Täna viiskümmend seitse aastat tagasi oli tollal kaheksaliikmeline Vakari perekond nende seas, kes Jõgeva jaamas rongile pandi – ema Johanna, isa Ernst, lapsed Paula, Maie, Virve, Elle ja Mall ning isaema Liina. Et aasta varem oli isa kulakuks tunnistatud, siis aimas ta äraviimist juba ette. Isegi tühje kotte, kaste ja kohvreid oli üksjagu valmis varutud. Vakarite käsutuses oli ju Adavere kandis kaks talu, ühes elasid vanemad, teises rentnik. Alates 1936. aastast oli aga pere elanud isa ehitatud majas Põltsamaal Veski tänaval. “Kaheksa aastat maal talus, kolmteist aastat Põltsamaal, kaheksa aastat Siberis ja peaaegu viiskümmend aastat Jõgeval,” võtab Maie praegu kokku oma senised elupaigad.
Tasuta reisile
Möödunud sügisel otsustas Maie oma Siberi mälestused kaustikusse kirja panna. Ime küll, kõik meenus hämmastava selgusega. Mõnda seika ja meelolu aitasid mälust esile tuua ühe õe päevikud, tolleaegsed pildid ja kirjad. “Ärge visake kunagi kirju ära. Need on ju dokumendid. Olustik, sündmused, kõik on seal olemas,” ütleb Maie, kes peab ennast suureks kirjavahetajaks. Kimpude viisi on tal praegugi alles kirju erinevatest aegadest paljudelt inimestelt ? milline värvikas ajalugu! Kõnekas on ka üks väikesel joonelisel paberil pisut koltunud kiri. Kirjutatud sugulastele Jõgeva jaamas 26. märtsil 1949 ärasõitu oodates, õnnelikult adressaadini jõudnud ja nüüd kirjutaja juures tagasi. See sisaldab nii rongiseltskonna kui olukorra kirjeldust, tänu osutatud abi eest, palvet hoolitseda maha jäänud mamma ehk emaema eest. “Tervitage kõiki kaaselanikke ja öelge, et tuju on meil hea ja lootused samuti,” lõpeb mahajääjatele läkitatud sõnum optimistlikult.
Kodust lahkumise päev on aga Maiel praegugi eriliselt selgesti meeles. “Hommikul kell kuus helises uksekell ja minu toas äratuskell. Oli vist esmaspäev ja isa pidi kell seitse tööle minema. Kõik magasid veel, oli koolivaheaeg.” Ärasõit Põltsamaa kodust mööda Veski tänavat on samuti eluks ajaks meelde sööbinud. “Isa hõikas autost tuttavatele “Hüvasti, Eestimaa!” ja meile, nutvatele lastele, lohutuseks: “Lapsed, meile tahetakse ilma rahata ilmamaad näidata!”.”
Kohanemisvõime ja töö aitasid
Vakarite suurim õnn oli see, et kogu pere oli koos. “Meie isa elas ainult perele, ei suitsetanud, ei joonud,” räägib Maie. Isal kui heal organisaatoril ja ärivaistuga inimesel oli autoriteeti ka ümbruskonnas. Küüditamisvaguniski valiti ta vagunivanemaks. Et isa võttis Siberisse kaasa ka oma puutööriistad, siis meisterdas ta nii enda kui ka teiste elamistesse mööbligi sisse.
“Mul on suur kohanemisvõime, tegelikult kogu meie perel. See aitaski kõige paremini. Ja muidugi töö. Seda oli pidevalt. Taluperenaised olid loomadega ja talutööga harjunud, said töömiljöösse justkui oma loomulikku keskkonda. Eestlased oskasid loomadega teistmoodi ümber käia, ei löönud ega sõimanud neid, nagu venelastel kombeks. Kui inimesel on tööd, siis pole ta närvis. Kohalikud said meie, eestlaste tulekuga endale tarka ja arukat tööjõudu,” arutleb Maie ning räägib tollaste eestimaalaste elust Novosibirski oblastis kauges Krasnozerski külas ja leiab, et võrreldes 1941. aastal küüditatutega kujuneski 1949. aastal viidute eeliseks see, et neid võeti peamiselt kui tööjõudu.
Vakarite ema pandi tööle kanafarmi, vanematele tütardele jätkus erinevaid töid põllul, laudas, masinate juures ja mujal. Nooremad asusid koolis edasi õppima sealtsamast, kust Eestis haridus pooleli jäi. Saabumispäevast peale hakati kohe vene keelt õppima. Vakari pere vanim tütar Paula, kes Eestimaal oli nakatunud tuberkuloosi, ei suutnud sellest haigusest Siberis paraneda. Tema maeti 25-aastasena sealsele surnuaiale. Maie, vanuselt järgmine, oli vintskem. Tema jaoks kujunes sealne kliima isegi soodsaks, suvine kuumus, taimed ja õhk aitasid Maiel samast haigusest välja tulla ja kopsud terveks ravida. Imekombel oli ta eluga pääsenud juba 1943. aastal lastehalvatusest. Ka pärast Siberit hilisemas elus on Maie rasketest olukordadest, haigustest ja hädadest üle saanud. “Ju see vaim mul ikka kõva on. Olen võitlejat tüüpi,” tunnistab ta. “Võidelda on tegelikult alati põnev. Olen Lõvi tähtkujus ja draakoni aastal sündinud ja tuleb tõesti tunnistada, et need kaks abimeest on mind elus üksjagu aidanud.”
Elu hakkas hästi minema
“Siberis oli eestlaste hulgas ikka väga palju huvitavaid inimesi. Ja mis peaasi, virisemist ei olnud ja üksteise taga ei nuhitud. Hiljem saime küll aru, et keegi oli pandud teisi jälgima, aga tema ei kandnud kellegi peale keelt. Seda, mis ja kui palju varandust kellelgi Eestimaal olnud oli, ei tuletatud ka meelde. Mis oli, see oli. Teadsime, et ega me sinna ei jää, varem või hiljem pääseme koju. Sellepärast võis meie elu Siberis ehk veel ilusamgi olla, kui kolhooside loomise ajal kodus oleks olnudki,” arutleb Maie.
Ehkki puhkepäevi peaaegu ei olnud ja töö oli kohati ränkraske, lauldi vahel lõkke juures peaaegu ööd läbi. Nii palju pole ilmselt kunagi elus ega kusagil mujal laulda saanud. Alates Eesti hümnist kõiksuguste teiste eestimeelsete lauludeni. Meeles on needki lõkkeõhtud, kui eestlased omi laule ja venelased kahel häälel stepilaule laulsid. “Üks saksa tüdruk Klementine oli eriti hea häälega, tema oli tihti eeslaulja,” meenutab Maie. “Eestlastesse suhtusid kõik sõbralikult ja lugupidavalt. Seal oli enne meid ka mitmest rahvusest mujalt tulnud või toodud inimesi ? leedulasi, sakslasi, kalmõkke, kasahhe ja teisi.”
Kui päris alguses oligi mõne kohaliku hoiak eestlaste suhtes tõrjuv, siis muutus see õige varsti. “See oli küll õnn, et te siia tulite,” oli mõnigi hiljem tunnistanud. Alates ümmarguste heinakuhjade tegemisest kuni põhukärude meisterdamiseni oskasid leidlikumad eestlased ju mõndagi oma kogemustest teistele õpetada. Omakorda said nad õppida ja näha aga sedagi, mida kodumaal polnud. Küll lammaste karjatamist, härgadega heinavedamist ja muud senikogematut. Maie avastas endas isegi erilise tehnikahuvi ja -vaistu.
Nende pere soetas kaheksa aasta jooksul kolmel korral uue eluaseme ja kui viimane neist enne Eestimaale tagasisaamist maha õnnestus müüa, võidi sealt saadud raha eest mõelda ka uue kodu ostmisele Eestimaal. Sunnitud olukorraga aitas Siberimaal rohkem kohaneda see, kui oli võimalik juba aiamaal askeldama ja loomi pidama hakata. Ka Jõgevale 1957. aastal maja ostmisel sai otsustavaks just selle juures olev suur aed.
Maie nooremad õed jätkasid Eestis haridusteed kõrgkoolides ning leidsid kõik endile meelepärased ametid ja elukohad. Nad hoiavad kõik neljakesi väga kokku, nagu nende peres mitmel põlvel kombeks olnud. “Jagame sõbralikult kõike, mis meil on, ja oleme üksteise jaoks alati olemas,” kinnitab Maie.
VAIKE KÄOSAAR
