Mälestus küüditamisest püsigu ajaloolises mälus

Eile tähistati kõikjal Eestis sügava emotsionaalsuse ja väärikusega 1949. aasta märtsiküüditamise seitsmekümnendat aastapäeva. On äärmiselt oluline, et seda sündmust jäädakse mõistma ja mäletama alatiseks. Põhjus pole mitte ainult austuses ajaloo ja selle karmuse tõttu kannatanutes ning hukkunutes.


Inimsusevastane kuritegu küüditamine sisaldab endas palju erinevaid tahke: rahvaste ümber asutamine, targemate ja edukamate inimeste represseerimine, oma võimu ja võimukuse nautimine, kättemaksmine. Samas ei puudunud apokalüpsises lootused, vastupidamine ja elujõud. Kõige selle tundmine, teadmine ja põlvest põlve edasi andmine on justkui puhastustuli, mis tarvis läbida selleks, et võimalikke ohtusid aimates kindlameelselt ja karastatuna vastu panna.

Seitsekümmend aastat on inimese elueas üsna pikk aeg, kuid ajaloo mastaabis päris lühike. Nii võib ka 1949. aasta 25. märtsil Nõukogude Liidu stalinliku režiimi ja selle kohalike käsilaste toimepandud küüditamise kohta öelda, et see toimus veel suhteliselt hiljuti. Meie keskel elab mitmeid inimesi, kes saadeti välja NSV Liidu kaugematele aladele nagu küüditamise läbiviijatel ise kombeks öelda oli.

Mälestused tuleb jäädvustada

Need inimesed on juba oma mälestusi rääkinud ja kirja pannud nii oma lähedastele kui ka suuremale avalikkusele. Suur töö ootab selles valdkonnas aga veel ees. Seni, kuni on mäletajaid ja rääkijaid. Küllap vabanevad repressioonide tõttu kannatanud järjest jõudsamalt ka oma hirmudest ja räägivad julgemini oma läbielamistest. Kirjapanejateks, salvestajateks on teretulnud ajaloolased, koduloolased, ajakirjanikud, kellel selleks vastavad kogemused.

Väga tänuväärne ja tarvilik on noorte kaasamine. Küllap jõuab läbi vahetute meenutuste ka ajaloo tragöödia meie meelel püsida. Usutavasti on igas peres ja suguvõsas üks või teine inimene tundnud küüditamise valu ja vaeva. Nende inimeste jutud on asendamatud allikad ametlike ajaloodokumentide ja uurimiste kõrval.

Küüditamises avaldus raudteelinnade kurvem pool. Üks laiaulatuslikumaid küüditamisi viidi läbi ka Jõgeval. On teada, et 25. märtsil küüditati Jõgeva raudteejaamast kaks ešeloni, milles viiskümmend ja nelikümmend kaheksa vagunit ning vastavalt 926 ja 935 inimest.

Märtsi algul möödus 30 aastat (1989) päevadest, mil Jõgeva raudteejaamas tehti küüditamise teemalise mängufilmi „Äratus” massistseenid. Filmi stsenarist oli kirjanik Rein Saluri, režissöörina debüteeris Jüri Sillart. Jõgevamaalastel on huvitav teada, et algul pakuti režissööri tööd Arvo Kruusemendile, kes mingil põhjuse loobus. Näitlejatest olid peaosades Tõnu Kark, Sulev Luik, Kaljo Kiisk, Maria Klenskaja, Anne Paluver, Väino Laes ja mitu teiset tuntud teatritegijat.

Film sai kriitikas mitmeid positiivseid hinnanguid. Ühe neist andis ka ajaloolane Evald Laasi, kes aastal 1987 kirjutas ajalehes Sirp ja Vasar üldse esimese küüditamist objektiivselt ja põhjalikult tutvustanud artikli nõukogude okupatsiooniaegses Eestis.

Ehk tasuks kirja panna filmi loomisega seotud inimeste meenutused. Jõgevamaalaste jaoks on eriti huvitavad ja olulised need, mis on seotud massistseenide filmimisega Jõgeval. 1987. aastal ilmus ajakirjas Looming esimene küüditamise teemaline ilukirjandusteos, Heino Kiige romaan „Maria Siberimaal”. Autor on Mustvee keskkooli vilistlane, tema juured on aga Avinurmes, kus eile avati küüditamisele pühendatud mälestusvagun.

Tõde tuleb teada

Ajaloodoktor Aigi Rahi-Tamm on ajakirjas Kultuur ja Elu nimetanud Eestist küüditatute arvuks 22 500 inimest ja operatsiooni läbiviimise eest peavastutajateks Eesti NSV kommunistliku partei esimest sekretäri Nikolai Karotamme, ministrite nõukogu esimees Arnold Veimerit, siseminister Aleksander Resevit, julgeolekuminister Boriss Kummi ja peaprokurör Kaarel Paasi.

Ajaloo paradoksina tasub märkida, et 1950. aasta Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenumi tulemusena kõrvaldati Karotamm, Resev ja Kumm oma ametitest ning üheks süüdistuseks oli väljasaatmise nõrk läbiviimine. Eks revolutsioon on ikka oma lapsi söönud.

Küüditamisel oli ka sadu suuremaid ja väiksemaid kaasaaitajaid linnades ning valdades. Üksikud nendest on Eesti Vabariigi ajal kohtu ette jõudnud. Neist iga kuriteo suurus on juriidiline küsimus. Ajaloo- ja kodulooraamatutes võiksid tõe huvides paikkondlike küüditajate ja sellele kaasa aitajate nimed kirjas olla küll. Ülearust emotsionaalset tausta poleks ehk vaja, et vältida ohtu isikutevahelise viha ja omakohtu tekkimiseks. Inimestel on aga õigus teada, kes on kes, olgu siis riigi, maakonna, küla või linna ajaloos.

Kunstilise lahenduse küüditamisele kaasa aitajate psüühika ja isikuse analüüsimiseks on leidnud teatritegelane Merle Karusoo, kes märtsiküüditamise 50. aastapäevaks tõi lavale näidendi „Küüdipoisid”.

Märtsiküüditamise paremaks mõistmiseks on hea teada ka küüditamise ajalugu. Ja see on sajandite pikkune. Näiteks 1701–1708 küüditasid Peeter I väed Eestist Siberisse üle 10 000 eestlase. Tartust küüditati 1708. aastal Vologda piirkonda 831 Saksa oskustöölist. 1920–1940ndate Nõukogude Liidus polnudki vist vähemusrahvusi, kes küüditamise tõttu ei kannatanud ja kannatajaid oli ka riigi põhirahvuse venelaste hulgas.

Nii on küüditamisel oluline roll seoste loomisel ajalooperioodide ja rahvuste saatuste vahel. Uhkust vastupidavuse ja vapruse üle võivad tunda rahvad, kes vaatamata küüditamisele on suutnud hoida ja edendada oma riiki. Nende hulgas on au olla ka eestlastel.

JAAN LUKAS, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus