Algus 30. septembri Vooremaas
Aastail 1963-1981 töötas Madis metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi looduskaitse valitsuses, olles seal algusaastail (1963-1967) vaneminspektor ja pärast seda looduskaitse valitsuse juhataja asetäitja. Madis oli leidnud töö, mis teda köitis. Hea kirjamehena kasutas ta võimalust looduskaitseliste, kodulooliste ja spordialaste kirjutiste avaldamiseks ajalehtedes, ajakirjades ja raamatutes. See andis ka lisateenistust suure perekonna ülalpidamiseks. Veel tegi ta sisukaid ja sõnaosavaid ettekandeid mitmel ametkondadevahelisel nõupidamisel.
Saanud lõpuks korteri, ostis Madis perele 1972. aastal väikese maja Vääna mõisa lähedale Vaila külla. Maapoisina ehitustööd tundev Madis ehitas selle ümber ja laiendas maja ning kavandas koos Astaga suvekodu ümbruse.
Kui Andres Tarand tegi 1980. aastal Madisele ettepaneku anda allkiri nn 40 kirjale, arutas ta kodus abikaasa Astaga asja läbi ning nii andis allkirja ka tuntud looduskaitsja ja lapserikka perekonna isa. Pärast seda kaotas ta oma senise töökoha. Nii sai 40 kirja allakirjutanuist kõige enam nuhelda just Aruja, sest tal, erinevalt mõnest teisest, ei leidunud eestkostjaid ega käendusele võtjaid. Kõige suuremat survet avaldas parteitule Arujale temast ametiredelil kõrgemal seisnud kolleeg Heino Luik, kes NLKP liikmena sai tõenäoliselt selle “austava” ülesande veelgi kõrgemalt. Nende järjekordsel vestlusel 7. detsembril 1981 küsis Madis Luigelt otse: 40 kirjale alla kirjutanud dotsendid võivad ülikoolis vabalt edasi töötada, miks siis minusugune väike ametnik peab lahkuma? Vastus kõlas: Lauristiniga on hoopis teine asi, ta on kuulsa Olga tütar. Madise väljapuksimine kestis kokku üle kaheksa kuu – 17. aprillist kuni 22. detsembrini 1981, siis tuli tal alistuda ja töölt lahkuda. Enne seda, 16. novembril, kästi tal veel ilmuda ENSV prokuratuuri vanemuurija M. Seppingu juurde. Nii tuli Madisel leppida aastail 1982-1992 looduskaitse peaspetsialisti ametikohaga Eesti põllumajandusprojektis. Hea seegi, sest nii sai ta rakendada eelmisel paaril aastakümnel saadud kogemusi.
Sovetiaja lõpus taastusid sidemed välismaal elava lelle Endel Arujaga, kes hakkas 1986. aastal korraldama raamatute saatmist Eestisse, kuhu ta ise ka poja Margusega jõudis 1988. aastal. Seejärel olid Henny ja Endel Aruja peres Kanadas külas nii Madis ja Asta kui ka Reet ja Teet Kivisson. 1990. aastal valiti Endel Aruja Tartu ülikooli auliikmeks ning 1998 annetati talle Valgetähe teenetemärk. Kanada õhujõududes koloneli aukraadini jõudnud Margus Aruja tegutses aastail 1994-1995 nõunikuna Eesti kaitseväes. Sel ajal käis tema poeg Peter siin koolis. Pärast seda käis Madise noorim poeg Indrek 1996./97. õppeaastal Kanadas koolis, elades Marguse juures Ottawas. Margus Arujale anti 2003. aastal Kotkaristi teenetemärk. Endel Aruja tütar Epp elas ja töötas Eestis aastail 1993-2005.
(Järgneb)
OTT KURS
