Mae Veskis Hove: Pendeldan juba viisteist aastat kahe maa vahel

Jõgevalt pärit Mae Veskis Hove on lõpetanud Tartu Ülikooli inglise filoloogina. Ülikooli ajal sai ta ka tutvust teha alguses rootsi, seejärel taani keelega. Pärast lõpetamist töötas noor keelehuviline mõnda aega ülikooli juures.

Õige pea avanes tal aga võimalus edasi õppima minna Taani Aarhusi Ülikooli. Tänaseks on Maest saanud tunnustatud tõlk ning üks taani-eesti eesti-taani sõnaraamatu kaasautoreid. Ta on Kopenhaagenis tegutseva eesti seltsi Eesti Kodud esinaine ning õpetab Taanis grupile eestlaste järeltulijatele eesti keelt. Taanis on praegu ka Mae pere – abikaasa Jens ning kakskeelsed lapsed Henrik ja Elise. Suvepuhkused veedavad nad aga enamasti koos Eestimaal Mae vanemate ja õe juures Jõgeval ning nende Paradiisi nime kandvas suvekodus Laiuse-mail. Tänavu jõuti Eestisse jaanipäeva eel. Ühtlasi osales Mae ka Tartus peetud rahvusvahelisel konverentsil „Eesti keel ja kultuur maailmas“. Pisut enam kui nädal tagasi asuti taas Taani poole teele. Paar päeva enne ärasõitu õnnestus Maega juttu ajada.

Kas tulite seekord Eestimaale ka jaanipäeva pidama?

Tahtsimegi just jaaniõhtuks kohale jõuda. Eesti jaanipeod on ikkagi  rohkem rahvuslikud ja mõnusad. Taanis kipuvad need enamasti liiga poliitilisteks kujunema, peetakse poliitilisi kõnesid ja nii edasi.

Mis ametit praegu täpsemalt Taanis peate?

Töötan ühes arvutifirmas koordinaatorina. Selle kõrval teen ka tõlketöid ning õpetan lastele eesti keelt. Varem oli tõlketöö siiski põhiline. Alguses olin palju aastaid Kaitseliidu tõlgiks ja siis sai ka Eestis suhteliselt tihti käidud. Hiljem, kui laste pärast rohkem kodune olin, tegin kodus kirjalikke tõlkeid. Praegu tunnistab saatkond mind samuti kui tõlki, nii et tuleb tegelda dokumentide tõlkimisega. Olen ka politsei tõlgiks. Tuleb ette, et helistatakse öösitigi ja kutsutakse välja, kui keegi Eesti kodanikest millegagi hakkama on saanud. Enamasti on siis tulnud küll hoopis vene keelt kasutada.

Eesti-taani taani-eesti sõnaraamat, mille koostamisel kaasautoriks olite, on teatavasti ainus omataoline?

Seda küll, see oli esimene ja seni ka ainus sõnaraamat, mille me koos Margit Levolliga koostasime, vestmikke on välja antud, sõnaraamatuid aga mitte.

Mitut keelt praegu räägite?

Peale eesti keele valdan inglise, taani, vene ja rootsi keelt, vähem saksa ja soome keelt.

Kas Jõgeval käies kohtute ka kunagiste kooli- ja klassikaaslastega?

Omaaegseid mängusõpru siin mul ikka on ja neid klassikaaslasi, kellega koos kaheksanda klassi lõpetasin. Pärast kaheksandat klassi läksin aga Tartusse ja lõpetasin seal Miina Härma nimelise keskkooli.

Kes on teie abikaasa Jens?

Ühe eriala inimesed me ei ole. Jens töötab hoopiski raudtee liinis. Kohtusime aga kunagi nagu noored ikka, ühel peol. Ta on hea ja väga tolerantne inimene.

Kas teie lapsed valdavad mõlemat keelt vabalt?

Jah, võin öelda küll, et meie lapsed – 12-aastane Henrik ja 10-aastane Elise – on tõepoolest kakskeelsetena üles kasvanud ja oskavad võrdselt hästi nii taani kui ka eesti keelt. Olen nendega väikesest saati eesti keelt kõnelnud.        Tean eestlastest emasid, kes räägivad oma lastega ainult taani keeles. Kas siis ei luba mees eesti keeles rääkida või ei taha nad seda ise teha. Eestlasi on Taanis erinevaid ja suhtumisi samuti.

Kui palju Taanis üldse Eestist teatakse?

Eelarvamust on päris palju. Ollakse vanas arusaamas kinni, et Eesti on üks osa hallist Ida-Euroopast. Suhteliselt raske on tõestada, et nii see pole ja Eestis on elu arenenud. Kes aga korra siin ära käib, räägib hoopis teist juttu ja tahab tagasi tulla.

Kuidas Teil endal Taani eluga ja oludega kohanemine kulges?

Eks harjumine võttis ikka aega. Aga ega selle kahe maa kultuuris üldjoontes erinevusi just pole ja usk on ju ka sama. Isegi põhjamaise mõtteviisi poolest oleme sarnased. Mõningaid erinevusi on küll traditsioonides. Nagu näiteks jaanipäeva pidamises. Jõulude puhul on pigem vahe toitudes. Taanis on jõuluroad enamasti magusad, karamellkartul ja muu seesugune. Ja jõuluvana tuleb Gröönimaalt ning on kingijagaja – lapsed talle salme ütlema ei pea. Meie lapsed siiski salmide lugemisest pole pääsenud, sest meil käib kodus ikka eesti jõuluvana. Ja kui jõulude ajal Eestis oleme, siis tuleb ka kindlasti lugeda.

Kuidas Teie abikaasale Eestis meeldib?

Talle meeldib siin väga. Oleme Eestis perega ka igal aastal ringi liikunud. Seekord käisime näiteks Endla rabas. Taanis niisuguseid kohti enam ei leidu. Ja kurgesid ei kohta Taanis üldse. Ka eesti käsitöö ja siinne turg on taanlastele huvitav. Selline turg, kus inimesed müüvad omatehtud asju, on Taanis juba kadunud. Jens oskab algtasemel eesti keeltki.

Rääkige pisut ka Kopenhaageni eesti seltsist, mille eesotsas praegu olete ja selle tegevusest?

See selts on loodud 1922. aastal. Uuesti võtsid uuema põlvkonna eestlased selle vanematelt üle 1994. aastal. Mind valiti seltsi esinaiseks 2004. aastal, seltsi tegevusest võtsin osa aga enne seda. Korraldame mitmesuguseid kultuuriüritusi kohalikele eestlastele ja tähistame tähtpäevi ning Eesti Vabariigi aastapäeva. Esindame Eestit Kopenhaageni rahvusvahelisel päeval. Kevaditi on meil ühine restoranikülastus ja piknik. Tõsi küll, enamik seltsi liikmetest on naised. Vanemaid inimesi, kes sõja ajal Taani läksid, on väga vähe järele jäänud. Nende järeltulijad on enamikus kahjuks juba taanlased. Hilisemal ajal Taani läinute seas kohtab väga erinevat suhtumist.

Teie ema Siiri Veskis ja isa Eino Veskis on eluaegsed pedagoogid, ka õde Maire Baida on valinud õpetajakutse. Kas ka Teis on pedagoogisoont?

Kui arvestada seda, et eesti lastegrupile juba kuuendat õppeaastat eesti keelt õpetan, siis olen pisut ka praegu õpetajaametis. Kuigi see grupp käib koos vaid kord nädalas pühapäeviti. Aga me oleme jõudnud  oma grupiga eesti õpikute järgi õppides juba viienda klassi tasemeni. Varem juhendasin ka suuremaid kursusi, kus täiskasvanud taanlastele eesti keelt õpetasin. Praegu on mul mõned eraviisiliselt käivad eesti keele õppijad. Ent õpetamismeetod on Taani koolides erinev ja harjumatu. Ma ei tea, kas suudan kohaneda.

Millised on olulisemad erinevused võrreldes Eesti koolidega?

Distsipliin on Eesti koolides tugevam. Taanis pööratakse aga väga palju tähelepanu sellele, et laps ennast koolis hästi tunneks. Korraldatakse mitmesuguseid suhtlustreeninguid ja -mänge jne. Oma arvamust võivad kõik kõva häälega välja öelda. Aeg-ajalt antakse ka koduseid ülesandeid. Hindeid hakatakse panema alles seitsmendast klassist, senimaani antakse lihtsalt hinnanguid. Kool algab Taanis 11. augustist ja kestab 30. juunini. Nii et meie lastel seekord Eestisse tuleku ajal kool veel kestis ja nad pidid puudumiseks luba küsima.

Millal jälle Eestisse tulete?

Loodame jõuludeks tulla ja siis võtame siin ka uue aasta vastu. Eks me niimoodi pendeldame kahe maa vahet. Naerame vahel, et me oleme nagu Taani mustlased. Lapsed on meil tegelikult väga kohanemisvõimelised. Ja mõlemad on suured Eesti-huvilised. Henrik ostis seekord endale ka Eesti jalgpallikoondise särgi. Ta mängib jalgpalli, ütles, et saab sellega nüüd Eestile reklaami teha. Ja muidugi ilma Eesti kohukeste ning šokolaadita tagasi minna kunagi ei saa – need on maailma parimad.

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus