Järg 16. märtsil ilmunud osale
Ma läksin teemajast välja käimlat otsima ja kui tagasi jõudsin, olid teised ära läinud. Küsisin tänaval inimestelt, kas keegi teab, kus on mõni sõjaväe kasarmu. Juhatuse peale leidsingi oma kaaslased üles.
See oli kevadest saati üle pika aja esimene kord, kui majas sees magada sain.
Järgmisel päeval saadeti meid ambulantsi arstlikule ülevaatusele. Näitasin oma jalga ja mind jäeti kõrvale ootama. Kui teised olid läbi vaadatud, võttis velsker mind uuesti ette ja hakkas tokiga, mille otsas natuke vatti, mu haavas uuristama. Oli väga valus, mul sai süda täis ja käratasin: “Kas sa arvad, et see auk on puu sees! Kui ma sulle ühe virutan, siis oled järgmine kord targem!”
Laatsareti põrandale lamama
Velsker läks sõnagi lausumata minema ja varsti tuli noor arst, kes oli minuga lahke ja viisakas. Ta küsis minult, kas olen inglane. Vastasin, et olen eestlane, kuid sellest rahvusest ei olnud ta midagi kuulnud. Arst puhastas mu haava ja ütles, et järgmisel päeval tulen ambulantsi ja siis jään sinna laatsaretti lamama.
Laatsaretis pandigi mind esialgu voodisse, kuid järgmisel päeval pandi siiski põrandale ja voodisse läks teine mees.
Peagi tuli kindral meid vaatama. Küsis igaühe käest, mis viga. Kui minuni jõudis, toodi mulle taburet ja panin jala sellele. Kindral vaatas jalga ja küsis, kas mujal ka on. Ütlesin, et ei ole, ja sain aru, et millestki on valesti aru saadud. Siis küsis, millal algas. Vastasin, et sain haavata 22. septembril ja näitasin tõendit, kus oli mind opereerinud arsti allkiri. Nüüd sai kindral arstide peale vihaseks ja kärkis, miks sõjamees põrandal on. “Kohe olgu voodi antud, te koerapojad! Ja kohe haiglasse saata!”
Tõepoolest paigutatigi mind kohe voodisse ja järgmisel päeval viidi hospidali, mis asus samas linnas. Siin oli normaalne elu. Esialgu pidin lamama, kuid varsti lubati ka kõndida.
Kuu aja pärast kirjutati mind hospidalist välja ja saadeti terviseparandajate komandosse.
Detsembri algul jõudsin Tšestkovi linna tagavarapolku, kuid kuu keskel saadeti meie rühm, kus oli 50-60 meest, sealt jalgsi minema. Nelja päeva pärast jõudsingi tagasi oma polku, mis asus Belogornitsi külas.
Tagasi sügisesse lahingupaika
1917. aasta jaanuari lõpus saadeti meid siit jälle sõjaliini poole teele. Saime teel külmetada, sest kõigepealt sadas pehmet lund, mis riided märjaks tegi, ja siis läks ilm külmemaks. Ka süüa tuli lageda taeva all.
Läksime üle Zolotaja Lipa jõe, mis oli seal umbes meie Amme jõe laiune.
Meid paigutati mägede vahele orgu, kus olid muldkatustega onnid. Olime vaid paar versta sellest kohast eemal, kus ma septembris haavata sain.
Siin oli rahulik, tulistamist oli vähe. Mind määrati esimese rühma toidujagajaks. Igal õhtul, kui köök tulid, võtsin kolm meest appi ja läksime pangedega pudru ja supi järele. Lihaportsud tuli riide sisse keerata. Kaitsekraavides jagasin toidu meestele välja ja nad olid minuga rahul. Nüüd polnud mul enam vaja valves ega teistel töödel käia, aga ega toidu järel käimine ei olnud tegelikult eriti lõbus. Kraavid jooksid lume sulamise vett täis, kohati oli vesi, lörts ja pori poolde säärde.
Mõnikord läksime õhtul pimedas köögile vastu, aga mõnikord läksime ka valges. Ma ei tahtnud mööda kraave käia ja läksin mööda lagedat välja, aga siis olin ju vaenlasele näha ja kohe hakati tulistama. Kui tuli väga ägedaks läks, kargasin kraavi. Nii pea igal õhtul.
Revolutsioon ja Eesti iseseisvumise algus
Sõda oli nüüdseks kestnud juba kaks ja pool aastat. Tsaari-Venemaa aladel elas palju eri rahvusi, kes soovisid autonoomset omavalitsust. Venemaal oli küpsemas revolutsiooniline situatsioon, nagu ütles Lenin.
Veebruaris 1917, uue kalendri järgi 12. märtsil kukutati Venemaal keiser Nikolai II ja võim läks riigiduuma poolt moodustatud ajutise valitsuse kätte.
Tekkinud vabamat olukorda ära kasutades hakkasi eesti rahva juhtivad jõud liikuma Eesti riigi iseseisvuse poole.
1917. aasta märtsis tuli kokku Eesti Maanõukogu. Selle esimeheks valiti Konstantin Päts, komissariks Jaan Poska.
Eesti lahkulöömine Vene riigist toimus järk-järgult.
17., uue kalendri järgi 30. märtsil tunnustas Venemaa Poola iseseisvust.
Ilmasõja ajal olid eesti rahvusest sõjaväelased laiali üle Venemaa ja rinnete. Neid oli ümmarguselt 100 000. Eestis ja ka mitmel pool Venemaal loodi keskused eestlaste koondamiseks rahvusväeosadesse kodumaal.
Aprillis alustati Eesti polgu formeerimist. Sõjaväeaste Ülemkomitee eesotsas oli Konstantin Päts.
Enamlased olid aga rahvuslike väeosade moodustamise vastu.
1917. aasta detsembris pandi alus 1. Eesti diviisi, mille ülemaks sai Johan Laidoner.
Nõukogude Venemaa ja Saksamaa rahuleping kirjutati alla 3. märtsil 1918. Sellega nõustus Venemaa Soome ja Ukraina iseseisvusega, Poola, Leedu, Kuramaa, Riia linna ja Eesti saarestiku eraldamisega Venemaast.
Liivimaa ja Eesti mandriosa pidi jääma Saksa politseivägede kontrolli alla, kuni nende maade omad organisatsioonid korrakaitse üle võtavad.
Koju puhkusele!
Märtsis, kui jälle esimesel liinil olime, tuli rühmaülem minu juurde ja ütles, et sina, Toots, saad siis puhkusele, kui need, kes praegu puhkusel on, tagasi tulevad. Oh sa pagan, küll oli tuline hea meel! Nüüd enam toidu järel käies üle lageda põllu ei liikunud, olgu kraavis pori või üle pea. Hoidsin end kuulide eest, et saaks kord veel kodus ära käia.
Varsti saingi puhkusepileti ja õhtul pimedas hakkasime koos teiste puhkusele lubatutega tagala poole minema.
Moonavooris andsime oma relvad ära. Teadsime, et peame jõudma Kotova raudteejaama, aga ei teadnud sedagi, kust tee läheb. Öö oli väga pime, oleks ju võinud kusagil ööbida ja päeval edasi minna, aga keegi ei tahtnud aega viita. Läksimegi huupi, arvates vaid, kus raudtee peaks olema. Jõudsimegi raudteele ja lõpuks jaama. Sõitu alustasime rongi prahivagunitega ja mitu korda tuli ümber istuda, enne kui Kiievisse jõudsime. Sealt sain sõita Gomelini, siis tuli teise jaama minna.
Seal enam kiirrongile ei pääsenud, ronisin vaguni katusele. Kartsin, et jään seal sõites magama ja kukun maha. Sidusin end vöörihmaga vaguni tuulutuskorstna külge. Varsti hakkas vihma sadama ja ka tuul tõmbas seal kõvasti. Varsti hakkas külm, sest talveriided olid ära antud, seljas olid vaid puuvillane „gimnastjorka” ja sinel. Kui rong suuremates jaamades peatus, lõin mina katusel tantsu, et sooja saada.
Vitebskis oli ümberistumine, seal sain juba vagunite vahele puhvri peale, seal polnud enam nii hullult külm.
Jõudsin Dnosse, sealt Pihkvasse, siis Valka ja sealt juba Tartusse ja edasi Tabivere jaama, kus jalgsi Igaverre vanematekoju läksin.
Kui Galiitsiast märtsi lõpus tulema hakkasin, siis seal orased juba haljendasid. Tabiverre jõudsin 13. aprillil ja siin oli veel ilus lumetee.
Tagasiteed alustasin 1917. aasta 25. aprillil. Eestis olid sel ajal ka Eesti polku. Soovitati sõita Tallinna, kuid ma ei hakanud siiski sinna minema, vaid reisisin tagasi Galiitsiasse, oma polku.
Tsaari-Venemaa sõjaväes olid eestlased ja ka teiste vähemusrahvuste sõdurid alati võimalikult laiali paigutatud. Neid ei jäetud kunagi aega teenima oma kodumaale ega isegi mitte piiride lähedusse. Isegi väeosades ei sallitud suuremaid väikerahvaste gruppe. Nii loodeti armee võimalikult riigitruuks muuta.
Kui 30. aprillil tagasi oma polku jõudsin, olid nad parajasti reservis ja asusid Rõbniki külas, õigemini selle varemetel.
Hakkasin jälle tööle toidujagajana, aga kui meid esimesele liinile saadeti, siis olin ka mina öösiti valves.
Siin käis selline positsioonisõda, millest hullemat selles sõjas üle elada ei tulnud. Vahet pidamata lõhkesid granaadid, miinid ja pommid. Valvekorras olijatel oli pea kohal kaitseks raudteerööbastest lagi ja kaitse oli ka selja taga. Siin tuli igal mehel öö jooksul 2000 padrunit tühjaks lasta. Kolm püssi oli korraga kasutusel: ühest tulistasid, teised jahtusid. Õlg oli püssipära tagasilöökidest valus, kõrvad kurdid, sõrmed laadimisest ja luku liigutamisest valusad. Mõlemad pooled uuristasid maa-aluseid tunneleid, seetõttu võisid iga hetk ka õhku lennata.
Ka meie käisime ühelt liinilt teisele tunneli kaudu, maa peale ei tuldudki.
8. mail vahetati meid välja. Läksime tagasi Rõbniki ja mina hakkasin jälle toidujagajaks. Teised käisid siit igal ööl maa-aluseid tunneleid ehk galeriisid kaevamas. Tunnelid kaevati vaenlase liini alla välja. Sinna lõppu pandi 60 puuda dünamiiti ja eest täideti liivakottidega. Nii lasti vaenlase kaitseliine õhku. Sama tegid sakslased ka meiega.
Mai lõpus vahetati meie diviis sellest maa-alusest põrgust välja. Olime paar ööd ühes tammemetsas, siis viidi meid veel kaugemale tagalasse Kodna külla.
i
(Järgneb)
i
ALEKSANDER TOOTS
