“See on siiski tore tähelepanuavaldus, ma olen küll liigutatud,? tunnistab Maia Raudseping teadlasele omase vaoshoitusega. Oma kõrgest autasust sai ta esmalt teada nii, et üks sugulane helistas ja rääkis, internetis on teade, et ta on autasu saanud. Järgmisel päeval luges Valgetähe medali saaja seda sõnumit juba lehest.
?23. veebruar kujunes meeldivaks päevaks minu elus. President koos abikaasaga kutsus kõik teenetemärkide saajad sini-must-valgetesse toonidesse ehitud Estonia kontserdisaali ja andis isiklikult kätte kõik teenetemärgid. Rõõm oli vaadata, kuidas said oma autasu kätte eakad vabadusvõitlejad ja noored elupäästjad ning paljud-paljud tublid tööinimesed,? jagab Maia Raudseping oma muljeid.
Talust pärit ja algusest peale aednik
Jõgeva lähedalt taluperest pärit ja lapsest peale aiandusest huvitunud Maia Raudseping on Jõgeva Sordiaretuse Instituudis töötanud üle kolmekümne aasta.
“Mu vanematel oli Kurista külas väike talu ja nendel oli ka küllalt suur iluaed. Selles oli palju puuliike ja palju lilli. Muidugi hakkasin ma juba lapsena seal tööle,? meenutab Maia Raudseping.
Oma hariduseteed alustas Maia Siimusti Algkoolis ja läks edasi õppima Jõgeva keskkooli, mis asus tookord Aia tänaval ja mille ta lõpetas 1960. aastal. Mõtlesin tookord nii ühte kui teist, aga otsustatud sai Räpina Aiandustehnikumi kasuks, mille lõpetasin 1965. aastal,? meenutab ta. Sinna jäi ta esialgu ka tööle, õppides töö kõrvalt edasi Põllumajandusakadeemia kaugõppes, mille lõpetas 1971. aastal. Tagasi Jõgevale jõudis ta 1972. aastal, tollasesse Jõgeva Näidissovhoosi.
?Olin seal kaks aastat haljastaja ametis. 1974. aastal astusin aspirantuuri Saku Maaviljeluse Instituudi juures. Pärast kolmeaastast aspirantuuri asusin tööle Jõgeva Sordiaretuse Instituuti nooremteadurina köögiviljade aretuse alal. Osakonna juhataja oli tollal Valve Jaagus, keda pärast tema lahkumist teispoolsusesse asendan mina. Nüüd juba üle 10 aasta,? võtab Maia Raudseping oma pika ja viljaka tööelu imelise kergusega kokku.
Alustada päeva naeratusega
Olles näinud igasuguseid aegu ja inimesi, usub Maia Raudseping eeskätt loodusse ja inimeste enda võimetesse. “Ma olen sõja ajal kasvanud. Seejärel tuli raske kolhoosiaeg, mu vanemad pidid palju tööd tegema. Inimesel peab olema usku endasse, siis saab ta elus ka edasi. On vaja optimismi, et alustada päeva naeratusega!? kinnitab Raudseping, kes oma elujõu ja optimismi usub olevat kaasa saanud vanematelt. “Nad olid rõõmsad inimesed, niipalju kui sellel ajal seda olla sai. Ikka võeti vabad tunnid ja mindi “grüünesse”, peeti piknikke. Kirikus ei ole meie pere käinud, vaid ühel korral mäletan, et käisin ema ja isaga jõulude ajal Tartus Peetri kirikus. Vanaema, keda ma mäletan, luges saksakeelseid romaane ja õpetas mulle kaardimängu. Eestlane on ikka metsausku. Mets on vaese mehe kasukas ja kõike muud, metsa najal on talusid üles ehitatud ja nüüd mõned ka väga rikkaks saanud. Ka minul on natuke metsa ? viis hektarit Viruveres.?
Noorena käis Maia ka palju metsas. ?Keskkoolis käies panime talvel klassiõe Reedaga kohe pärast tunde suusad alla ja läksime Siimusti mägedesse! Tänavune talv on läinud aga nii, et pole suuski alla saanud… Kui tehnikumis käisin ja koju tulin, siis esimesel võimalusel olin Linnamäe metsas,? meenutab ta.
Maia Raudseping kasvatab oma koduaias söögikartulit ‘Ando’, ‘Piret’, ‘Maret’ ? kõik Jõgeva sordid, lisaks marju ja õunu. Ka herned-oad on kõik oma sordid. Mõnikord toob ta töö juurest kaasa mõnda aretusnumbrit, mis tundub hea olevat. Selle proovib ta oma aias ära. Aias kasvab ka palju lilli. “Ikka vaatad ? see on ilus asi ?, ja tood endale ka. Aga traktorit nii väikesesse aeda lubada ei saa, songib kõik ära,? ütleb sordiaretaja ja tunnistab, et poole kohaga tööl käies jääb koduaia jaoks küllalt aega.
Tulnud kord Maia Raudsepingu värava taha Jehoova tunnistajad. Küsinud, et kuidas ta elab ja millest rõõmu tunneb. “Ma ütlesin, et töörõõm on kõige suurem. Siis küsisin, et kes te olete? Ja saatsin nad muidugi minema.?
Tomat ja aedhernes
Nagu taimeriigis käib olelusvõitlus, kus tugevamad jäävad alles ja nõrgemad surevad välja, nii on ka Jõgeva Sordiaretuse Instituudis piisavalt palju olelusvõitlust ette tulnud.
“Küll on tahetud meid ära lammutada ja teistega liita, teha alluvateks. Näiteks Maaülikool on meid kogu aeg igatsenud, et ta saaks siin endale ilusad katsepõllud ja head katsetajad. Tänu meie eelmisele direktorile akadeemik Hans Küütsile saime iseseisvaks instituudiks. Ja tänu praeguse direktori Mati Koppeli tublile tööle oleme alles sordiaretuse instituudina ning alles on ka kõik aretusrühmad.?
Kuigi Euroopa Liiduga liitumisel on bürokraatia suuremaks läinud, kinnitas Raudseping, et vene ajal oli ikka veel hullem. “Siis oli ühe sordi üleandmine ikka tõeline kadalipp. See sort pidi Moskva suunatud katsetes olema ja seal vaadati, kas sa üldse oled midagi väärt. Ega sordi omadused ei mõjutanudki nii palju, mõjutasid võib-olla hoopis teised inimesed, kelle sorti taheti eelistada.?
Jõgeva Sordiaretuse Instituudis on aretatud peaaegu kõiki enamlevinud köögivilju. Praegusel ajal on aretustöö alles jäänud kahe liigiga ? tomati ja aedhernega.
“Aedoa aretuse lõpetasime ka kaks aastat tagasi ära. Sai üle antud veel üks uus sort, mille nimi on Lemmik. Esimene oli ‘Vaia’. Nad on veidi erinevad oma kauna kujult ja ka taime kujult. ‘Vaia’ kaun on lapiku ja ‘Lemmiku’ kaun ümara ristlõikega. ‘Lemmiku’ kaunal on paksemad seinad ja ta on isegi maitsvam.?
Tomatisorte on Jõgevalt välja läinud 11. Kõigi nende seemneid ka kasvatatakse. Peale aretustöö tegeldakse veel säilitusaretusega, st säilitatakse nende sortide omadusi. Lisaks kasvatatakse ka nende sortide algseemet, millest saab edasi järgnevaid paljundusi toota, samuti tarbeseemet.
Aedherne sorte on kokku viis. Neist kõige vanem on ‘Aamisepp’, mis aretati juba 1950. aastatel ja ikka püsib veel. See on kõrgekasvuline hernes. Järgmine on ‘Looming’, mis oli Valve Jaaguse aretatud. Edasi tuleb kolm uuemat sorti, mille üheks autoriks on juba Maia Raudseping: ‘Valma’, ‘Herko’ ja ‘Erme’. “‘Erme’ on kõige uuem, see on ainult minu aretatud,? ütleb Maia Raudseping.
Eesti tomatit näeme suvel turul
“Poes on hispaania tomatid sellepärast, et need on geneetiliselt muundatud sellisteks, et ära on võetud üks geen. Nad ei küpse lõpuni pehmeks, sellepärast on neid hea transportida ja nad säilivad kaua. Kuu ajaga ei juhtu midagi. Ainult vilja sees võivad seemned kasvama hakata ja ka väiksed taimed sees kasvada,? selgitab sordiaretaja.
Ta kinnitas, et eesti tomatit me näeme kevadepoole ja suvel, eriti turul. Seda kasvatavad väikeaiapidajad. “Veel mõni aeg tagasi sõi Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel 50% Eesti elanikest omakasvatatud tomatit. Eks see protsent jääb iga aastaga natukene väiksemaks, sest vanemad inimesed loobuvad kasvatamast ja maal jääb rahvast vähemaks, kõigil on elutempo kole kiire ja poes on kõike saada. Kahjuks pole poetomatil talvel maitset, see on ainult kaunistuseks.?
Meie tomatid võiksid Raudsepingu kinnitusel ka tööstusele minna, kui tööstusel poleks juba omi lepingupartnereid. “Väga head mahla saab kodumaistest tomatitest. Kodumaiseid herneid võiks konserveerida, mitte tuua konserve sisse Ungarist või Moldovast, kus ei pandagi purki neid häid herneid, mida meie aias kasvatame, vaid hoopis mingeid pool-põlluherneid.?
Esialgu, kui tulid kõik need värvilistes pakendites seemned, tekkis seemnemüügis langus. Juba aasta-paari pärast olid Eesti inimesed aga need välismaised asjad ära proovinud ja küllaltki palju petta saanud. “Meie seemnete järele hakkas jälle nõudlus suurenema,? rõõmustab Raudseping.
Jõgeval säilitatakse ka mitmeid vanemaid sorte, nagu näiteks porgandit ‘Jõgeva Nantes’, sibulat ‘Jõgeva 3’, mis on niisugune pesasibul, mis säilib väga hästi ka toas. Kasvatatakse ka rediseseemet ‘Jõgeva 169’, mis on väga varane ja sobib varakevadel suhteliselt madala temperatuuriga kasvatamiseks. Samuti hapenduskapsa ?Jõgeva? seemet, see on kapsas, mida saab hapendada otsekohe pärast saagi koristamist ja millest paremat hapukapsast ei olegi. See kapsas on ka värskelt hea, kahjuks ei säili ta värskena kauem kui jõuluni.
Eesti Naeris ja sojauba
Jõgeva Sordiaretuse Instituudis oleme tegelenud viimastel aastatel ka söödapeedi Jõgeva Eckendorf ja söödanaeri Eesti Naeris seemnetega. “Oleme need ära parandanud ja andnud geenipanka, kus neid säilitatakse mitukümmend aastat madalal temperatuuril. Nende järele pole praegu suurt nõudlust, sest väikeloomapidajaid on vähe, aga kunagi ei tea, milleks võib hakata midagi vaja minema ja sorti päris ära likvideerida ei tasu.?
Paaril viimasel aastal on tegeldud ka päris uue kultuuriga. See on sojauba. Oleme võrrelnud erinevaid sorte, saadud on neid Venemaalt, Leedust ja üks on tundmatu päritoluga, mida juba mitmed aastad kasvatatud edukalt Saaremaal.
“Eelmisel talvel tuli ?Soya Foods Baltic OÜ firma ja huvitus, et kas me ei aretaks mõnda kohalikku sojasorti, nad on nõus meid toetama. Jaanuari algul tegime sojakülvi kasvuhoonesse, tahame saada kaks saaki ühe aastaga, et aretusprotsess kulgeks kiiremini. Muidu läheb 10 aastat enne kui ühe uue sordi saab, mõnedel liikidel veelgi kauem, sest väga palju peab valikuid tegema. Teed ja teed valikuid ja lõpuks osutub üks omadus ikka negatiivseks ja praagid jälle välja. Kui mõni asi õnnestub, seda rohkem on rõõmu! Töö pakub rõõmu, töötulemused on rõõmud! Ootamine kestab ju mitmeid aastaid. Seda tööd ei saaks teha käsukorras!?
Taimed on Maia Raudsepingu meelest elusolendid. Nad vajavad, et nendega räägitakse, et neid vaadeldakse ja nende eest hoolitsetakse. “Me ei saa taimi kasvatada nii, et istutame ta maha ja tuleme kuu aja pärast ? vaatame, mis on nüüd juhtunud. Taimele meeldib see, kui ikka iga päev läbi käid, et ta tunnetab sind ja ka ise tunnetad siis taime. Käime ju neid vaatamas ikka sellepärast, et teada saada, kas tal on midagi vaja on või kui ilusti ta kasvanud on.?
Kolleegid Ants Bender ja Aide Tsahkna tunnevad Maia Raudsepingut üle 45 aasta, sest kohtusid juba Räpinas.
Ants Bender:
?Maia tööle on meil, tema kolleegidel, uhke tagasi vaadata. Ta on loonud arvukalt uusi köögiviljasorte, mis on kasvatajate poolt nii nõutud, et ei suudeta küllaldaselt seemet kasvatada. Aja jooksul kogutud teadmisi ei ole ta vaka all hoida püüdnud. Ta on mitme köögiviljaraamatu autor või kaasautor, tema esinemised õppepäevadel on kuulajaterohked, sest ta on endisest õpetajaametist kaasa toonud vaba ja ilmeka esinemislaadi, mis kuulajaid köidab. Jõgeval on Maia tuntud oma maitsekalt kujundatud koduaia poolest, mis heakorrakonkurssidelgi korduvalt tunnustamist leidnud. Nüüdseks on Maia istutatud puud juba nii suureks kasvada jõudnud, et üht neist ehitakse igal talvel aleviku jõulupuuks.?
Aide Tsahkna:
?Eriti eredalt on meelde jäänud sordiaretuse ja seemnekasvatuse eksam, mida meil ei olnud võimalik Eestis teha, kuna ühegi kõrgkooli juures ei olnud vastavat komisjoni. See tuli meil sooritada Valgevene Kartulikasvatuse ja Puuviljanduse Teadusliku Uurimise Instituudis, loomulikult vene keeles. Aga üksteist toetades õnnestus meil see hästi.
Sellist toetavat kolleegi ja sõbra kätt võib Maialt kuni praeguseni leida, temaga koos oleme käinud läbi peaaegu kõik messid ja näitused, sest köögivili ja kartul on sellised kultuurid, millest on alati inimesed olnud huvitatud. Ei ole veel Maia suust kuulnud sõna, et tal ei ole aega.?
JAANIKA KRESSA
