Maila Talve tuli Luuale Metsanduskooli tööle 1961. aastal, enda sõnul esialgu vaid üheksainsaks aastaks, aga on jäänud tänaseni.
“Ma pole kunagi tahtnud õpetajaks saada, seda teadsin selgelt juba keskkooliajal,” tunnistab eluaeg Luual töötanud vanemõpetaja Maila Talve. Kursusekaaslasest abikaasa määrati aga pärast põllumajandusakadeemia lõpetamist Kaarepere metskonda metsaülemaks ja seadus ei lubanud mõlemal abikaasal ühes metskonnas töötada. Luua Metsanduskoolis oli vaba kaugõppe osakonna juhataja koht ja nii otsustas Maila Talve tookord, et tuleb siiski aastakeseks.
Ühe aasta järel tuli teine, kolmas ja kolmekümnes. Vahepeal on kaugõpe koolist kadunud ja pensionile minnes sai endisest osakonnajuhatajast ainult õpetaja. “Nüüd töötan vaid väikese koormusega,” kinnitab Maila Talve, tunnistades, et õpetajaamet pakub talle palju rõõmu.
Ka halvad on sisimas head
Kuigi esimese haridusepaberi järgi metsamees, on Maila Talve palju aastaid õpetanud ka dendroloogiat. Ta on jõudnud vahepeal veel Tartu Ülikoolis psühholoogia eriala lõpetada, andes seejärel Luua Metsanduskoolis psühholoogiat, tervise- ja perekonnaõpetust.
“Kui ma varem nägin seoses metsandusega ainult loodust, siis nüüd, kui hakkasin psühholoogiat õppima, hakkasin nägema ka inimest. Psühholoogiat õppides avastasin, et oskan inimestega hästi läbi saada,” tunnistab Maila Talve, kinnitades, et pole üdini halbu ega üdini häid inimesi, vaid ka pealtnäha halvad on sisimas head.
Need, kes päevases õppes hakkama ei saanud või mõne pahandusega silma paistsid, jõudsid sageli pärast väljaviskamist ringiga kaugõppesse. “Õpilaseni jõuan, kui temaga kahekesi töötan. Sageli saab just nelja silma all aine selgeks see, kes klassis mõnest asjast aru ei saa. Klassis on sageli nii, et osa inimesi tahab niisama esineda, et silma paista. Kahekesi jäädes aga avastad sellise esineja puhul, et sisimas on ta palju parem,” räägib Maila Talve. Just poisid, kes metsanduskoolis moodustavad õpilastest lõviosa, ei julge sageli head ja viisakad olla.
Silmadest saan aru
“Igal ajal on räägitud, et noored on hukas. Praegu on aeg niipalju muutund, et neil, kes ajaga koos pole muutunud, pole enam võimalik tööl olla. Kui ma mõtleksin samamoodi kui varem, ei saaks ma koolis enam töötada, ” räägib teenekas õpetaja.
Maila Talve sõnul on koolis muutunud kõik, õpetajate jaoks aga eelkõige suhtlemine õpilastega. Õpetaja ei asu Talve kinnitusel enam kusagil kõrgel kantslis, vaid on pigem õpilasetega samaväärne. Ka klassis on ta lasknud lauad panna nii, et ta pole enam puldi taga, vaid asub õpilaste keskel, tundes, et on üks nende seast.
Uuema aja probleemideks tunnistab õpetaja küll seda, et televiisor ja internet võtavad palju inimeste tähelepanu endale. Õpilased ei taha varasemaga võrreldes enam kuigi palju lugeda. “Ometi on inimloomus ja emotsioonid samad, bioloogilisi muutusi pole ju toimunud,” tõdeb õpetaja, kes usub, et inimesi saab laias laastus jagada kahte koolkonda. Ühed on muutustele avatud ja teised mitte.
“Mida rohkem on inimene koolis käinud, seda kergem on tal muutuda ja ajaga kaasas käia. Kel haridust ei ole, kes valdab vaid praktilisi oskusi, sellel on raskem. Neil aga, kelle silmaring on laiem, on kergem muutuda,” kinnitab õpetaja, kellel elu jooksul on olnud nii palju õpilasi, et ta kõiki enam äragi ei tunne.
“Silmadest tunnen oma õpilased ära, aga nimesid küll enam ei mäleta,” kinnitab Talve, kes nii mõisamängu ajal kui ka kooli juubeli aegu palju endisi õpilasi ära tundis.
Metsapuud ja pargipuud
Esimeses tunnis räägib Maila Talve oma õpilastele sellest, mis on mets ja mis vahe on metsal ja pargil.
“Kui pargipuud on istutatud nii, nagu on ehitatud individuaalmajad – üks teisest kaugemal, nad ei tahagi kokku puutuda, vaid igaüks neist tahab näidata, kui ilus ta on —, siis metsapuid võrdlen ma korruselamutega.
Pargis ei saa puud kasvada liiga lähestikku ja tavaliselt rajab pargi inimene, kes näeb ette, kui palju puud kasvades ruumi võtavad ja milline on park 25, 50 ja 100 aasta pärast. Puud pargis kasvavad teistmoodi. Kõrguselt jäävad nad madalamaks kui metsapuud.
Metsas on aga mitu korrust. Kõige all on alustaimestik, siis põõsarinne, seejärel tulevad viletsamad puud, kõige kõrgemal on aga kõige võimsamad puud. Metsapuud võitlevad kogu aeg, et üles pääseda. Seetõttu nad laasuvad ja puu kasvab ilusa tüvega, kus on vähem oksi. Metsapuud saavad vähem toitaineid, aga neil on ka õlatunne ja osa neist toetab üksteist,” selgitab õpetaja.
Õiget lemmikpuud Maila Talvel pole. Võõrpuuliikidest meeldib talle kõige enam harilik pöök, aga kodumaa puude hulgas lemmikud vahelduvad.
“Juba 1980. aastatel ei jõutud kokkuleppele, mis on eesti rahvuspuu. Soomlastel ongi seepärast hoopis aastapuud. Rahvuspuul peab ju olema ka tähendus juures. Kas me oleme ikka tammerahvas? Ka pärna pakutakse palju, aga niisamuti austavad tamme ja pärna ka sakslased,” ütleb Maila Talve. Tema valiks rahva arvu ja vintskust silmas pidades eestlaste rahvuspuuks hoopis kadaka. “Väike ja vastupidav, käib muutustega kaasas ja jääb püsima.”
<p />
Esimeses koolitunnis annab Maila Talve oma õpilastele ka ülesande: kirjutage oma lemmikpuust.
“Õpilased kirjutavad enamasti lemmikpuuks tamme või pärna, aga üks õpilane kirjutas, et tema lemmik on õunapuu. Sellepärast, et puu kasvab tema akna all, ta mäletab seda väikesest saadik ja nüüd on oksad nii suured, et õuna saab võtta otse aknast. Ise olen ma praegu haavavaimustuses. Ma ei pannud varem tähele, et haavad on sügisel veelgi punasemad kui vahtrad! Aga ka mitte igal aastal.”
Suusad all ja hobune veab
“Metsandus on eriala, mis võimaldab palju üksiolemist. Metsamees läheb metsa ju üksi, ta ei pea olema suhtleja ega rabeleja,” räägib Maila Talve, lisades, et noori, kes seda eriala õppima tulevad, on mitmesuguseid. “Mõni tuleb sellepärast, et pinginaaber tuleb. Mõned aga jäävad, ka siis, kui pinginaaber ära läheb.”
Maila Talve elukutsevalikut mõjutas algkooliaegne sõbranna, kelle isa oli olnud metsamees ja viidud Sibersse. “Et minul polnud ka vanemaid ja temal polnud isa, siis hoidsimegi kokku ja sõbranna meenutas sageli, et tema isa kutsuti metsasaksaks. Alles oli ka isa vorm. Oli tore ette kujutada, et metsasaksal on oma püss, talvel liigub ta metsas, suusal all, ja hobune veab teda,” meenutab Maila Talve.
Kui elukutsevaliku aeg kätte jõudis, läks sõbranna geograafiat, Maila Talve aga metsandust õppima.
Hiljem on tal vanade metsavahtidega sellest suusatamisest küll juttu olnud, aga niimoodi, nagu “metsasaks” suusatas, pole ta kunagi sõita saanud. “Need peavad olema erilised laiad ja lühikesed suusad, kus pole kinnitusklambrit, vaid jalg torgatakse lihtsalt sisse,” teab Maila Talve.
“Praktikas olen ma ainult kaks aastat metsas töötanud, suusatada pole saanud,” räägib Talve, kes pisut aega pidas metsamajandis laiatarbetsehhi meistri ametit ja oli Vaimastvere metskonnas abimetsaülem.
“Laiatarbetsehh oli abitootmisharu, kus tehti kirvevarsi ja lumelabidaid, mida saadeti Venemaale. Mina vaatasin, et nad oleksid tehtud nagu peab, olin tehniline kontroll, tegin ka töökäske ja korraldusi. Metskonnas tehti tööd aga sootuks teistmoodi, kui mina koolis olin õppinud. Koolis olin õppinud, et kõik tuleb normi järgi teha. Tegelikkuses poleks aga sel juhul, kui kõik oleks ausalt kirja pandud, palka peaaegu üldse makstud. Sageli tuli paberil näidata kolmekordselt, aga kuna mina olin koolitatud, siis ütlesin, et nii ei tohi ju. Nii pidid metsaülem ja raamatupidaja mulle siis õpetama, kuidas tegelik elu käib,” muigab Maila Talve nüüd tagantjärele.
Aadelkond pani ülikoolile aluse
Et Luua Metsakoolis on perioodiõpe ja Maila Talvel tunnid anda vaid I õppeperioodil, saab ülejäänud ajal tegelda sellega, mida hing ihaldab. Nii ongi viimasel ajal südamelähedaseks saanud mõisateema.
“Alguses oli see liikumine mulle võõras, ma ei teadnud mõisatest suurt midagi, aga nüüd olen ma kogunud materjali, et hakata teemast aru saama,” selgitab Maila Talve, leides, et siingi peitub üks mõtlemise muutumisi. Kui varem oldi harjunud rääkima mõisnikest halva tooniga, siis nüüd on selgeks saanud, et paljud mõisnikud ja aadelkonna esindajad olid ülikoolis professorid ja õppejõud ning neid tundma õppides saame ka oma kultuuri juuri otsida. “Nii pandi ju alus meie ülikoolile,” sõnab Talve. Ta võib palju rääkida Luua mõisahärrast Arthur von Oettingenist, kes oli maailmakuulus füüsik-meteoroloog, ning teistestki selle perekonna liikmetest.
Huvitav on Talve kinnitusel seegi, et kui lugeda näiteks Wikipeediat, siis jutt ühe ja sama asja kohta eesti, saksa, inglise ja vene keeles on mõnikord täiesti erinev. “Vahel ei lähe ka aastaarvud kokku. Kõige kindlam on, kui mitmes keeles loed ja siis kõik ise kokku paned,” teeb ta järelduse. Järgmisel aastal saavad mõisamängust osavõtjad Luua mõisa kohta kindlast rohkem informatsiooni, lubab Maila Talve.
JAANIKA KRESSA
