit ja veel viis aastat poliitiliste õigusteta asumisel viibimist, samuti isikliku vara konfiskeerimine.
Lugedes sõjatribunali kirjavahetust Saadjärve valla täitevkomiteega varanduse konfiskeerimise teemal, selgus, et ülevalt anti korraldus Aleksander Tootsi, kelle elukoht oli Tartu maakonnas Saadjärve vallas Ivanurme (!) külas, varandus konfiskeerida, maha müüa ja summad riigi tuludesse kanda.
Nüüd oldi vallas hädas, sest mu isa varandus oli juba 1944. aasta novembris röövitud ja omavahel jagatud. Müüa ei olnud enam midagi ja meilt polnud enam võimalik midagi nõuda ka, sest oleksime nimeliselt öelnud, kes kraami minema viis.
Kus aga häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Vene keeles kirjutati minu nime Toomc, nii võis seda nime ka Toomeks lugeda. Ja vastatigi vallast, et Saadjärve vallas pole Toom, Aleksandri nimelist meest elanud!
Selle tõendiga lõpeb ka Aleksander Tootsi toimik. P.T
Kodumaalt ära
Kohtust viidi teise kambrisse, kus oli juba päris hea olla, sai sirgelt magada ja ka kõndida. Kambri trellitatud aknad võisime päeval lahti hoida. Öösel seda teha ei saanud, sest meil oli akna peal söögikraam, öösel oleksid aga valvurid selle ära varastanud. Meid lubati ka lühikeseks ajaks hoovi peale jalutama.
1945. aasta 1. oktoobri õhtul anti meile kambrisse juukselõikusmasin, kästi juuksed maha ajada ja pärast seda saadeti meid sauna. Oli selge, et nüüd viiakse Tartust ära.
Järgmisel päeval kästi kõigi asjadega õue peale tulla ja kõnnitati Tartu jaama. Meid oli umbes sada inimest, põhiliselt mehed, aga olid ka mõned naised, üks neist rinnalapsega.
Jaamas aeti vagunisse, kus ööbisime, sõitma veel ei hakatud.
Vagunid olid kahekorruseliste naridega ja trellitatud akendega.
3. oktoobri hommikul hakkasime liikuma. Ilm oli päiksepaisteline ja tuulevaikne. Tabivere jaamast sõitsime mööda kella ühe paiku. Puud olid kirjud ja kollaseid lehti oli juba maas. Lootsin, et ehk näen mõnda tuttavat, aga ei näinud kedagi.
</p>Enne Mullavere teivasjaama oli koht, kust oli kaugelt näha minu kodu Kütti talu. Vaatasin veel viimast korda oma talu hoonete katuseid, juba kolletama löönud saunakaske ja vahtraid keldri ees. Jätsin mõttes kodumaaga jumalaga, teadmata, kas kunagi veel siia tagasi saan.
Rongis korraldati läbiotsimisi. Meie konvoeerijad olid toored ja koledad inimesed. Ma ei ole terve eluaja jooksul, ka sõjas mitte, nii koledaid inimesi näinud ega nii roppe sõnu kuulnud. Igal võimalikul juhul peksti vange püssipäradega. See kõik näitas nõukogude venelaste kultuuri, mis meil seni puudus ja mis nemad siia tõid. Julgeolekusse valitigi tööle inimesed, kel oleks paju füüsilist jõudu, aga vaimne alaareng.
ALEKSANDER TOOTS
