Omapärase idee tegid teoks põltsamaalased Kristi ja Kaspar Sakk, rajades maisipõldu labürindi. Nende vahva ettevõtmine äratas tähelepanu kogu Eestis.
Pajusi valla Uuevälja küla Sarapiku talu perenaine Kristi Sakk kinnitas, et nad ostsidki endale vana talukoha just selleks, et külvata maisi ja rajada sinna labürint.
“See siin on meie suvekodu, kus me saame realiseerida oma ideid. Meil on niisugune plaan olnud juba üle kümne aasta, kuid siiani ei suutnud me rahanappusel endale talukohta osta. Tegelikult elame me Põltsamaal omas majas ja ega siin ei olegi meile kõige tähtsamad hooned, vaid just koht.
Oleme alati realiseerinud oma plaane nii, et hakkame tasapisi otsast peale midagi rajama. Meil pole siin taga ainsatki euromiljonit. Tegelikult tahtsime hoopis hekist labürindi teha, aga paraku ei saa ka seda teha, kui maad pole.
Kui olime selle talukoha omanikuks saanud, hakkasime uurima, mis hekitaimed maksavad. Ja jõudsime arusaamisele, et esimesel aastal pole meil neid taimi osta võimalik. Nii tuligi mõte rajada Ameerika eeskujul labürint maisipõllu sisse,” jutustas Kristi Sakk.
Lembit Paal uskus noorpere plaani õnnestumisse
Perenaise sõnul on nad väga tänulikud Pajusi kandi tuntuimale põllumehele Lembit Paalile, kes nende plaani õnnestumisse uskus ja seda ellu viia aitas. “Tegelikult leidus neidki põllumehi, kes meie ideesse üldse ei uskunud. Lembit Paal tuli sellega kohe kaasa ja selle üle on meil väga hea meel. Me ei tundnud teda ja tema meid siiani üldse. Paali eestvõttel see mais siia maha külvatigi. Tema suur ühistu maisipõld on hoopis Pisisaare kandis,” rääkis Sarapiku talu perenaine.
Seeme sai mulda maikuus. Jaanipäeva paiku olid maisitaimed alles väga lühikesed ja tegelikult Kristi ja Kaspar siis eriti ei uskunud, et need augustiks inimesest pikemaks sirguvad.
Ilvesekujuline labürint maisipõllus sündis abikaasade ühise arutelu tulemusena. Millimeetripaberile oli neil joonistatud skeem ja labürinti hõlmav ala jagati lipukestega ruutudeks mõõtmetega 9×9 meetrit.
Kristi kinnitusel tahavad nad juba aasta pärast hakata samale põllule hekilabürinti rajama.
Konkreetset nägemust, millise lahendusega on tulevane hekitaimede labürint, neil praegu veel pole, küll liiguvad noorpere mõtted juba selles suunas, milline võiks olla järgmisel aastal maisipõllulabürint. Kus see maisipõld tuleval aastal asuma hakkab, seda perenaine öelda ei osanud: põllud vajavad ju viljavaheldust ja samasse kohta järgmisel aastal enam maisi ei külvata. Labürint pole aga mitte ainult kõndimiseks, vaid seal tuleb üles leida väikesele kaardile märgitud kontrollpunktid ehk orienteeruda. Kristi sõnul on kontrollpunktide üles leidmine lastele päris keeruline ja neile antavad kaardid on lihtsamad.
Seigelda saab ka pimedas
Kristi Sakki sõnul pole nad oma maisipõllulabürindi kohta mingit erilist reklaami teinud, panid vaid pildi Facebooki. Keegi oli lingi selle informatsiooniga saatnud edasi ajalehele Postimees “Suurt rahvamurdu pole siin küll kordagi olnud, aga kõigile on labürint väga meeldinud,” ütles perenaine. Maisilabürindi sagedasemad külalised on olnud kooliõpilased. Kristi kinnitusel sobib selline seiklus neiule väga hästi, sest põllul on turvaline liikuda ja keegi pole veel ka eksinud. Ka labürindis liikunud täiskasvanud on saanud vahva elamuse. Uudse lahendusena korraldati huvilistele labürindis orienteerumine pimedas ja see oli loomulikult veelgi põnevam. Perenaise sõnul pole ta mingi äriinimene ja kasu taga ajada ei oska. Pilet labürinti maksab üsna vähe, kuid siiski on tal sisse seatud raha kogumise laegas, et hekitaimede ostmiseks pisut raha koguda.
Lisaks maisilabürindile on Sakkid oma krundile ka kivilabürindi rajanud. Samuti on neil välja mõeldud mitmeid mänge, millega külastajad oma taibukuse proovile panna saavad. Näiteks tuleb vineeritükkidest laduda ruut, see ülesanne on aga nii mõnegi täiskasvanu jaoks liiga kõvaks pähkliks osutunud.
Kristi Sakk kraamis kohvritest välja ka suure hulga lõngast ja villasest riidest valmistatud mänguasju, mida ta talvisel perioodil rõõmuga meisterdab. “Eks minult on vahel küsitud, kas mu lapsepõlv jäi lühikeseks, et niisuguse hobiga tegelen. Aga mulle lihtsalt meeldib neid mänguasju teha.”
Kristi sõnul on talle tänuks rõõm laste silmades, aga talle on üllatav, et maisilabürint pakub huvi ka noorpaaridele, kellel veel lapsi pole.
Praeguseks on maisilabürinti tuldud uudistama nii Viljandist, Elvast, Tallinnast kui mujaltki.
Hekilabürindil teistsugune klient
Kristi tunnistas, et nad on koos abikaasaga omamoodi “kiiksuga” inimesed, sest tegelevad selliste ettevõtmistega, mida teised ilmselt natuke imelikuks peavad. Aga nad ei hooli sellest. Kaspar teenib leiba hoopis pottsepatööga, mis ju igati tavapärane ja samas väga vajalik amet. Hirmu, et selline ettevõtmine neil lausa üle pea kasvaks, Kristi ja Kaspar ei tunne, ehkki labürint on toonud kaasa ka üsna kiireid ja väsitavaid päevi.
Praegu on Kristi kodune ema ja ta arvab, et ega temast sellist inimest, kes iga päev kellast kellani mingis tavapärases ametis töötaks, ei saagi.
Kes teab, kui kaugele praegu pere ettevõtmine kunagi välja võib areneda. Paar helikopteritki, mis sinnakanti on sattunud, tegid maisipõllu sisse “joonistatud” ilvest nähes põllu kohal paar tiiru, enne kui edasi lendasid. Sarapiku talu perenaise sõnul tahavad nad maisilabürinti teha niikaua, kuni selleks huvilisi jätkub. Kristi sõnul on teiste riikide kogemuse põhjal teada, et mingi aja jooksul see huvi raugeb. Siis kavatsevad nad hakata tegelema hekilabürindiga.
“Hekilabürindi külastaja on juba teistsugune. Kui maisilabürindi suhtes tekib nii mõnelgi inimesel eelarvamus, siis hekilabürint on juba olemuslikult hoopis midagi muud. Selliseid labürinte tunti juba ammu, mõisate ajal.,” rääkis perenaine, kes pole ise neid veel mujal maailmas vaatamas käinud. Pealegi pole ta kuigi suur reisija ning on kogunud infot internetist.
i
TOOMAS REINPÕLD
