Järg 1. juunil ilmunud osale
i
Parajasti tuli selle maja peremehe isa, kus me varjul olime olnud, ja küsis, et mis nad tahavad. Ütlesin, et tahavad mind maha lasta, peavad enamlaseks. See vanamees oskas hästi saksa keelt, rääkis neile, et tulen Austria liinilt ja tahan koju minna. Nüüd lasti püssid alla ja vabandati.
Jaamas läksin komandandi jutule, kes jälle eesti ega vene keelt ei osanud. Siin tuli mulle appi tõlkima jaamaülema tütar.
Komandant ütles, et võin minna vedurijuhi juurde, kui tema enda juurde lubab, siis võin sõita. Vedurijuht soovitas aga, et mingu ma vagunisse ja kui keegi mu sealt ära saadab, siis tulgu vedurisse. Vagunis ei tülitanud mind keegi, sõitsin selle rongiga Jõhvi ja sealt teisega edasi Tapale.
Rakveres tõmbas üks saksa soldat vaguniukse lahti, küsis: “Kas eesti keel?” Kui vastasime, et jah, eesti keel, siis rohkem ei tülitatud.
Tapalt jalgsi Elistvere valda
Tapal öeldi, et komandandi käest tuleb võtta ausweis ehk tunnistus, muidu ei või ringi liikuda. Seisime kõik pikas sabas, saksa soldat pidas korda, et keegi vahele ei trügiks.
Rongiliiklus oli katkestatud ja nii hakkasin Tapalt jalgsi kodu poole astuma.
Esimese öö olin Tapa lähedal ühes vanas kõrtsis, teise öö Vägeva jaama lähedal, kah ühes endises kõrtsihoones. Kolmanda öö olin juba Raigastvere külas Pällul. Oleksin ka koju jõudnud, aga Pällul elas mu teine tädipoeg Jaan Mölder ja tema poeg August ning olin öö nende pool.
Järgmisel päeval jõudsingi Sepa-Bergmani tallu tollases Elistvere vallas, kus sel ajal elasid mu vanemad. Oli uue kalendri järgi 1918. aasta 8. märts.
Nii lõppes minu sõjatee, mis oli kestnud kuu aega vähem kui kolm aastat.
Sakslased mind ka rohkem ei tülitanud, pidin ainult Kaiavere mõisas komandandi juures ennast registreerima. Seda pidid tegema kõik, kes Vene vägedest olid maha jäänud või koju tulnud.
Saksamaa ei soovinud pisiriike Baltikumis!
Sama aasta 24. veebruaril oli Eesti iseseisvaks vabariigiks kuulutatud. Suur sõda polnud aga veel lõppenud.
28. veebruaril algasid Brest-Litovskis läbirääkimised ja 3. märtsil kirjutati alla rahuleping.
Tingimuseks oli Vene vägede demobilisatsioon ning nende Poolast, Leedust ja Kuramaast loobumine. Eesti, Läti ja teised Venemaa okupeeritud alad pidid jääma sakslaste kätte kuni üldise rahuni. Tuli tunnustada Ukraina ja Soome iseseisvust.
Siiani oli selles sõjas langenud 8 646 000 ja saanud haavata 8 880 000 sõdurit.
Ajalehe Revaler Zeitung 1918. aasta 21. märtsi numbris oli kirjutatud: “Mõned päevad tagasi liikus jutt, nagu kavatseks meie oma väed Eestist välja viia…./ Ent Saksa riik ei luba eales mingite pisiriigikeste tekkimist Baltikumis. Juba majanduslikust punktist tähendaks see halvimat, mis Eestile võiks juhtuda.”
Eesti rahva üksmeelsest vastuseisust hoolimata otsustas Riiga kokku kutsutud Landesrat 12. aprillil paluda Saksa keisrit, et Eesti-, Liivi- ja Saaremaa ühendataks Balti Hertsogiriigiks ja ühendataks uniooni kaudu Preisimaaga. Sellel ajal oli aga Saksamaa sõjaline võimsus ka läänerindel murdumas. Saksamaa viis oma väed Balti riikidest, Poolast ja Lõuna-Venemaalt välja. Lenin lootis need riigid nüüd 35 000 mehega vallutada.
Puruvaeselt uude ellu
Minu sõjatee oli niisiis seljataga. Tuli otsida tööd, et leiba teenida, riideid muretseda. Enne sõttaminekut oli mul nii palju raha, et sellega oleks saanud kõik vajaliku osta, aga nüüd ei olnud sellel rahal enam väärtust.
Kui leeris käisin, ostsin talvepalitu, mis maksis 14 rubla, säärsaapad 8-9 rubla eest. Kroomnahast kamassid maksid 4-5 rubla. Palitu ja ülikond olid mul seljas ja kamassid jalas, kui sõtta läksin. Need said kõvasti kannatada, aga need sain Heinastest koju saata. Muidu oleksid nüüd mu kehakatteiks olnud ainult porised nartsud, millega kaitsekraavidest koju tulin.
Varsti tuligi Mihkel Ostrat ehk talu järgi Prossa Mihkel mind sulaseks kauplema. Tema talus olin ka enne sõttaminekut. Lubas maksta 50 Saksa rubla kuus. Siis paistis, et sellest rahast on küllalt, kuid sügiseks oli raha väärtus tohutu palju langenud. Näiteks maksis puud rukist kevadel kaks rubla, sügisel aga juba 60 rubla. Nii sain suve palgaks suure kauplemise ja nurumisega 200 rubla ja kümme puuda rukkeid. Kodus oli veel kolm rubla, mille hulgas ka see raha, mis isale-emale anti selle eest, et pojad sõjas olid.
Kogu raha eest sain lasta endale kingsepal paari säärsaapaid teha.
Vabadussõja algus
1918. aasta juulis, kui Venemaal käis kodusõda valgete ja punaste vahel, tapsid punased keiser Nikolai II ja tema perekonna, samuti perekonna arsti, lakei, kokad ja toatüdruku.
Sama aasta 28. novembri varahommikul ründas Punaarmee, mis oli loodud 1918. aasta 23. veebruaril, sõda kuulutamata Narva linna. Narvas andsid taanduvad Saksa väed parajasti rinnet eestlastele üle. Venelaste esimene rünnak löödi tagasi. Seda päeva loetaksegi Eesti Vabadussõja alguseks.
Tegin põllutööd ja puusepatööd kuni Vabadussõja lõpuni. Sellest sõjast jäin välja kui vanemate toitja, vend Albert oli veel väike, aga vend Taavet tegi kaasa kogu Vabadussõja.
<p align=”justify” />
Selle sõja lahinguid kirjeldab Karl Parts oma raamatus “Kas võit või surm”.
2. veebruaril 1920 kirjutati Tartus alla rahuleping Eesti riigi ja Nõukogude Venemaa vahel.
Sel puhul ütles Jaan Poska, et see päev on 700 aasta jooksul esimene, kus Eesti määrab oma rahva tuleviku ise, kuid hoidkem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu.
8. detsembril 1921 toimus Venemaa ja Eesti vahel poliitvangide vahetus. Meie poolt saadeti Jamburgi 43 inimest ja Venemaa poolt saadeti 70 vastu. Mõned siinsed vangid keeldusid aga Venemaale minemast!
i
ALEKSANDER TOOTS
