Järg 13. juulil ilmunud osale
Sisse tulid üks vene ohvitser ja paar NKVD sõdurit. Ka kaks oma valla meest olid kaasas, need olid Kiima ja Tulin. Läksin eestuppa neile vastu. Käsutati käed üles ja otsiti läbi. Teatati, et olen arreteeritud. Mind jäeti eestuppa ja siis algas tuhnimine tubades. Relvi ega laskemoona ei leitud. Seekord ka ei varastatud midagi.
Eestoas olid mul lauad puutöö tarvis lae alla kuivama seatud. Nende peal oli kott kahuri padrunist võetud püssirohuga. Ohvitser nõudis, kus on püss. Selgitasin, et püssirohi on võetud kahuri padrunist. Ohvitser jäi esialgu rahule, aga seesama oma valla mees Jüri Tulin andis nõu, et nõua aga püss välja. Ütlesin talle ja ohvitserile, et olete mõlemad vanad sõjamehed, üks selles sõjas sõdinud ja teine endine valgekaartlane. Te peate teadma, et selle püssirohuga püssi lasta ei saa. Seepeale jäädi vait.
Tulini Jüri kutsuti Vene Jüriks, sest ta oli Venemaa kodusõja ajal valgekaartlane ja jäi pärast Eestisse enamlaste eest varjule. Ta elas Piiri kuusiku juures Kõdu talus. Siin sai temast aktiivne punastele pugeja.
Naine pani mulle sinki, võid ja leiba kaasa ja tuligi mul tema ja pojaga jumalaga jätta. Mõlemad jäid nutma.
Seda valu, mis mina sel ööl oma kodunt ära minnes tundsin, ei saa sõnadega kirjeldada, seda teavad vaid need, kes ise need tunnid, päevad ja aastad läbi on elanud.
Õues ootasid hobused vankritega. Kiima Eedu oli esimesel vankril, püss käes. Sõideti Elkeni poole, kust Karl peale võeti, seejärel Aaslavale, kust kedagi kätte ei saadud. Kokku saadi kaheksa meest.
Kõigepealt viidi meid Saadjärve vallamaja arestikambrisse.
Ka minu vara konfiskeeriti täielikult. Kui koduõuest välja sõitsin, ei jäänud sinna midagi, mis seaduse järgi minu oma oleks olnud. Seitse hektarit maad jäeti siiski esialgu naisele.
Ka minu seljariided, mis koju jäid, läksid kirjade järgi müüki, kuid tegelikult võtsid varanduse endale endised pätid, vargad, paadialused ja ahned kehvilud oma külast, Voldist ja Koogilt. Seda tehti läbiotsimistel, mida pärast minu vangiviimist peaaegu iga päev korraldati.
Vallamaja arestikambrist Tartu vanglatesse
Saadjärve vallast arreteeriti sel korral 35 inimest.
Teadsin, mis mind ees ootab. Kunagi hiljem, kui juba Venemaal olin, kirjutas naine mulle, et nad tahtsid tookord Pauliga mind veel vallamaja juurde vaatama tulla, aga tee oli jääs ja hobusel suverauad all. Jätsid hobuse Vestlite juurde ja tulid sealt jalgsi vallamajja, aga meid oli juba ära viidud.
Ilm oli udune ja sadas peenikest vihma. Sootaga kõrtsis käisime pooleks tunniks sees ennast soojendamas ja siis mindi jälle edasi. Konvoimeeste kohta ei saa midagi halba öelda, nad olid mõistlikud.
Kurikuulus “hall maja”
Õhtu eel jõudsime Tartusse ja meid viidi Pepleri ja Riia tänava nurgale “halli majja”.
See maja kuulus muide omal ajal Zimmermannile, kelle nimi oli pärast eestistamist Sõmermaa.
Temal olid siin enne sõda esimesel korrusel poeruumid, nahkgalanteriitööstus ja keldris külmkambrid toiduainete hoidmiseks. Ülemised korrused olid ette nähtud hotelliks.
Esimene ohver oli selles majas omanik ise, kes 1940. aastal hukati. Kui sakslased sõja ajal sisse tulid, asus samas hoones nende komandatuur ja gestaapo, venelaste naasmise järel jälle NKVD.
Hiljem anti maja EKP Tartu rajooni täitevkomiteele. Siis asusid julgeolekutöötajad Vanemuise 21 ehk “sinises majas”, Riia tänava maja allus aga endiselt KGB-le.
Kes “halli maja” uksest sisse toodi, oli ilma nimeta, tal oli vaid number. Teisel korrusel kuulati meid üle. Kutsuti ühekaupa sisse, teised ootasid koridoris. Minult küsiti lühidalt, kas olin Omakaitses, kas käisin valves ja haarangutel. Vastasin, et valves käisin, haarangutel mitte. Elkeni Karl kutsuti ka teist korda ülekuulamisele. Kui pärisin, mida temalt veel küsiti, ei tahtnud ta midagi öelda.
Kord rääkis ta omakaitselaste seltskonnas mingist tapmisest, kus ka tema asjaline oli. Arvasin, et suur suu maksab talle nüüd kätte.
Mõne aja pärast kõnnitati meid läbi linna Jaani tänava vangla juurde, Elken jäi sama maja keldrisse. Millegipärast ei võetud meid Jaani tänaval vastu ja tulime jälle Riia tänavale tagasi.
Meid valvati üsna hõredalt, ööseks jäi meiega ühte tuppa püssiga punaväelane, kes ise ka koikusse magama heitis. Meie võisime käia sisse-välja, nagu tahtsime, kuid keegi ei teinud katset põgeneda. Öösel oli mul vaja välja asjale minna. Küsisin valvurilt luba ja läksingi üksi. Tegelikult oleksin võinud siis sealt vabalt ära tulla, hoonel planku ümber ei olnud ja ka ühtki valvurit polnud näha. Aga mõtlesin, et kui kodunt ei põgenenud, siis siin pole ka enam mõtet ära minna.
Vaatasin ringi, Tiigi tänava majad olid enamasti kõik põlenud.
Tõeline piinakamber
Järgmisel hommikul kõnnitati meid jälle Jaani tänava vanglasse. Ühte väiksesse tuppa tuubiti seal sisse 35 meest. Mõõtsime huvi pärast toa ära, see oli üheksa ja pool ruutmeetrit. Magasime põrandal kahes reas, jalad vastamisi ja üksteise vahel. Kui jalad sirgu ajasid, ulatusid need vastasmagaja lõua alla.
(Järgneb)
i
ALEKSANDER TOOTS
