Algus 30. septembri Vooremaas
Esimest tüüpi iseloomustas Tihhomorov, keda kutsuti Gromkokrikoviks, teist aga viinanina Mitrofanov ehk lihtsalt Mitrofan. Enne viimast eksamit käsutas Madis meid kõiki sõnadega Взвод – смир-но! valvelseisakule ja andis Mitrofanile üle ühiselt ostetud konjakipudeli. Esialgu oli Mitrofan natuke hämmeldunud, kuid asetas siis pudeli rahulikult lauajala kõrvale maha ning hakkas eksamipileteid lauale välja panema. Kõige tugevamini ette valmistunud tudeng läks siis julgelt laua juurde ja tõmbas salaja kaks piletit, ühe vastamiseks ja teise üleandmiseks järgmisele vastajale, et see saaks hakata küsimusi ette valmistama. Kõik sujus ladusalt ning sel eksamil saadi vaid häid ja väga häid hindeid. Nii et seekord oli kärakapudelist kasu nii tudengeil kui õppejõul. Siis aga 1962. aastal sõjaline õpetus ülikoolis kaotati ning meestudengeid hakati võtma ülikoolist tegevteenistusse.
Tollane ülikool meenutas mitte niivõrd teadusasutust, kuigi kateedrikoosolekuil arutati teadusteemade, õpetamise jm akadeemilise tegevusega seotud küsimusi, kui just tavalist nõukogulikku õppeasutust, kus tuli pöörata suurt tähelepanu kommunistlikule kasvatustööle. Üks peenema olekuga geograafia kateedri õppejõud püüdis seda teha tema juhendamisele antud üliõpilasrühmas väga tõsiselt ning sai seepärast tudengeilt hüüdnime bolševiseerunud kadakas. Lev Vassiljev selline kursusejuhendaja polnud, kuid koosolekuil pidi temagi aru andma. 7. detsembri 1962 koosolekul kandis dotsent Vassiljev ette: kursus on enamikus terve ellusuhtumisega, kuid on üksikuid, kes ei tunnista ühtegi autoriteeti (üliõpilased Aruja, Tarand ja Loik). Üldiselt pole olukord aga kartust äratav.
Ülikooli ajal elas Madis alguses vanas Tiigi, siis aga uues Pälsoni (14-325) internaadis, kusjuures Tiigi internaadis olnud ta ainus poiss, kel ühielamus voodi peal oli valge päevatekk, mäletab temaealine toakaaslane Jaan Ugam. Stipile teeniti lisa Tartu raudteejaamas kaubavagunite tühjendamisega. Paaril korral olen temaga telliseid maha laadinud. Kord pärast üht sellist pingelist tegevust lausus Madis, et selline töö küll ei saa vajaduseks kujuneda, viidates mingist nn ühiskonnateaduste kursusest meelde tulnud käibefraasile. Telliste hunnikusse loopimisel kaotas enamik telliseist oma esialgse kandilise kuju. Aga see kuulus советский образ жизни juurde, nii nagu hiljem tihti nöökavalt lausus Uudo Pragi (Kurs 2016), keda Madis ülikoolipõlves aga kui noorimat rühmakaaslast püüdis kasvatada. Uudo aga ei tahtnud teda eriti kuulda võtta ning ühmas õpetussõnadele vaid: Ah, mis sina, aruta Madis… Eks mõni Madise õpetus tunduski ülepakutuna.
Kevadel 1963 esines Madis stabiilselt, saades head hinded nii diplomitöö ‒ Eesti NSV kalapüük ja kalatööstus ‒ kaitsmisel kui ka riigieksameil poliitökonoomias ja majandusgeograafias ning talle omistati geograafi ja keskkooli geograafiaõpetaja kvalifikatsioon.
Et igal suvel toimusid õppe- ja menetluspraktikad ning stuudiumi lõpuaastal ka koolipraktikad, toon järgnevas nende praktikate täpsemad ajad, kohad ja juhendajad. Füüsilise ehk loodusgeograafia õppepraktika toimus Elva rajoonis ja Põhja-Eestis 1. kuni 27. juunini 1959 Endel Hangu, Agu Kongo, Viktor Masingu ja Ants Raigu juhendamisel. Majandusgeograafia õppepraktika ajal sõideti Tartu rajoonis ringi 29. juunist 5. juulini 1959 Vilma Mureli juhendamisel. Tudengeile oli majandusgeograafiliste teadmiste kogumine matkamisel väga meeldinud. Pärast teist õppeaastat toimus suvel 1960 pikem komplekspraktika Ida-Virumaal, tollases Jõhvi rajoonis. Tudengid siis muidugi ei adunud, kuid see oli seotud materjalide kogumise ja töötlemisega juhendajate teoksilolevate väitekirjade tarbeks. Loodusgeograafilist osa 1. kuni 21. juunini juhendas Aino Mihkelsoo ja majandusgeograafilist osa 22. juunist 12. juulini Ann Marksoo. Pärast kolmandat ja neljandat õppeaastat toimusid rohkem kui kahekuused individuaalsed menetluspraktikad. Madis Arujal olid need mõlemad Tallinnas, esimene Salme Nõmmiku juhendamisel ENSV rahvamajandusnõukogus 1961. aasta suvel ning teine põhiliselt TA majanduse instituudis 1962. aastal. Et Nõmmik oli siis haige, juhendas Arujat kateedrijuhataja Endel Varep. Kahes järgus (28. septembrist 20. oktoobrini 1962 ja 7. veebruarist 7. märtsini 1963) Tartu 8. keskkoolis toimunud koolipraktikat juhendas Vilma Murel (Aruja 1958-1963, l 37-56).
Madisega matkadel
Madis oli kõva spordipoiss. Suusatamises oli tal 1. spordijärk, kuid eriti tuntuks sai ta suunistuses ehk orienteerumisspordis, kus tuli kümnekordseks Eesti meistriks. Kuid Madis pidas lugu ka sportlikust matkamisest. Mullegi rääkis ta matkaklubist, kuid seoses koduse ehitustööga polnud mul ei üleliigset aega ega raha, pidasin sellist tegevust kerglaseks ning jätsin tema jutud ja soovitused tähele panemata. Hakanud selle loo kirjutamisel asja vastu huvi tundma, leidsin paberite hulgast VSÜ Kalev Tartu turismiklubi marsruut-komisjoni esimehe Heino Mardiste kirjakese, milles teatatakse, et sm Aruja, Madis Elmari poeg sooritas alates 8. juunist 1958. a kuni 18. juunini 1958. a arvestusliku jalgrattamatka I kategooria nõuetele vastavalt marsruudil Jõgeva-Võsu-Narva-Tartu-Viljandi-Jõgeva kokku 420 arvestuslikku kilomeetrit. Matk sooritatud grupiliikmena (Aruja 1958-1963, l 18). Madis selle matka ajal veel Tartu ülikooli tudengite hulka ei kuulunud.
Järgnevas on Uudo Pragi meenutused tema esimese (1958/59.) õppeaasta matkadest Madise juhtimisel (Pragi 2007). Madis Aruja korjas meid geograafe ja geolooge kaheksa inimest kokku ja ühel veel ilusal sügispäeval põrutasime minema. Pidime päevaga Tartust Palamusele jõudma! Saadjärveni edenes asi veel päris hästi ja vaatasime ikka ringi kah, aga Luua ja Palamuse vahe oli mulle küll karm (ega see vist teistelgi, peale aruta Madise kergem olnud). Aga ära me need 53 km kõmpisime ja varisesime siis Palamuse koolimajas põrandale magama. Järgmisel päeval 35 km üle Laiuse Torma – aga see läks juba kergemini. Tormas olid jalad küll tulivalusad, aga meeleolu hoopis midagi muud, ähvardasime hiljaks-jäävale bussile Mustveesse vastu minna, seega veel 13 km. Noh, buss ikka lõpuks tuli ja viis meid Tartu.
(Järgneb)
OTT KURS
