Hellenurme veskiemand Mae Juske mõjub oma muuseumiveski taustal kui ajaloost väljaastunu. “Ei ole see hüdroenergia mulle siin ilmas kõige tähtsam, kild killu haaval olen püüdnud veski ajalugu kokku korjata,” räägib arhitektuurimälestise omanik.
Enne veskiemandaks tulekut oli Mae Vändra Muusikakoolis solfedzoõpetaja. Esivanemate kodupaika kolis ta aastal 1994, kui pool hoonetest tagastatud oli, aimamata siis veel, milliseks kadalipuks kogu kinnistu kättesaamine kujuneb.
“Kogu see tagastamisprotsessiga seonduv on aga juba üks täiesti teine jutt ja õigupoolest ma ei viitsigi seda enam meenutada,” lisab veskiemand, piirdudes vaid faktiga, et 2002. aastal sai kinnistu lõpuks maakatastrisse kantud.
Veskit oli nõukogude võim küll töös hoidnud, kuid elumajas pesitses sees Hellenurme kolhoos, kellele nn juurdeehitiste pärast tuli lausa valuraha ehk korralikult peale maksta. Tänaseks on suurem osa 60.-70. aastate lisandustest õnnelikult lammutatud ja Mae Juske on pühendunud hoone restaureerimisele.
“Need “hinnalised” juurdeehitised, mille tõttu hoone arhitektuuriline ilme oli kõvasti kannatada saanud, on nüüdseks unustatud. Püüame kõike taastada esialgsel kujul,” räägib Mae Juske.
Hellenurme vesiveski ajaloost on perekonnas aga alati pisut juttu tehtud, sünnipäevalauas räägiti sellest ikka legende. “Vanavanaonu tütar Asta Veski oli see, kes meie suguvõsa sidemeid alati oluliseks pidas ja sugupuu paberile jäädvustas,” meenutab Mae.
Mae Juske on kunagise veskiomaniku lapselapselaps. Vanavanaisa Karl Rudolf Veski on pärit Kaasiku talust Vaidavere külast, mis asub kunagistel Kudina mõisa maadel Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Ta oli matemaatika õppejõud Tartu Õpetajate Seminaris ja mujal Tartu koolides, ostis veski 1930. aastate alguses noorelt Eesti Vabariigilt. Tema vanem vend Johannes Voldemar Veski, eesti keele professor Tartu Ülikoolis, Emakeele Seltsi esimees aastatel 1946–1968, aitas vanavanaisa ka sel raskel ajal, mil majapidamisel olid suured kulakumaksud, aga lõpuks ei jõutud neid enam isegi mitme peale maksta ning nii pidid vanavanaisa ja -ema Tartusse tagasi minema,” teab Mae.
Veskihoone mäletab natsionaliseerimisi
1880. aastal ehitatud hoone ise mäletab aga kokku kahte natsionaliseerimist. Esmalt asus hoones mõisa õlle- ja viinavabrik. Veskiks sisustati see alles aastatel 1906-1907. Esmakordselt natsionaliseeris Hellenurme veski Eesti Vabariik, kui pärast Vabadussõda mõisnike vara riigistama asuti. Nii juhtus ka Middendorffide vesiveskiga – see läks riigi omandisse.
Samamoodi võttis veski 1940. aastal Karl Rudolf Veski käest ära nõukogude võim. “1949. aastal tunnistati vanavanaisa ja vanavanaema kulakuteks. Nad pääsesid küüditamisest seetõttu, et põgenesid metsa, kuid hiljem olid nad sunnitud lahkuma elumajast, mille vanavanaisa oli oma kätega ehitanud,” räägib Mae Juske.
Karl Rudolf tegi lihtjahuveskist püüli- ja jahuveski. Ta ostis uusi peeneid masinaid, näiteks püülivaltsid ning kroovimis- ja tangumasinad Saksamaalt, Tartust, Riiast ja Tallinnast.
Vanavanaisa suri 1953., vanavanaema Elviine 1968. aastal. “Nad ei tulnud siia mitte just oma esimeses nooruses, aga nad panid siia kogu oma elujõu ja energia,” kinnitab Mae. Ise loodab ta, et temaga samamoodi ei lähe.
“Nemad ei osanud karta seda, mis tuli, meie tänapäeval juba oskame. Maailmas on kõik nii habras, kaardid võivad pidevalt muutuda, milleski ei saa enam täiesti kindel olla,” räägib tänane veskiemad, kes kord kartmatult Hellenurme tuli ja kohalike kolhoosnikega veel mõnda aega isegi oma elumaja jagama pidi.
“Maakolkasse sai tuldud väikeste lastega. Siin oli kruusatee ja internetti polnud. Ka tuttavaid polnud, sest endine kodulinn Elva jäi siiski teatavasse kaugusse,” meenutab Mae. “Sellest, milliseks olukord kujuneb, millised ülesanded on perenaisel, mis tegelikult võiks olla hirmutav – sellest kõigest polnud mul aimugi. Kahetseda aga pole midagi, mõnda konkreetset aega ei tahaks enam küll tagasi, ei kordaks vabatahtlikult selliseid perioode, mis turvatunde täiesti olematuks teevad… Olen siin tõesti jõudnud äratundmisele, et unistused aitavad elada.”
Kild killu haaval ajalugu
Esimene Hellenurme generaatormootor on pärit 1930. aastatest. See andis majale kunagi elektrit, on niisugune armas saksa masin, mille Mae ja tema abikaasa võimaluse korral taastada kavatsevad. Teine turbiin toodi veskisse teadupärast 1950. aastatel, kui käivitati hüdrojaam. See turbiin on tänaseks taastatud ja töötab.
“Mul on kurb sellest, et need inimesed, kes siin kolhoosiajal midagi tegid, pole eriti varmad minuga rääkima. Ma ei tea, kas nad kahetsevad midagi või lihtsalt neile ei meeldi, et elu niimoodi läks, aga mina olen küll püüdnud veski ajalugu kild killu haaval taastada ja mulle oleks äärmiselt oluline rohkem teada saada,” tunnistab veskiemand.
Nii peab ta oma veskis ka muuseumi, kuhu on toonud vanu asju mujalt, samuti on paljud inimesed Hellenurmesse ka annetusi saatnud.
“Ma hoian siin neid vanu asju hea meelga. Mul on ka annetusteraamat, siin käivad külas ekskursioonigrupid, kellele teen veskis ringkäigu ja tutvustan, mis ja kuidas vanasti veskis valmis,” selgitab Mae. Mõne vana asja on ta ka ostnud ehk päästnud kohaliku joodiku käest. Näiteks ripub laes lähedalt pärit sadulsepa kaarikurattast valmistatud lühter.
Veski toimib praegu töötava muuseumina, huvilistele näidatakse selle tööd alates vesiväravate avamisest ja terade puhastamisest kuni manna, jahu, tangude valmimiseni. Veskihoone kõrvaltiivas on sisustatud muuseum erinevatest ajastutest pärinevate esemetega ja veskikompleksis on taastatud väike hüdrojaam.
Kui vesiveski said õigusjärglased kätte töötavana, siis Hellenurme Saeveski lõpetas oma tegevuse juba 1970. aastate keskpaigas.
“ See lihtsalt tassiti laiali, seal pole enam ühtegi seadet sees ja nüüd vajus ka katus osaliselt sisse. Vesiveskil vedas, see töötas kogu aja, kuigi iga meister pani siia oma maitse järgi lisandusi või parandas oma käe järgi,” räägib Mae. Ta jätab targu mainimata sellised maitselisandused nagu otse laudpõrandale ehitatud ahi, mis põhjustas tulekahju, mille tõttu jäädi ilma ka hulgast väärtuslikust vanavarast.
Veskiomanike võitlus ametnikega
Veskiemanda päevamured pole jäänud minevikku, vaid on olemas ikka tänapäevas. Uue Eesti Vabariigi esimestel aastatel kujunes põllumajanduslik olukord niisuguseks, et veskid kaotasid oma tähtsuse ja vajaduse, polnud enam tööd. Lisaks jõustus ka uus toiduseadus, mille järgi ei tohtinud sellistes veskites enam toitu töödelda. Väga palju Eesti veskeid jäi seisma. Ja kui veski seisab, siis veski laguneb.
2003. aastal asutati Hellenurme vesiveskis MTÜ Eesti Veskivaramu, mis ühendab veskiomanikke ja -huvilisi üle Eesti.
“Tookord oli liitujaid 30 ringis, praegu on meid üle 60 liikme. Oleme inimesed, kes oma mõtetes või reaalsuses on seotud mingi veskikohaga. Meie hulgas on inimesi, kellel on olemas konkreetne veski, olgu ta töötav või seisev, aga on ka inimesi, kes on pärit veskikohalt või kes omavad veskikohta, kus pole enam järel muud kui teadmine, et see selles paigas kunagi oli. On ka neid, kellel on hüdrojaam, ja neid, kes on lihtsalt veskifännid. Meie ühingus on ka inimesi, kes on seotud tuulikutega.
Ühing loodi selleks, et päästa veskit, et otsida veskitele uut rakendust. Praeguseks on aga kogu meie jõud läinud asja peale, millele me oma ühingut luues ei osanud tullagi: võitlusele keskkonnateemadega,” räägib Mae Juske.
Kolme või nelja viimase aastaga on keskkonnateadlased ja -ametnikud Juske sõnul pea olematust teemast üle paisutanud tohutu probleemi vee paisutamise kahjulikkusest.
“Kui meie probleem ühingut luues oli see, kuidas päästa veskit kui muinsust ja kui toidutootmiskohta, siis nüüd on see kriitiline seis muutunud täiesti teises suunas. Me oleme sunnitud tõestama, et aastasadu toiminud-töötanud veskipaisud pole keskkonnareostus,” on Mae Juske nördinud.
“Kui kuulsin esimest korda, et looduskaitseseadusse pannakse paragrahv, mille järgi veekogu taset ei tohi tõsta üle ajaloolise piiri, aimasin, et see, kuidas ajalugu tõlgendada, pole enam looduskaitse, vaid poliitika,” ironiseerib Juske, kes sai veski tagasi koos paisuga.
“Pais oli küll üleval, kuid sellele vaatamata tuli tellida keskkonnamõjude hindamine ehk siis uuring, kuidas mõjutab minu tegevus ümbritsevat, tegevus, mis oli toimunud vanade seadmete ja tammi abil juba aastakümneid ja -sadu enne mind.”
Juske on veendunud, et load tegevuseks peavad olema, et välistada igasugust anarhismi ja leppida kokku elementaarsetes tingimustes, kuid absurdne on kõiki olukordi lüüa “ühe vitsaga” ja nõuda traditsioonilise tegevuste puhul kalleid uuringuid vaid paberi täitmiseks. “See tundus absurdne. Sama absurdne kui see, et veterinaaramet teatas toiduseaduse kehtima hakates, et kui mina oma tegevust ei lõpeta, siis nemad sulgevad ettevõtte.”
Kalatrepi projekt on raiskamine
Mae Juske pakub edaspidigi veskimuuseumi külastavatele ekskursioonigruppidele kohapeal küpsetatud kliikakku ning kõrvale joomiseks normaalset lehmapiima. Suveniiridena. Siinkirjutajale maitsesid mõlemad igatahes hästi.
“Keskkonnaseadus ega toiduseadus pole ülim ega seisa kõrgemal muinsuskaitseseadusest,” on Mae Juske veendunud. “Muinsusel ja kultuuril on vähem raha kui keskkonnal ja siis kehtibki põhimõte, et raha paneb asjad paika,” ütleb ta ja kinnitab, et temal on sellist jama raske aktsepteerida.
Tänuavu kevadel loodud Muinsuskaitse Ümarlauas, mis ongi ellu kutsustud selleks, et muinsusi puudutavaid seadusi täiustada ja korrigeerida, et Eestis ka 10 aasta pärast oleks veel mida kaitsta ja hoida, on Mae Juske Veskivaramu esindaja.
“On teada, et keskkonnateemalt saab tohutult eurorahasid, aga kui muinsuskaitsele raha ei anta, siis varsti pole meil enam midagi kaitsta,” räägib ta. “Ja eurodirektiiv ei ole seadus, see on ainult soovitusliku iseloomuga. Kui seal on soovitatud tagada vee ökoloogiline kvaliteet, siis ei pea sugugi välja lugema seda, et olemasolevad paisud tuleb ära lõhkuda,” on veskiemand paindumatu.
“Nn. Kalatrepi projekti ettevalmistamisele kulus 15 miljonit. 12 jõel oleva 35 paisu uuringuteks, keskkonnamõjude hindamiseks, aruteludeks, koosolekuteks jne. Seda tegid ühed ja samad spetsialistid, nagu oleks Eestis ainult kolm ihtüoloogi ja ühed ettevõtted, kes Keskkonnaministeeriumi korraldatud konkursil osalevad. Lisaks toetuvad nad veel ka iseenda korraldatud uuringutele! Ja seesama kalatrepi projekt läheb lõpuks maksma 300 miljonit. Selge see, et nad ei lase seda raha niisama minema, palju uuringufirmasid ja spetsialiste saab ju tööd,” räägib Hellenurme veskiemand, kes kevadest peale ootab võimalust osaleda Veeseaduse muudatuste projektis. “Tiia Pedusaar Keskkonnaministeeriumist tegi Veskivaramule ettepaneku osaleda selles töögrupis. Asi pidi algama kevadel, suvi on aga ammu käes. Selliseid asju on nii palju ripakil, ja kui pidevalt oma huvisid, soovitusi, nõudmisi esile ei too, unustatakse meid kui huvigruppi ja “äkitselt” on valminud jälle mõni juhend, eelnõu, seadusemuudatus, mida hiljem muuta võimatu,” kommenteerib ta.
Ka Hellenurme veskitammi taga olid kuulu järgi kunagi forellid, kes kadusid aga 1950. aastatel, kui allavoolu ehitati sigala. “On igasugused muud tegurid, mis kalade arvukust mõjutavad, aga ihtüoloogid võitlevad vaid paisutamiste vastu,” on Mae Juske sellest nõiaringist väsinud.
“Nii palju energiat on läinud mõttetuste peale ja miski muu jääb selle arvelt ju tegemata. Näiteks eile kohtasin ma inimest, kes on pärit Härma veskist Otepää lähedal. Ta on auväärses eas härra, aga tohutu koguse mälestuste kandjana on ta minu silmis oluline ja põnev inimene, keda ma tahaksin innustada oma mälestusi talletama, selle asemel et ametnikega maid jagada.”
