Ühes vanas vahvas lastelavastuses näppab keegi paharet ära muinasjuttude lõpud. Suure päästeaktsiooni tulemusel seatakse õiglus jalule ja lapsed saavad taas kindlad olla, et ka kõige teravamaid elamusi pakkuvad muinaslood lõpevad ikka ja alati õnnelikult. Kuid kes vehkis hiljaaegu sisse meie aastaaegade õige järjekorra ja kas me selle kunagi veel päriselt tagasi saame?
Tujukate kevadilmadega oleme ju harjunud, aprillikuud ja tite tagumist otsa kui ettearvamatuid on ammuilma võrreldud ning juhuslik lumesadu mais ega juuniski pole enneolematu, aga kui ülipika sügise järel saabub korraks kevad, mis ülepäeviti talvega vahelduma hakkab, ja see uperpall ka veel lehekuus jätkub, siis… ei oska enam midagi kosta.
Avanes jõuluaegne fond
Kui tuul kevadisel pööripäeval külmast kaarest, on kogu kevad jahedapoolne, on ilmatargad juba mitu põlve tagasi tähele pannud. Tänavune märts ei lasknud juba algusest saadik soojalootust hellitada, sest kuigi päike end päris sageli näitas, puhus tuul pidevalt kirdest, idast või põhjast, ja ega pööripäevgi midagi ilusat toonud. Kes leidis varjulise paiga ja pool tunnikest hingamisaega, see sai palge jumekaks ja ilme rõõmsamaks – pole ju lootusrikkamat aega kui varakevad.
Lumi, mis kohati lausa tuisuga maha tuli, ei kahandanud veel kahe- ega neljajalgsete, samuti mitte suleliste optimismi: lõoke hõiskas päikselisel päeval lumevalgete põldude kohal, nagu nokk võttis. Ei ta, vaeseke, teadnud, et jõuluks ette nähtud ja nüüd kätte antud lume- ja külmalimiit ei taha kuidagi lõppeda! Pehme lõunatuul oleks justkui midagi häbenenud, sest pääses mõjule vaid mõnel harval päeval.
Jürikuu algus oli lootusrikas – päike näitas, mis ta võib, kui tuul vaiksem ja mahedam. Eestimaa lõunatipu lähedal oli 2. aprilli päevasüdames ka kõige jahedamas õuesopis 16 soojakraadi. Inimesed ootasid leebeid ülestõusmispühi, linnud pidasid lärmakalt ja ennastunustavalt kosjaplaane. Laialt vohavas iidvanas enelatihnikus, noores ja vanas kuusehekis ning aianurka omasoodu tekkinud pisikeses puudesalus on neid meie maakodus vähemalt paarkümmend liiki, kuid selle rikkuse üle rõõmustamisel on kibe kõrvalmaik juures. Metsvint võib ju hüüda küll, et siit metsast ei võta mitte üks pirrutikk, aga see on enamasti hüüdja hääl lageraiesmikul, sest viimastel aastatel on iga talvega mõni lähiümbruse metsatukk maatasa tehtud.
“Kurrrb, kurrb!” kuriseb keegi võõravõitu suleline õhtu eel aias, kuhu neist paljud ilmselt suveks pesitsema jäävadki. Kurb tõesti, kui ka tuttava tuttav, kes aastakümnete eest ilmselt loodusearmastusest metsandust õppima läks, nüüdseks aga jõukal järjel härrasmeheks saanud, eluvõõra filoloogi metsateemalisele pärimisele vastab, et kas ma ka tean, mis mõne suure saeveski pooleks päevakski seiskamine omanike rahakotile tähendab… Oli’s mõtet seda juttu jätkata?
Kalender kiirustas takka
Aga meie juures punutakse pesi juba aastaid nii kibuvitsapuhma, mis kohvilauast käeulatuse kaugusel, kui marjapõõsastesse ja aidaseina lähedusse kadakatesse.
Ei saa linnud ega loomad oma eluringi kraadiklaasi järgi seada, vaid neid kiirustab takka kalender. Esimesed kevadlilled õitsesid jaheduses vaevaga ära, aga loodetud sooja ei saatnud taevataat meile ülestõusmispühadeks ega hiljemgi. Lumi maas, külmakraade mõnes kohas kümne ligi – süda ei andnud rahu, lindude söökla sai taas rõdule toodud, sest ilmselgelt oli jürikuu jõulukuuga vahetusse läinud. Kes küll kõik lisaks tihasele, leevikestele ja vintidele söömas käisid!? Ornitoloogilised teadmised jäid sageli napiks, nagu ka rändlindude oskus karmides oludes hakkama saada. Kord leiti maanteelt autorataste alla jäänud vint, kord lõoke – soojem maandumiskoht pole alati turvalisem.
Mõttetera, et head osatakse hinnata, kui seda saab vähehaaval, peab paika ka ilma puhul. Kui tuul jüripäeva eel mõnel õhtul vaibus ja taevas enne loojangut selgeks läks, võttis musträstas üles oma mõtliku ja kõlava viisijupi, taustalauljaiks kuldnokk, vint ja teised kevadised tegijad. See oli inimestelegi pärast pimedate pilvedega vihma- ja lörtsipäevi tõeline kingitus.
Mai algas paljutõotavalt
Maipühad tõestasid taas, kui suur on kliima poolest meie muidu väike Eestimaa. Kes sai volbripäeval kindad käest ja jope seljast võtta, kes põgenes lõkke äärestki pliiditule ligi. Laulja, kes volbri paiku raagus põõsastes pisut käreda nokaga piitsa tuua soovitas, polnud mitte ööbik, vaid tema köster ehk käosulane.
Alates 10. maist tundus, et nüüd ongi läbi nii kevad kui suvi, sügis jääb vahele ja kohe kinnitab kanda pesuehtne talv. Lumesaju järel läks öötaevas selgeks ja kohale jõudis tõeline pakane. 6, 8, mõnel pool 10 külmakraadi ei halastanud ka kilemajadesse varjatud taimedele. Kes ööl vastu 11. maid ärkama juhtus, ehmatas end kangeks: kuuvalgus sätendas lumistel puudel!
Kingitus ilusaks päevaks
Aga emadepäeva eelsel laupäeval taltus ometi kord ligi kaks kuud peaaegu puhkamata lõõtsunud külm tuul ja kohati oli lausa paarkümmend kraadi sooja.
Toominga õienupud pilutasid ettevaatlikult ripsmeid, kuid ei söandanud veel avaneda. Kägu, kes maipühade ajal siin ja seal napilt sõna oli võtnud ja seejärel vait ehmunud, kuulutas taas, et on olemas, pandagu pesad valmis! 14. mai keskpäeval kandis üks pääsupaar Eestimaa lõunatipu lähistel vallatu sädinaga ette, et päevasoe on kohal! Neil oli õigus, sealtsaadik on kevad meie juurde pidama jäänud ja ööbik kiidab igal õhtul, et öösoegi tulemas. Külmajulgematel on esimesed järvesuplused tehtud.
Halba pole heata ja looduses on kõigele vaatamata tasakaal olemas. See kahtlemata eriline kevad andis meile võimaluse oma arengut aegamisi nautida. Veel leiab metsast kümneid värvitoone: kase õrnrohelisest haava punakani; ülased, nii nagu ka lumikellukesed, sinililled ja sadat sorti tulbid-nartsissid, õitsesid pikalt ja lopsakalt; kullerkupud ootasid kenasti oma järge; toomingad pudenevad tasapisi, kui õunapuuõied on just avanemas, ning sirelgi ei kiirusta, vaid hakkab tasapisi lõhnama.
Kauaoodatud, aga kaunikene, võib tänavuse kevade kohta nüüd öelda.
KAIE NÕLVAK
