Kakskümmend aastat tagasi sain kõne Soome aktsendiga metsaomanikult. Ta oli just saanud metsaomanikuks Eestis ning asunud innukalt metsa majandama. Tema hääl telefonis oli murelik.
Vastne metsaomanik oli lasknud metsa üles töötada ja metsamaterjali müünud. Peagi oli käes tulude deklareerimise aeg ja selgus, et kui ta ettevõtjana registreeritud ei ole, siis mitte mingeid kulusid ta oma tulust maha lahutada ei saagi. Saemeeste palgad, puidu kokkuveo ja metsataimede istutamise kulud jäid tal kõik enda kanda! Sisuliselt maksustati tema käive tulumaksuga. Kui nii maksu võetakse, müüvad ju metsaomanikud oma maad maha! – ahhetas Soome lahe põhjakaldalt Eestisse tegutsema tulnud metsamees. Jah, tal oligi õigus. Aastate jooksul on füüsilisest isikust metsaomanike arv oluliselt kahanenud. Kui 2015. aastal kuulus 65% erametsadest füüsilistele isikutele, siis nüüdseks on nende omandisse jäänud alla 60% metsadest. Metsamaa kui kapital on koondunud üha enam ettevõtete kätte.
Tulud peaaegu maksuvabad
Põhjuseid on mitmeid. Meie era-metsaomand on taastekkinud maareformi kaudu. Metsa said tagasi ka metsaasju mittetundvad ning metsaomandist kaugel elavad inimesed. Nii ongi tihtipeale olnud lihtsaim tee omandi kasutamiseks see kogu täiega ära müüa – maa ja mets koos. Sellist suhtumist on süvendanud kaua kehtinud tulumaksuseaduse säte, mis maareformi raames tagastatud maa müügi tulumaksu tasumise kohustusest vabastas. Nüüd lõpuks on olukord muutunud. Läinud kevadel tehti tulumaksuseadusesse muudatus, mis annab füüsilisest isikust metsaomanikule võimaluse müüa aastas raieõigust või metsamaterjali 5000 euro ulatuses maksuvabalt.
Maa tasub endale hoida
Riigi suhtumine on muutunud. Kui enne suunati metsaomandit konsolideeruma, siis nüüd on sõnum teine – ära müü metsamaad, parem majanda seda! Soodsat maksuseadust arvestades kaob igasugune mõte müüa puitu n-ö mustalt – kahtlastele ostjatele dokumente vormistamata ja sularaha käest-kätte andes. Tarbetu on võtta kas petta saamise või maksuameti kontrolli alla sattumise risk, mis makse varjava puidutehinguga paratamatult kaasneb. Kel aga metsamaa müümine on mõtetes mõlkunud, siis see mõte tasuks nüüd küll peast pühkida. Nagu eelpool kirjeldatud, on võimalik erametsa hallata ka selliselt, et maksukohustust ei teki või tekib väga väikeses ulatuses. Eesti senises praktikas on metsamaa hinnad järjepidevalt ülespoole rühkinud. Kui sajandivahetusel maksis Maa-ameti tehingustatistika andmetel üks hektar metsamaad keskmiselt 837 eurot, siis 2019. aastal juba 3848 eurot. Seega on hinnad rohkem kui kahekümne aastaga enam kui neljakordistunud. Aga see ei pruugi veel tipp olla.
Eesti elab paljuski metsast. Metsandus koos puidustööstusega annab otseselt kuni 30 000 töökohta, mis üldjuhul asuvad maapiirkondades. Üle 15% Lõuna-Eesti ja ligemale 20% Kesk-Eesti inimestest saab oma sissetuleku metsast. Puidu väärtusahela kaudu tuleb iga tihumeetri metsa raiumisest riigi eelarvesse 60 eurot. Kogu raiemahtu arvestades tähendab see maksudena riigile ca 700 miljonit eurot aastas meie kõigi hüvanguks kasutatavat raha. Ja taas ülerääkimist vajav tõde on, et valdavalt lähevad puidutooted eksporti ehk metsandus toob Eestisse sisse raha, mille eest saame omakorda Eestis mittevalmistatavaid kaupu importida.
Üle poole Eestis toodetud soojusest tuleb aga taastuvatest allikatest, sealhulgas biomassist. Sellise puidu, millest ei saa teha ehitusmaterjali, mööblit ega muid kestvustooteid üha laialdasem kasutamine küttemajanduses on aga toasooja hinna alla toonud – kaugkütte hind on eelmise kümnendi jooksul olnud pidevas languses. Tänu metsale jällegi võit Eesti inimestele.
JAANUS AUN, Erametsakeskuse juhatuse liige
