Järg 8. detsembril ilmunud osale
Kord olin talvel Raigastvere külas Pällu talus tädipoja Jaan Mölderi juures ja läksime metsa puid tooma. Vend Johannes oli Kassema külas Kõrtsi talus sulaseks ja läks samal päeval hobusega talu külalisi Tabivere jaama rongi peale viima. Tagasi tuli Pällu kaudu, et minuga mõni sõna juttu ajada, aga me olime tädipojaga veel metsas. Johannes sõitis musta hobusega õue, endal suur tulup ehk reisikasukas seljas. Perenaine tuli laudast välja: “Taevane jumal, Aleks, mis on juhtunud, kus Jaan on?” Johannes hakanud naerma ja perenaine pahandanud, et mis sa veel naerad. Johannes siis seletanud, et tema on Johannes, Aleksi vend.
Viimase aasta enne sõttaminekut olin sulaseks Sudiste külas Võõsiku talus. Seal oli päris kena olemine.
Esimene maailmasõda ehk Ilmasõda
Edasi pööras ajalugu uue lehekülje, lükati käima sõjavanker ja 31. juulil 1914 kuulutas Venemaa välja üldmobilisatsiooni ja see Ilmasõda, nagu rahvas ütles, algas ka Eestile. Eestlastele jätkus ju sõda veel Vabadussõjaga ja kestis seega kokku viis ja pool aastat.
Tartust asusid eestlased sõtta teele Krasnojarski polguga, milles oli 4000 meest, neist eestlasi 3000. Mehed olid tuliuutes mundrites, enne ärasõitu peeti neile jumalateenistus, mis oli sisuliselt matusetalitus. Esimesel sõjakuul häviski Krasnojarski polk peaaegu täielikult.
Eestlasi läks sõtta umbes 100 000 ja langes 10 000. Paljud invaliidistusid. Soome kuulus tol ajal küll Vene keisririigi alla, kuid sealt eristaatuse tõttu ei mobiliseeritud.
Rahuajal oleks minul ja Johannesel tulnud minna sõjaväekomisjoni 1915. aasta oktoobris või novembris, sest sõjaväkke võeti 21-aastaselt. Nüüd võeti sõjaväkke muidugi nooremalt. Ega sellel ajal eriti ei usutud, et suur ja kaua kestev sõda tuleb, Euroopa pidi selleks liiga haritud olema.
Johannes läks esimesena
Detsembris 1914 sain teada, et minul ja Johannesel tuleb veebruaris komisjoni minna. Olin Võõsikul sulaseks, kui Johannes sinna tuli ja mind koju kutsus, et oleme need viimased päevad kodus.
5. veebruaril 1915 olime mõlemad komisjonis. Küsiti, kas oleme omavahel rääkinud, kumb tahab kohe minna, mõlemat korraga ei võeta. Ütlesin, et kumb võetakse, see läheb. Näidati Johannese peale. Mina jäin sellest ajast peale ratnikuks ehk maakaitseväelaseks, Johannesele anti käsk ilmuda 8. veebruaril Jurjevisse – see oli 1917. aastani Tartu ametlik nimi.
8. veebruari hommikul küsisin Aavastiku talust hobuse ja viisin Johannese Tartusse. Hobuse jätsime Silmani hoovi ja siin jättis isa oma pojaga, keda ta enam ei näinudki, jumalaga.
Mul oli ütlemata valus vaadata, kuidas isa Johannesele kätt andis. Teadsin, et sellest sõjast tulevad vähesed eluga tagasi.
Johannes jäi mõneks päevaks veel Tartusse, aga kui soldateid rongi peale saadeti, läksime emaga veelkord Tartusse. Ema jaama kaasa ei tulnud, aga mina sain minna koos ärasaadetavatega kolonni, sest me olime vennaga nii sarnased. Kui Johannes vagunisse läks ja aknast välja vaatas, valgusid mul silmad vett täis. Alma Laasman Navalt Sõnni talust oli ka kedagi saatmas ja tuli mind lohutama, et ehk on Johannesel õnne ja tuleb ikka tagasi.
Sõitsime emaga koju, mõne päeva pärast läksin Kassema külla Kõrtsi tallu Johannese eest sulaseks.
Kaksikvennaga saatust jagama
Peagi tuli ka mulle käsk ilmuda 4. aprillil Tartusse Tallinna kasarmutesse. Vallast anti Kõrtsi tallu käsk, et mind tuleb hobusega sinna kohale viia. Tartus anti aga mulle veel kolm päeva aega, võisin koju tulla. Kui uuesti kasarmusse tulin, viidi meidki jaama, pandi vagunitesse ja saadeti Krasnoje Selooosse, kus olime õppustel. Tartust olime kolmekesi, peale minu veel Birk ja Koplus. Koplus viidi kohe ohvitseride kooli, meid kahte mõisteti sõjaliinile täienduseks.
Suvistepühad oli tulekul ja pidasime Birgiga plaani, et peaks minema hüppesse, jõuaks pühadeks koju. Sealt sai üle Narva ja Tapa rongiga Tartusse sõita. Pühadelaupäevaks määrati mind karauuli ehk vahipostile, aga jätsin sinna minemata. Birk tõi minu erariided ka kasarmust ära, soldatiriietes oleks meid kohe kinni võetud. Saime köökide taga suure rohu sees kokku. Tuli minna üle õppeplatsi, kus üks ohvitseride seltskond raha peale kaarte mängis, aga meid ei pandud õnneks tähele. Läksime raudteejaama ja võtsime paari jaamavahe peale piletid. Siis vahetasime uuesti soldatiriided selga, et tasuta sõita saaks. Nii saimegi pühadeks koju. Leppisime Birgiga kokku, et kümne päeva pärast tulen ma tema juurde Tartusse ja siis sõidame koos tagasi. Ma tulin Tartusse, aga tema ei tahtnud veel ära minema hakata. Tartus peeti parajasti meiesuguste jooksikute peale haarangut. Olime kaks päeva Birgi kodus sealauda lakas varjul ja siis sõitsime väeossa tagasi.
Barakkide juures tuli rühmaülem meile vastu. Tervitasime teda, nagu ette nähtud, aga ta ütles, et meid juba otsitakse. Läksime koos teistega õppeplatsile, aga sealt kutsuti meid roodu kantseleisse ja teatati, et meid on antud sõjakohtu alla. Meid määrati viieks päevaks püssi alla. Iga päev pidime seisma neli tundi rühmaülema akna all, liivakott seljas. Seisma pidime valvel ja jalga vahetada ei tohtinud.
Krasnoje Seloos ei olnud elul väga viga, raskusi tegi vaid see, et me ei osanud kuigi palju vene keelt. Külakoolis õpitu oli nigel, isa õpetas küll kodus juurde, aga ikka oli vähe. Nikolai II ääremaade venestamise taktika ei olnud järelikult eriti aidanud.
Saatus oli armuline
Peagi selgus, et meil selle hüppeskäimisega siiski vedas. Vahepeal oli minu rühm otse lahingusse saadetud, aga nüüd jäin mina maha. Mindki saadeti varsti minema, aga selle vahega, et me ei läinud otse sõjaliinile. Mind saadeti 18. diviisi, mis asus Riia lahe ja ranniku kaitsele Pärnust kuni Salatsini. Meie rood saadeti Heinaste (Ainaži) alevikku, seal jagati uuesti. Mind määrati Salatsi 431. jalaväe diviisi Tihvini polgu 8. roodu. Nii läks terve aasta, enne kui lahingusse jõudsin.
Salatsiuski polnud elul väga viga. Kaevasime kaitsekraave ja kaevikuid, vahetevahel oli ka õppusi või kolasime niisama ringi.
i
ALEKSANDER TOOTS
