Järg 13. aprillil ilmunud osale
Võtsin ühe lihakonservi lahti ja sõin pealt hangunud rasva. Vedelik ja liha olid soolased. Leidsin ühe tunnelisuu ja läksin veidi allapoole, mürskude ja miinide eest varjule.
Sügavamale oli ohtlik minna, sest kui mõni mürsk oleks tunnelisuu kinni löönud, oleks ees oodanud piinarikas lämbumissurm.
Kui tuli natuke harvemaks jäi, katsusin õnne ja läksin vaatama, ehk õnnestub kusagilt vett saada. Kus kraavid veel alles olid, olid need surnuid täis. Ei olnud midagi parata, liikudes tuli üle nende minna. Sain siiski vett ja jäin ka ellu.
Minuga oli ka Rudolf Suits. Istusime temaga koos kaevikus, kus oli küll hõre katus peal, kuid pidevalt käisid miinid ja mürsud üle peade. Mõtlesime, et siit me küll enam eluga ei pääse.
Äsjasest vestluskaaslasest järel vaid pea
Veidi aega enne olin ühe eestlasega juttu ajanud, tema oli ühest teisest roodust. Nüüd, kui meid endisse kohta tagasi kästi minna, nägin tema pead kraavi kaldal näoga minu poole, kuid see pea oli kehata! Mõtlesin, et tema omastele peaks kirjutama, kuid ei teadnud, kes ta oli ja kust pärit.
Surmaväljal oli langenuid igal sammul ja igaüht jäi keegi koju ootama.
Kaardiväe polgud tulid meid välja vahetama, aga meil kästi neile öelda, et nad tulid meile appi ja me ei lähe ära. Meil kästi hiljem ükshaaval ära tulla.
Öö olime raudtee ääres. Teisel päeval taheti meid uuesti liinile saata, sest kaardiväelased olid juba puruks löödud, kuid meie ei läinud ja väga kurja käsku ka ei antud. Sõjaväes hakkas juba korralagedus ilmnema.
Läksime raudtee äärest kaugemale ühte tammemetsa. Mitu päeva kestis vihmasadu, aga meil olid lahingutes telkmantlid kaduma läinud, mõnel polnud enam sinelitki. Tegime tammeokstest löövid ja elasime nii seal metsas mõned päevad. Ühel päeval anti käsk sauna minna, aga läksid ainult need, kes tahtsid minna. Otsustasin, et vaja on ennast natuke harida, ja läksin ka. Mõned mehed tulid veel minuga kaasa.
Katelok kästi kaasa võtta. Mõtlesin, et on ikka mõni sauna moodi saun, aga mäe külje sees oli süvend, nagu oleks vesi selle sinna uhtnud. Sinna oli tehtud tamme- ja pöögiokstest lööv, millest valgus läbi paistis. Ühes katlas kuumutati vett, mida meile igaühele anti üks katelokitäis. Vihma sadas nagu oavarrest, kui seal riided maha oleks võtnud, oleksid need ju läbimärjaks saanud, kuidas neid siis pärast pesemist tagasi selga panna? Pöörasin otsa ringi ja tulin ära, kuid ei tea millest jäin pärast seda haigeks. Teised soovitasid ambulantsi minna, aga mulle see mõte ei meeldinud.
Hirmsate lahingute järel kergem elu
Vihma sadas neli päeva ja kui päike välja tuli, oli väga soe ja panime tähele, et siin on väga ilus loodus.
Siin peeti ka meie Tihvinski polgu püha. Orkester mängis, meile anti tubli lõunasöök ja magustoiduks kompotti.
Elu oli siin hea, lubati metsas jalutamas käia nii sageli kui tahtsime.
Ühel päeval tuli meie polgu komandör meie, eestlaste juurde ja küsis, kas võib meie seltsi istuda. Ei tahtnud enam oma kaasmaalaste venelaste juures olla, sest seal kõik kääris ja peeti miitinguid. Ta oli arusaaja ja haritud mees, talle punaste agiteerimine ei meeldinud.
1917. aasta juuliks olin jõudnud Kiievi lähedale tagavarapolku. Siin oli elu hea, kuigi toit oli kehvapoolne. Oleks raha rohkem olnud, oleks saanud juurde osta. Siin olid väga head mahlased pirnid, neid ostsin vahel mõne.
Kord sattusin kööki tööle ja mind pandi pekki kuubikuteks lõikuma. Panin mõned tükid taskusse ka, oli hea mitu päeva leiva peale panna. Pekk oli toores, kuid sellest polnud midagi.
Meid saadeti augustis Tšernigovi. Seal ümbruses olid liivased maad ja kasvatati palju kurke ja tomateid. Siin harjusin ma tomateid sööma, meil Eestis neid sel ajal veel ei kasvatatud. Siin oli meil samuti suhteliselt vaba elu, käisime linna lähedal metsas jalutamas. Mõnikord käisime ka linnas teatris. Piletiraha küll polnud, aga alati õnnestus kuidagi sisse pugeda.
Kord anti meile karm käsk valmistuda lahinguks. Kiievi poolt pidi tulema Kornilovi väesalk, keda kutsuti metsikuks. Kornilov oli Vene armee kõrgem ülemjuhataja, tema eesmärk oli likvideerida nõukogud ja ajutine valitsus Venemaal ning kehtestada sõjaväeline diktatuur.
Ootasime öö läbi, kuid ei tulnud kedagi.
3. septembril 1917 langes Riia sakslaste kätte ja rinne peatus varsti Võnnu (Cesise) positsioonidel. Vägede etteotsa asus Aleksandr Kerenski.
Polk saadeti laiali
Oktoobris koostati meist marsirood ja saadeti tagavarapolku. Mässu vältimiseks saadeti terve polk laiali. Juba tee peal hakkasid mehed kaduma, alguses reamehed, siis jäi ohvitsere järjest vähemaks. Viimaks andis roodukomandör saatedokumendid ja nimekirjad minu kätte, et ma mehed kohale viiksin. Tema sõitis ära koju.
Sõit kestis neli päeva, paberid näitasid, millises jaamas tuleb maha minna. Ka toitlustamine jäi minu hooleks, toitu saime etapikomandantide kaudu.
Oktoobri keskel jõudsime Kalnja külla tagavarapolku.
Andsin peagi polguülemale avalduse, et tahan rindele oma polku sõita. Kiiresti sain vastuse ja sõidudokumendid.
Just sel ajal, kui mina sõjaliini poole sõitsin, algas oktoobrirevolutsioon ja Petrogradis kukutati ajutine valitsus.
Kommunistlik partei kehtestas totaalse terrori. Venemaa kaeti koonduslaagritega, aadlikud kuulutati lindpriideks.
i
(Järgneb)
i
ALEKSANDER TOOTS
