Maie Vakkar elab Jõgeval Suurel tänaval 1957. aastast alates, sest just siis lubati Siberisse küüditatud perel kodumaale tagasi pöörduda. Ta usub ravimtaimedesse, sest Siberis aitasid need tal terveks saada.
Maie Vakkar sündis ja elas esimesed kaheksa aastat Adaveres. Siis aga ehitas ta isa perele Põltsamaale Veski tänavale kahekordse maja. “Palgid sai ta kõik oma metsast,” ütles tütar. Maie oli peres teine laps, kokku oli neid viis õde ja isa arvates oli Adaverest Põltsamaale liiga kaugel koolis käia.
Doktor Vipper rajas ambulatooriumi
Möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel, sõja ajal ja pärast sõda liikus ringi mitmeid haigusi ja epideemiaid. Maie põdes neil aastatel läbi nii tuberkuloosi kui ka lastehalvatuse.
Põltsamaal töötas sellel ajal kaks üldarsti, üks neist, dr. Vipper, ravis Vakkarite pere lapsi. Kolmas oli doktor Mai, kes elas Kuuse tänaval ja oli naistearst.
“Tuberkuloos levis piisknakkusena. Mina sain selle oma õelt Paulalt, kes käis kooli üks klass minust eespool. Meie peres magasid õed kahekaupa laiades voodites, tollal oli paljudes peredes selline komme. Ja nii ma Paulalt nakkuse saingi,” meenutas Maie. Õe klassis hakkas tuberkuloos kõige esmalt möllama, sest seal käis üks laps, kellel terve pere põdes nn lahtist tuberkuloosi.
Maie põdes sõja ajal läbi ka lastehalvatuse, doktor Vipper käis teda kodus süstimas.
Kui doktor Prima, kes tegutses Põltsamaal enne sõda, oli sinna haigla juurde juba rajanud röntgeniruumi, siis doktor Vipper rajas Põltsamaale Allika tänavale terve ambulatooriumi. Maie Vakkar sai seal temalt palju abi. “Doktor Vipper pani ambulatooriumis kopse õhu alla, ka minul oli õhkrind. See protseduur käis nii: ribide vahelt süstiti õhku. Ilma narkoosita, nõelaga kopsukelme ja kopsu vahele. Õhk surus siis parempoolse kopsu kokku ja vasaku kopsuga ma hingasin. Valus oli ainult nõelatorge,” meenutas ta.
Niisugune õhu süstimine kestis mitu aastat, alguses tihemini, aga hiljem harvemini, sest kopsukelme muutus aja jooksul paksemaks.
“Doktor Vipper oli lühemat kasvu, tumeda peaga. Ta oli väga positiivse ellusuhtumisega, vähese jutuga ja haigetega kannatlik. Ta oli ka laulumees, käis Põltsamaa meeskooris laulmas, ja aktiivne spordimees,” meenutas Maie Vakkar.
Põltsamaal töötas Vipper 1947. aastani ja siirdus seejärel
Ravimtaimed ravisid iseenesest
1957. aastal, kui Vakkarid Siberist tagasi tulid, läks Maie noorem õde Virve, kes oli Novosibirskis meditsiinikooli lõpetanud, Viljandisse Vipperi juurde ja töötas seal kuni pensionini.
Ülejäänud pere hakkas otsima maja, kus elama hakata. Kokari talu polnud enam olemaski, sest sealmail oli edukalt tegutsenud ühismajand: puidust elumaja läks loomulikult kütteks, maakividest loomalaut kivipurustajasse, viljakuivati jäi ainsana alles, seal hoiti mingit mürki ja see haises veel kaua kaugele.
Maja Jõgeval Suurel tänaval, mis Vakkarite perekonnal Siberist tagasi tulles õnnestus osta, oli äsja valminud, sellel olid sinised aknaraamid ja laed. Raha maja ostmiseks oli kogutud juba Siberis.
Kodumaale tagasi tulid Vakkarid mitte viie, vaid nelja tütrega.
“Vanem õde jäi sinna. Tal olid kopsud haiged ja ta ei pidanud sealsele elule vastu,” ütleb Maie. “Mina aga hoopis paranesin Siberis tänu sellele, et töötasin väljas, masinate peal. Olin kogu aeg värskes õhus. Mind ravisid ravimtaimed iseenesest,” kinnitas Maie.
Nõmmliivatee oli põhiline, mis põllul lõhnas. Samuti oli palju koirohtu, mille tolm ravis kopsu. “See oli looduslik ravi, taevast antud. Tuleb välja, et igas halvas on ka head, see tuleb aga alles pärast ilmsiks, mitte kohe. Mõnikord on vaja oodata, kuni iva ilmsiks tuleb või selle ise leiad.”
Vanaemale oli antud ravitsejatarkus
Maie Vakkar usub ka tähtkujudesse. Ta on Draakoni aastal sündinud Lõvi. “Need mõlemad on mulle kaks kõva abilist! Ma ootan õige kuuseisu ära ja siis olen tugev — kõik õnnestub!” ütles Maie, kes enda sõnul ei jälgi horoskoope, vaid hoopis tunneb õige seisu saabumise lihtsalt ära.
Ravivõimed ja sensitiivsuse on Maie pärinud oma emapoolselt vanaemalt, kes elas tütre perega koos Põltsamaal. “Vanaema ravis terveks mu vasaku jala, kui külmetasin vanaisa matusel nii hullusti, et jalg oli täitsa tuim, nagu halvatud. Käia ma üldse ei saanud. Vanaema aga ravis mind porgandimahlaga terveks,” kinnitas Maie.
Vanaema riivis iga päev porgandeid ja pigistas neist mahla. Porgandid olid pärit oma aiast ja Maie jõi seda mahla kaks korda päevas. Võib-olla tuli tervis tagasi lihtsalt sellepärast, et Maie usaldas vanema, kes alati teadis iga haiguse vastu õiget teed keeta. “Vanaema ravis ka loomi, näiteks valmistas ta vaigusalvi meevahaga, millega lehma udarat määris. Me kõik teadsime kodus: see pehme salv on alati olemas. Kui käed katki,oli sellega hea määrida.”
Maie õppis vanaemalt keetma naistepuna teed ja valmistama naistepunast salvi liigeste määrimiseks. Naistepuna õisi tuleb korjata enna jaanipäeva, panna taimeõli sisse, lasta seista päikese käes, et tuleks punane õli.
“Mu vanaemale oli ravitarkus kaasa antud,” kinnitas Maie. Siberis tuli tütarlapsel aga läbi ajada ilma selle vanaemata. “Emaema meiega kaasas ei olnud, kuigi Põltsamaal elasime koos. Et tal oli teine perekonnanimi, siis teda ära ei viidud,” jutustas Maie.
Poja perega oli koos Siberis aga teine vanaema.
“Isaemal oli neli poega, teisel aga üks tütar ja viis tütretütart! Need vanaemad ei saanud omavahel läbi, üks oli poegadega harjunud, kes tegid kõik mehelikud tööd ära, teine vanaema oli aga väga õrn, tema poleks Siberi sõitu välja kannatanudki. Ta elas esialgu tuttavate pool, siis aga sai koha Koeru vanadekodusse. Kui me Siberist tagasi tulime, siis tõime ta sealt ära ja ta elas veel kaks aastat meiega koos. Siis olid mõlemad vanaemad Jõgeval, teine teises toas, ja said läbi küll,” rääkis Maie.
Kodumaaigatsus oli suur
Siberis õppis Maie tundma ja juhtima masinaid, aga ka inimeste vahel vahet tegema. Sellel ajal, kui eestlased masinaid puhastasid ja õlitasid, otsisid venelased peast täisid.
Siberis oli ka küüditatud sakslasi, kellega eestlastel oli sarnane eluhoiak ja töökultuur. Kuigi sakslaste lapsed rääkisid juba vene keelt, ei muutnud see nende olemust. Paljud nn volgasakslased tulid hiljem ka Eestisse ja osa neist elas Jõgeval, kuid 1960. aastate keskel lubati neil ära Saksamaale minna.
Vakkarite pereisa Ernst suutis oma tütardele traagilise olukorra isegi lõbusaks teha. “Ta ütles, et meile tahetakse ilma rahata ilma näidata,” muigas Maie. “Mingit depressiooni ei olnud, kohanemisvõime oli hea tervel meie perel ja kui meid Eestist ära saadeti, lohutasime ennast sellega, et ega siin kolhoosiajal parem poleks olnud. Pealegi oli eestlasi Siberis palju. Ehitati uued karjalaudad, noored mehed töötasid masinate peal ja isa, kes oli tubli puutöömees, pani elu käima ka Siberis.”
Tagasi Eestisse tuldi aga mõistagi seetõttu, kodumaaigatsus oli suur. Üle kahe nädala neljapäeviti pidid väljasaadetud eestlased ennast komandantuuris näitamas käima. “Siis oli tööpäev ka läbi ja nii need eestlaste kokkusaamised algasidki,” rääkis Maie.
Nii saadi eestlased kokku, ükskord koguni 90 inimest.
“Meil tekkis oma ühiskond, meil olid suured peod ja tore lõbus seltskond. Me tantsisime ja laulsime, lugesime Koidula ja Juhan Liivi luuletusi, korjasime neid ja veel teisigi kaustikusse kokku. Venelastega me läbi ei käinud.”
Kui 1952. aastal suri Maie vanem õde Paula, kirjutas Maie sellest ka oma kodukogudusse, Põltsamaa tollasele kirikuõpetajale Kuurmele, kes saatis vastuseks ühe luuletuse.
Seda lugesid eestlased edaspidi iga kord oma lahkunute mäletuseks.
Maie sõnul on venelased, kes Eestis elavad, hoopis teistmoodi. Nad ei tunne koduigatsust, sest nõukogude võim on nad ära rikkunud. Eestlast aga ei suudetud ära rikkuda isegi mitte Siberis.
“Kuigi sealsed venelased olid lahke loomuga ning me saime nendega hästi läbi, siis oma pidusid me nendega koos ei pidanud ja lähemat läbikäimist meil nendega ei olnud,” kinnitas noorusaja võõral maal veetnu.
JAANIKA KRESSA
